T-34, kui hea või halb ta siis oli?

Laevad, lennukid, tankid... Kõik sõjatehnikast.
Vasta
Kasutaja avatar
T-62
Liige
Postitusi: 885
Liitunud: 24 Juul, 2007 9:50
Asukoht: Pärnumaa metsad
Kontakt:

Postitus Postitas T-62 »

To: andrus

Ole normaalne ja loe eelmisi postitusi, ära kuku kohe mõnitama. Su viimane post on ju samas laadis. Kui ei oska kirjutada, ära lihtsalt teiste tekstist rebitud kohti uuesti paljunda.
Viimase posti põhjal paistab jälle, et sa ei oska vastata, kinnita siis oma sõnu millegi konkreetsega :wink:

P.S oma alaväärsuskompleksi võid mujal põdeda või ürita seda talitseda. See siin ei ole minu teada sõjaväeline organisatsioon, kus kehtivad ranged auastmete vahelised alluva-ülema suhted.
fossiil
Liige
Postitusi: 3553
Liitunud: 18 Aug, 2005 11:18
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas fossiil »

Kahjuks kisub see arutelu siin aeg-ajalt liigagi kuumaks, aga üritame parem kõik veidi oma emotsioone vaos hoida - samas saan aru ka andruse pahameelest, sest isand Wots on päris paljudes varasemates teemades ja postitustes esitanud faktide pähe kõikvõimalikke luulusid, kui mitte öelda valet. Seda küll kahjuks.

Tuleks nüüd asja juurde tagasi, antud juhul siis tegu T-34 ninaosa ülemist ja alumist kaldus plaati liitva kumera esiosaga talaga. Joonistel tundub selle ristlõige tõepoolest aukartustäratav, kuid reaaluses ei olnud kõik sugugi nii kena:

Pilt

Pilt

Pilt

Need fotod on ennekõike illustratiivse eesmärgiga, no et saadi ka sinna pihta. Kas just kõik tabamused ka läbivad olid - kahtlane, kuid mingi osa kohe kindlasti, selle üle kaebasid vahetevahel ka tankivägede kindralid, kasutades sõnu "isegi 37 mm ..." ja nii edasi. Samas teades selle tala suhtelist paksust, võib eeldada, et läbivad tabamused olid tehtud üsna ligidalt, millest koorub omakorda järeldus, et tankimeeskond ilmselt ei märganud PAK -i ja tolle meeskond klõpsis niikaua, kuni saavutas oma. Ka leiab memuaarides üksjagu kirjeldusi, kus T-34 liigub PAK-i positsioonide suunas, üsna lähedal, nende pihta tuld avamata. Sellest saab järeldada vaid üht - meeskond ei märganud tankitõrjekahurit /kahureid, tundsid küll et kõmmutatakse, kuid ei suutnud aru saada, kustkohast nimelt. Sest ega see kaldus esisoomus nüüd nii kehv kah ei olnud, et iga jublakas kohe läbi oleks tulnud - kaugel sellest, eriti sõja algupoolel - suuremalt kauguselt saadud matsud jätsid vaid muljutised ja kriimud. Seepärast oligi vaja pidevalt PAK-e uuendada, et kui sõja alguses oli vastase keskmistel tankidel üsna vastupidav soomus, siis rasketega nagu KV oli ju päris jama - ilma 88 mm - rauata kippus asi päris hulluks kätte ning arvata võis, et soomuse ja mürsu duell kogub aina tuure...
Aga selle üle, et nähtavus oli halb, kaebasid pea kõik T-34 peal sõdinud tankistid, komandöri panoraam oli sellise paigutusega, et seda oli väga ebamugav kasutada, torni keeramiseks emmale-kummale poole pidi komandör pea panoraamist eemale kallutama, st. torni tuli keerata pimesi, "tunde järgi". Periskoopide peeglid olid poleeritud terasest, arvan et pole vaja eriti arenenud kujutlusvõimet, mõistmaks millise kvaliteediga oli nähtavus läbi sellise periskoobi.

Urmas.
Viimati muutis fossiil, 27 Aug, 2008 16:00, muudetud 1 kord kokku.
Kasutaja avatar
kangelaspioneer
Liige
Postitusi: 1044
Liitunud: 30 Dets, 2004 13:13
Asukoht: Tallinn/Tapa
Kontakt:

Postitus Postitas kangelaspioneer »

Kolmest Fossiil'i poolt lisatud näitest kahel puudub mehaaniku luuk. Ma arvan, et ka see näitab midagi. Polegi selle pilguga varem galeriisid uurinud.
fossiil
Liige
Postitusi: 3553
Liitunud: 18 Aug, 2005 11:18
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas fossiil »

Tegelikult näitab see seda, et kas kohe või mingi aeg peale pihtasaamist detoneeris lahingust järelejäänud lahingukomplekt - arvata võib et mitte kogu ports, muidu oleks torn ilmselt lendu läinud. Aga luukide minemalöömiseks oli plahvatusel jõudu parasjagu.

Urmas.
mad mats
Liige
Postitusi: 196
Liitunud: 23 Jaan, 2007 20:44
Kontakt:

Postitus Postitas mad mats »

Üks huvitav vahepala,alati kui läheb tankide võrdlemiseks jõutakse lõpuks järeldusele et saksa masinad olid hirmus töömahukad ja kallid aga vot T-34 oli hästi lihtne ja odav.Leidsin sellised numbrid T-34 maksumuse kohta.Esimesed masinad 269500 rubla,1942 juuli 193000 rubla,alates 1943 135000 rubla.Mis puudutab isiklikke kontakte selle masinaga,siis jäävad need aastatesse 1984-86 kui sai kroonus käidud,nimelt olid 34-d ja SU-d kasutusel kui liikuvad tulepunktid ning aeg ajalt tuli neil raudu poleerida.Kas nad ka liikuda oskasid seda minu silmad ei näinud
Kasutaja avatar
Wots
Liige
Postitusi: 814
Liitunud: 21 Jaan, 2005 23:04
Kontakt:

Postitus Postitas Wots »

Tore on jälle arvuti taga olla ning kirjutada.
Kiitus kasutaja Fosiilile äärmiselt heade fotode eest!

Tankide hindadest siis,võtteks aluseks raamatu Panther vs T34(autor Robert Forczyk) siis Panter ausf A maksis 129 000 Reichmarka ehk umbes 51 000 dollarit ja T-34/76 M43 maksis 129 000 rubla! Oleksin äärmiselt tänulik kui keegi oskaks rahakurssi omavahel võrrelda?

Kõige parem näitaja on muidugi see,et lõpuks tänu tootmise lihtsustamisele maksis T-34/85 vähem kui algne T-34/76!

-----

Rääkides kitsasdest vene tankidest,võiksime pilgud ka korraks pöörata Panthri peale. Väike torn suurel ning mahukal korpusel tähendas siiski suhteliselt kramplikult olekut laskuril,laadijal ja komandöril!Tiigril oli tõesti ruumi väga lahedalt kõikidele. Usun,et enamus teavad nö Panthri G versiooni edasiarendust,milleks pidi saama uue torniga "Schmalturm"(kitsas torn :D ) Ausf F ja mismoodi oleks siis juba pikkade 7.5cm mürksude laadimine toimunud selleks kitsikusest oleks ainult Hitler ise teadnud!?

Millegi pärat hakkasid sakslased ka venelaste moodi mõtlema: lihtsustasid sõjatehnikat ning hakkasid kärpima mugavust üldise efektiivsuse arvelt!

-------

Räägides veel 37mm kahuriga T-34 esiosa läbistamisest. Panen parem ühe pildi,mis peaks natukene mõtlema panema selle võimalikkuse üle.
Allikaks Боевые машины Уралвагонзавода - Т-34 !

Silmajärgi enam vähemalt 75-85mm paks!

Tehasejoonis siis esiplaatide ühendamist tehnoloogiast. Vasakul on varajane poltidega kinnitatud variant ning paremal uuem keevitatud lahendus.
Pilt
Kasutaja avatar
Wots
Liige
Postitusi: 814
Liitunud: 21 Jaan, 2005 23:04
Kontakt:

Postitus Postitas Wots »

Muuseas Fosiil. Kindlasti oled ka kuskilt kuulnud või lugenud ise,et Sinimägedes hävitati kas PAK38/PAK40 JS-2 tank ära. JS-2 1944aasta versioon oli kaitstud 120mm tugevalt kaldus esiplaadi ning ümara 100mm paksuse torniga! Teoreetiliselt laseks isegi PAK40 ainult sama paksudest plaadidest ainult vertikaalis läbi. Kuid loo lahendus palju lihtsam,tank ronis järsust mäest või künkast ülesse ning paljastas oma 20mm paksuse kõhualuse kust läks iga TT relv nagu kuum nuga võist läbi!

Ehk kui nüüd norima hakata siis võiks ju isegi PAK 36 kasutada.

Mõningad üksikud erandid ei tähenda,et sama reegel kehtiks iga kord.
Kasutaja avatar
Kilo Tango
Liige
Postitusi: 9095
Liitunud: 14 Aug, 2008 15:40
Kontakt:

Postitus Postitas Kilo Tango »

WotS kirjutas:Muuseas Fosiil. Kindlasti oled ka kuskilt kuulnud või lugenud ise,et Sinimägedes hävitati kas PAK38/PAK40 JS-2 tank ära. JS-2 1944aasta versioon oli kaitstud 120mm tugevalt kaldus esiplaadi ning ümara 100mm paksuse torniga! Teoreetiliselt laseks isegi PAK40 ainult sama paksudest plaadidest ainult vertikaalis läbi. Kuid loo lahendus palju lihtsam,tank ronis järsust mäest või künkast ülesse ning paljastas oma 20mm paksuse kõhualuse kust läks iga TT relv nagu kuum nuga võist läbi!

Ehk kui nüüd norima hakata siis võiks ju isegi PAK 36 kasutada.

Mõningad üksikud erandid ei tähenda,et sama reegel kehtiks iga kord.
Noh, seda on hiljemgi tehtud. Lahesõjas (ei mäleta kummas) külvas Bradley ootamatult märgatud T-72 oma 30mm laskemoonaga üle. Muidu oleks see Bradleyle viimane paugutamine olnud kui üks lask poleks tabanud täpselt T-72 torni ja kere vahele, kust see läbi läks ja järgnes traditsiooniline vene tankidele omane meeskonnaküpsetamine.
fossiil
Liige
Postitusi: 3553
Liitunud: 18 Aug, 2005 11:18
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas fossiil »

Tankide omahinna võrdlemist tolleaegse vääringu järgi on üsna raske teostada ja tulemus jääb igal juhul küsitav. Veidi lihtsam on seda teha ühe ühiku tootmiseks kulutatud normatiivsete töötundide järgi, kuid ka see tulem ei pruugi täiesti õiget võrdlusmomenti anda. Nii et sedasorti võrdlus on liiga suhteline, et anda mingit absoluutset tulemust.

Kuid üks on kindel - kõik sõdivad pooled püüdsid tanke toota võimalikult väikeste kuludega ning võimalikult kiiresti, mis on ka iseenesestmõistetav - sõda ju ooteaega ei anna. Kuid sellise pideva kiirustamise ja selle nimel ka konstruktsiooni lihtsustamise omavahelisel suhtel on teatud rajajoon, mille ületamisel hakkavad tootmises olevate tankide lahinguomadused halvenema. Kusjuures selliseid ilmseid liialdusi konstruktsiooni lihtsustamise osas leiab kõige rohkem just T-34 juures. Asjaga mindi juba nii kaugele, et veoratas, mis algselt oli varustatud rullikutega, ratsiti nii ära, et valati ühes tükis. "Poklonnaja Gora"-l seisval Dovatoril on just sellised veorattad, erinevate tehaste ja allhankijate poolt valmistatud sõlmed ja detailid erinesid tihtipeale juba nii palju, et ei olnud enam üksteisega asendatavad.

Samas T-34 kere konstruktsiooni lihtsustamine oli ainuvõimalik tee - algselt tootmises olnud variandi kere kõik soomusplaadid käisid metallitöötlemispinkidest läbi, kus servadesse freesiti, hööveldati ja lihviti sooned ja faasid ning mida kõike veel. Tulemus oli muidugi muljetavaldav: kui uurida Aberdeeni muuseumis oleva varajase T-34 keret, siis on näha kui täpselt on kõik soomusplaadid üksteise suhtes töödeldud. Tornist rääkimata - juba kumera esiplaadi painutamine oli paras kangelastegu, näiteks esimeste T-34 -de kere esimene soomusplaat oli ilma talata, ühes tükis painutatud ning karastatud. Selleks et saada üht sellist, läks kaheksa toorikut untsu...

Selle tala joonis näitabki tegelikult, et ta oli algselt liiga nõrk, muidu ei oleks ju konstruktsiooni tugevdama hakatud. Hiljem venitati esiserva veelgi pikemaks, kuni kumer välimine serv muutus nurgaks. Pärastpoole ühendati plaadid omavahel ja tala kolis sissepoole, tugevdavaks elemendiks. Kuid algsest talast tulid isegi 37 mm mürsud vahetevahel läbi, hukkunud tankistidel oli ju lõpuks ükskõik, mis nende surma põhjustas, kuid elavate võitlusmoraal on see tegur, mille nimel kõikide vähegi arenenud riikide väejuhatused pingutusi tegid ja teevad. Erandiks oligi N.Liit, kus kahuriliha ei maksnud vähemalt poliitilise eliidi suhtumist silmas pidades suurt midagi - бабы ведь новые рожают!

Tegelikult ei ole selles Sinimägedes juhtunud JS-2 -e loos midagi kummastavat - selliseid asju ikka juhtus, või siis olid PAK-i mehed kogenud ja oskasid positsiooni hästi valida. Vahel tuli ette ka JS-2 esimese kaldus soomuse ja torni läbistamist sama tüüpi PAK -i poolt, eriti kui tegu oli valatud esisoomusega (torn oli nagunii valu) - valuterase kvaliteet masstootmises oli tol ajal vägagi kõikuv ning praod ja poorsed kohad detailides olid ennemini reegel kui erand. Kui viitsid, uuri veidi JS-2 tornide pilte, nendesamade, mis sõjast järel on ja muuseumides seisavad. Enamusel neist on peal suured keevitatud vorbid - valu tehnoloogiline pool oli nõrk, valanditesse tekkisid praod, mis pärast kerget süvendamist paksult täis keevitati. Kuid nagu juba varem sai kirjutatud, selliste kohtade tugevus moodustas vaid kuni 80% terve detaili tugevusest. Ja seda üksnes teoreetiliselt, reaalsus oli tavaliselt märgatavalt halvem.

Urmas.
andrus
Liige
Postitusi: 4332
Liitunud: 02 Juul, 2004 11:39
Kontakt:

Postitus Postitas andrus »

Vaatan, et see jätkukoht on tekitanud suure elevuse :)
Selgitan oma mõtet natuke lähemalt – siin mõni on pakkunud kaldus soomust välja imerohuna, mis tanki soomuskaitset maagiliselt parandab. Minu väide on, et kaldus soomus üksi midagi ei tee, kui lisaks kallutamisele mõnda muud lihtsat tõde ei jälgi. Antud juhul siis seda, et soomust (nii kaldus, kui vertikaalset), et tohi nõrgestada igasuguste avaustega. Nüüd ameerika rallimasinate konstruktori Christie sulest pärit T-34 üldine disain oli selline, et juht sai siseneda kas esisoomusesse lõigatud august või tornist, mujale luuki teha ei olnud võimalik. Tundub, et nõukogude konstruktorid (kes mõnede arvates soomuskaitsele erilist tähelepanu pöörasid) ei pidanud esisoomusesse augu lõikamist probleemiks – tekib küsimus, miks? Üks võimalus on, et kuna tellija poolt esitatud ülesandes oli otsesõnu kirjas, et soomus peab olema kaldu (Неизвестный T-34, lk.12), siis täideti lihtsalt tellija nõudmist, ise asja sisusse süvenemata. Lisaks juhi luugile tekkis esisoomusesse veel teine ava, radisti kuulipildujale.
Kolmanda nõrga koha tekkimisest: tehase nr.183 konstruktorid plaanisid esialgu esisoomuse teha ühest plaadist, painutades ta lihtsalt õigete nurkade all. Selle vastu tõstis mässu Mariupoli tehas, kes soomusdetaile tarnis – neid plaate tuli painutada pressi all, mida kasutati laevastiku tellimuste täitmiseks (tehas olevat olnud viimse piirini koormatud laevastiku tellimustega), lisaks oli praagi protsent väga suur (mul oli Fossiili andmetest natuke erinev number – 2 katsemasina esisoomuse valmistamisel (väidetud on, et tootmisprotsessi silumisel) tuli 8 praakplaati - 80% praaki). Ei ole päris selge, miks konstruktorid selle ebatehnoloogilise lahenduse valisid – kas taheti osa tööd lükata soomusdetaile valmistava tehase kaela (tehase nr.183 konstrueerimisbüroo esitatud argument, et vahetükk lisab kaalu 100 kg, tundub natuke ebaveenev, eriti kui alguses kiideldakse, et masina soomust sai tunduvalt paksendada ratasveo ärajätmisega). Igatahes peale jäid tehnoloogid ja mais 1940.a. kinnitati Mariupoli tehase plaan valmistada esiosa 3 osast – 2 soomusplaati ja vahetükk (Неизвестный T-34, lk.21-22).
Sügiseks 1940.a. suutis Mariupoli tehas välja töötada valatud soomusest vahetüki (Неизвестный T-34, lk.27) (vahelepõikena, nagu ma olen juba siin foorumis maininud http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 8694#48694 , pole valatud soomus samaväärne valtsitud soomusega – näiteks peeti T-34 torni korral 52 mm valatud külgi enam-vähem võrdseks 45 mm valtsitud soomusega: ca 15 % paksem), paistab et see pisiasi „ununes“ mõnel jällegi ära.

Nüüd selle detaili tugevusest. Selliste „teaduslike“ meetoditega, nagu WotS siin üritas argumenteerida, võib saunas naabrimehe varustust hinnata - kas on silma järgi 2 korda jämedam/pikem. Tankitööstuses (ja üldse soomuse hindamisel) kasutatakse pisut teistmoodi meetodeid – detaile tulistatakse võimalikult sarnastest relvadest ja sarnases olukorras, nagu lahingutegevuses kasutatakse ja analüüsitakse ka reaalses lahingutegevuses saadud andmeid.
1940.a. lõpus toimus tehases nr. 183 suurem nõupidamine, kus tuli ka jutuks see esisoomuse vahedetail – huvitav on see sellepärast, et mõlemad pooled, nii need, kes olid valatud vahetüki poolt, kui ka selle vastu, esitasid väite, et oponendi lahendus nõrgendab soomuskeret (Неизвестный T-34, lk.35-36), lisaks käisid tehase konstruktoritel välja oodatava massi vähenemise (võit alla 100 kg) teise argumendina. Sellisest argumenteerimisest saame järeldada, et neid 2 varianti polnud reaalselt katsetatud ja vahetüki käitumine oli teadmata. Rohkem ma sellest suhteliselt patriootlikust raamatust infot ei leidnud vahetüki kohta.
See-eest aga M. Svirin oma raamatus Броневой щит Сталина. История советского танка 1937-1943, lk.298 räägib sõja ajal toimunud lihtsustamisest: 1941.a. juulis sai tehas 183 ülesande igal võimalikul viisil lihtsustada tanki ja suurendada toodanguarvu. Üks insener-tehnoloog käis välja idee ühendada vintide asemel keevitades esisoomuse kolm osa. Sellega seoses tuli muuta ka vahetüki kuju ja tagajärjeks oli see, et vahetükk ei kannatanud enam termilist töötlemist – karastamisel deformeerus. Antud probleemi vastu lahendust ei leitud ja siis otsustati vahetükki ainult kergelt karastada. Mingi aja möödudes tehti ka reaalne katse tulistamisega, kus selgus, et 37mm trofee Pak-35/36 läbistab antud detaili, aga kuna „kasud, mida antud ühendus andis, olid vaieldamatud“, siis „südant kõvaks tehes“ jäeti antud viisil tootmine jõusse, põhjenduseks see, et tõenäosus, et mürsk tabab seda kohta, on äärmiselt vähetõenäoline.
Ja nii saadigi esisoomusesse järjekordne nõrk koht. Minu meelest pole mõtet eriti arutada, kas seda ja kui kaugelt on võimalik tabada, las see jääb tõenäosusteooria hooleks ja tõenäosus kasvas iga sellise uue "rats-ettepanekuga". Fakt on aga see, et peale soomuse kaldu paneku nõuk. konstruktor midagi muud soomuskaitse parandamiseks ei teinud, vaid läks teinekord teadlikult nõrgendamisele, kuna ta võib-olla ei viitsinud Christie disaini põhjalikumalt ümber teha ja ka tehnoloogilise protsessi lihtsustamise huvides.

Huvitav on, milline oleks „maailma parim tank“ välja näinud, kui nõukogude ostjad oleks USA-s kaubale saanud firmaga Cunningham, ja poleks pöördunud Christie poole? :)
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

andrus kirjutas: Huvitav on, milline oleks „maailma parim tank“ välja näinud, kui nõukogude ostjad oleks USA-s kaubale saanud firmaga Cunningham, ja poleks pöördunud Christie poole? :)
Missugune see altenatiivne tank siis oli?
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
andrus
Liige
Postitusi: 4332
Liitunud: 02 Juul, 2004 11:39
Kontakt:

Postitus Postitas andrus »

Troll kirjutas:Missugune see altenatiivne tank siis oli?
http://www.battlefield.ru/content/view/19/33/lang,en/ :
the commission arrived in the USA for the purpose of purchasing the small tanks T-1 and E-1 from the Cunningham firm. The results of tests that had been conducted indicated that these vehicles possessed a movement speed some 8 km/h less than the English Vickers tank that had already been purchased. The engine and transmission constantly overheated and the enormous tracks were an obstacle to the achievement of the desired movement speed. At the same time, the price of these two tanks was 175.5 thousand rubles higher and the commercial demands of the Cunningham firm were absolutely unacceptable: its representatives set forth conditions in accordance with which the Soviet side was to purchase a minimum of 50 vehicles with a 50 percent down payment. In addition, the firm categorically refused to provide technical assistance or engineers to visit Soviet production facilities. For all of these reasons talks regarding the purchase of these tanks were broken off.
Küsimus on, kumb mängis suuremat rolli, kas ostutingimused või tehnilised näitajad ja lisaks ei ole teada, kas peale õnnestunud ostutehingut Cunningham-ga oleks Christie külastamata/tehing Christie-ga sõlmimata jäetud.
Kasutaja avatar
Wots
Liige
Postitusi: 814
Liitunud: 21 Jaan, 2005 23:04
Kontakt:

Postitus Postitas Wots »

To Andrus.

Mind hakkas kummitama vahetüki karastamise võimatus. Toome üldised näited:vedrustuse torsioonvõllid,roomikupulgad,igasugused pikad ning kitsas soomusplaadid jne need kõik ju karastati peale külmtöötlust ning nii nad jäidki! Kuidas siis puhvaikakollid ei suutnud ühte lihtsat tükki karastada jääb mulle mõistatuseks?!

Et nagu ehk seletad täpsemalt ära,mitte ainult ei kirjuta miskit raamatust maha teadmata selle tähendust. PS,ei ma ei solva sind.

--------


Tähendab,et kuni 1944 aastani toodeti ainult 30 000 T-34/76 2600 SU-85, SU-152 700tükki,SU-76 umbes 5000 tükki,umbes 100 JS-1 tanki,130 KV-85 ja umbes 5000 KV tüüpi tanki(KV1,KV1E,KV2,KV1S,KV8) ehk siis kokku umbes 43 000 konkurentsi võimelist tanki!Jätsin soomusautod ning kergetankid välja. Raskemini kui 76.2mm kahuriga olid relvastatud ainult umbes 2000 tanki! Aga 1944 aastaks oli saksamaa löödud nii Moskva,Stalingradi,Kurski kaarel all! Tuletan meelde,et 1944 aastaks oli Sakslastel juba ilusti Tiger1 Ja Panther olemas koos muude võimsate iselikkuvate suurtükkidega! Kui need JS-2,SU-100,T-34/85 ilmusid ju alles põhimõtteliselt sõja lõpus kui sõja saatus oli juba ette teada ja ei olnud isegi nö "teist rinnet veel avatud! Maksimaalselt oli sakslastel ka ju vähemalt iga 2 "kehva" vene tanki vastu 1 hea tank panna! Tuletan ka meelde,et sakslased olid ju enamasti kaitseval positsioonil. Aga mis ikkagi siis lõi tagasi hea saksa tehnika kui mitte kuvalda robustsusega T-34?
fossiil
Liige
Postitusi: 3553
Liitunud: 18 Aug, 2005 11:18
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas fossiil »

Vene poole interpretatsioon toob kõigepealt esile fakti, et nii T-1, kui ka E-1 näitajad jäid nii töökindluse kui ka manööverdusvõime poolest Vickers -i 6-tonnisele alla, kusjuures viimane oli odavam. Samuti märgitakse, et Cunningham firma tingimused olid "kategooriliselt vastuvõetamatud", mis iseenesest võis niigi halba esmamuljet vaid võimendada. Peale selle oli ju Christie täiesti olemas - ning mindigi sinna "kala püüdma".
Vaatamata komisjoni laialdastele volitustele ei saanud nad siiski lubada vähese perspektiiviga lepingute sõlmimist, seda et kodumaal eksinud lambaid karistada osati, teadsid nad aga liigagi hästi. Peale kõige muu oli ju 6-tonnine Vickers juba tagataskus, nii et juhul kui Christie tank või temaga sõlmitav leping ei oleks sobinud/meeldinud, oleksid nad võinud rahumeeles ka ilma tankita ära sõita. Samas kui T-1 või E-1 oleks millegi eriti edumeelsega silma paistnud ja kui ka jutud oleksid sobinud, siis arvan, et oleks ilmselt ka need eksemplarid hangitud.

Urmas.
uusmario
Liige
Postitusi: 1355
Liitunud: 28 Aug, 2005 20:30
Asukoht: järvamaa

Postitus Postitas uusmario »

Et nagu ehk seletad täpsemalt ära,mitte ainult ei kirjuta miskit raamatust maha teadmata selle tähendust.
Muidugi oleks saanud, kui deformeerunud (õige kuju kaotanud) detaili töödelda, see aga oli tunduvalt aega nõudvam ja ka kallim (lisaks oleks kasvanud tootmistpraak, ehk lisakulud) , kuna see läks vastuollu eesmärgiga "tootmist suurendada ja hinda vähendada" sellest loobuti
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: olevtoom ja 6 külalist