nimetu kirjutas:Ühesõnaga avioonika arhitektuur pole piisavalt modulaarne, et näiteks varasema põlvkonna masinate kombel midagi külge kruvida ning seetõttu on jäämas ajale jalgu? Ja teisalt "ei oma [piisavalt] analooge", mis teeks muudatuste teostamise otstarbekaks. Lihtsalt valel ajahetkel sündinud projekt siis.
Just, sellele lisaks siis vähene lennukite arv ja disainimise hetkel liitlastele mitte mõtlemine (nii ühildamise kui ka ekspordi mõistes) mistõttu ei saanudki neid analooge väga palju tekkida.
EDIT:
Täienduseks lisan, et sellist mittemodulaarset arengut ei saa iseenesest sugugi pahaks panna. See oli esmane
andurisulandust (
Sensor Fusion) kasutav lahendus sõjalennukites mis oli hädavajalik samm läbi käia et jõuda tehnoloogiliselt uuele tasemele.
Andurisulandus tundub selline sisutühi müügimeeste sõnakõlks, millest on kerge 5. generatsiooni hävitajatest rääkides üle libiseda, aga pigem on see just kõige olulisem täiendus F-22 juures üldse. See kusjuures ei ole minu, vaid konkreetne pilootide väide vähemalt kahest intervjuust mida kunagi olen ka siia linkinud (kiiruga kahjuks ei leidnud, eraldi otsima ka ei hakka, kuskil F-35 teemas on).
See suur toore info voog ja keskarvuti täiendav arvutusvõimsus (versus sensorite kohalik) võimaldab tuvastada sihtmärke, mis andmeid iga sensori juures kohapeal töödeldes jääksid lihtsalt allpoole mürapiiri ja ei edastataks kuhugi. See on üks põhjus miks F-22 ka oma "moraalselt vananenud" sensoriega võib saada paremaid tuvastustulemusi kui mõni uuendatud F-16/F-15 oluliselt suurema lahutusega sensoritega, mille infot töödeldakse eraldi.
Lisaks võimaldab see paaritatuna luureinfoga vastaste sõjatehnikast (mida USAl on eeldatavasi väga palju) ka kordades täpsemalt määratleda millega tegu. Seetõttu võivad mingi iseärasused EM-signatuuris (näiteks mingi spetsiifilise mootori labade tekitatud resonants vms) koosulses mingi X sensori teise infoga anda korraga >95% tõenaosusega teada, et antud objekt on Vene õhujõudude Su-30M2s. Info mida sa tavapäraselt sensorilt edastatavast asukohat, suunast ja mõõtmistäpsusest kindlasti tuletada ei saa. Neid infoallikaid on neil lennukitel ka rohkem kui tihti mainitakse. Lisaks pardal olevatele on veel ju teised 3 formatsiooni lennukit (5. generatsiooni masinad lendava alati neljakaupa, arvatavasti ka parema trianguleerimisvõimekuse pärast) ja satelliidid.
See teeb ka antud lennuki segadusseajamise keerukamaks kuna lihtsalt ühe sensori "täiskarjumisest" või lollitamisest ei pruugi piisata kui allikaid on rohkem.
Stiilinäitena siin paar aastat tagasi oli uudis, et USA oli hädas F-35ega treeningutel kui viimane lihtsalt ignoreeris vastast emuleerivate süsteemide signaale (mis olid hästi töötanud kõigi teisete lennukite puhul) kuna sai infotöötlusel aru et põhimõtteliselt ei saa tegu olla reaalsete sihtmärkidega (s.t. keegi pahatahtlikult tekitab ECMiga võltssihtmärke). Arusaadavalt olid uudised väga üldsõnalised, seega ei tea mis see täpne probleem oli. Igatahes oli asi põhimõtteline (s.t. ei ole kiiret lahendust tarkuse "välja lülitamise" näol) ja tulemusena on vaja välja töödata oluliselt võimekamad treeningsüsteemid, mis on väga ajamahukas ja millega (minuteada) senimaani tegeletakse.
Samamoodi oli siin uudiseid et mitmetel Euroopa riikide (eestkätt hollandlastega) tekkis seadusandluses probleeme F-35 vastuvõtmisega, kuna see sisaldab ohtralt USA poolt saadud luureinfot mille allikaid ei avaldata. Hollandi seadus aga nõuab et kõigi luurendmete allikad oleks teada.
Mida see kõik piloodile tähendab on see, et kui vanadel lennukitel peab piloot opereerima ise radarit (kust sektorist mismoodi mõõdab), infrapuna- ja ECM-süsteeme ja pildi peas kokku panema, siis F-22 lihtsalt näitab sulle HUD'il et "Suunavektoritega see ja see lähenevad 2 eeldatavasti õhk-õhk relvastuses (väiksema signatuuriga) MiG 35e". Kui ta seda näitab siis need MiGid ka ülimalt tõenäoliselt seal on ja piloot saab keskenduda nendega tegelemisele, mitte avioonikaga opereerimisele.
Ehk siis kokkuvõttes, needsamad otsused mis viisid antud piiranguteni F-22'el olid tuleviku arengu mõistes väga vajalikud. Paradoksaaselt aga, kui F-22 oleks välja aretatud tehtud analoogiliselt vanade süsteemidele, lihtsalt uuemate sensoritega, oleks tema upgrade'imine ja käigus hoidmine ilmselt kordades lihtsam (küll oleks ta siis ka märgatavalt viletsam varglennuk).
