www.militaar.net

Ma siis küsin ühe küsimuse mis mind juba tükk aega painanud on aga millele pole lihtsalt viitsinud vastust otsida - mis paagid T34 tankil seal tagaotsas on?
http://tamiya.com/japan/products/list/3 ... 35138m.jpg

Lisakütusepaagid, ühendatud T-34 tagumiste sisekütusepaakidega.

uusmario kirjutas:Lisakütusepaagid, ühendatud T-34 tagumiste sisekütusepaakidega.

Kas nad ikka olid kogu aeg ühendatud? Mul on nagu meelde jäänud, et sõidu ajal nad polnud ühenduses ja kütuse ümberpumpamiseks pidi eraldi voolikut kasutama. Aga ehk mäletan valesti.

P.s Osad tankistid kasutasid ühte neist paakidest mitte kütuse, vaid (lisa)mootoriõli vedamiseks. Tollane B-2 diiselmootor rüüpas õli kohutavalt, pluss kõiksugu lekked.

Lisakütusepaakidest. Ei olnud kogu aeg ühendatud. Õigem oleks öelda, et neid sai masina seest nö välja lülitada. Kütusepaagid väljaspool on ju suur risk. Käsitsi neid ümber ei pumbatud, lihtsalt suruõhuga suruti kütus "etepoole"

Põhimõtteliselt oli T-34 lisapaagid ühendatud tagumiste sisepaakidega.Ühendus ei olnud pidev.Enne lahingusse minekut pumbati kütus tavaliselt sisepaakidesse (niipalju kui oli võimalik) ja paagid eemaldat (tavaliselt).


M1 mootori eluiga oleneb piirkonnast, kõrbes on see üsna lühike, kuid Euroopas on üsna pikk, pikkem kui diiselmootoritel (vähemalt nii on väidetud).Kõrbetingimustes olevat keskmine mootori vastupidavus 700tundi, mida üritatakse kasvatada 1400 tunnile TIGER-i (Total InteGrated Engine Revitalization) nimelise programmiraames.Tegu siis süsteemiga, mis optimeerib mootori (õlitus/pöörded jne) tööd.

T-80 ja T-90 on väga erinevad masinad.T-90 on T-72 otsene järeltulija.T-80 hetkel järeltulijat veel ei ole, kuigi on arvatud, et selleks saab pikendatud T-80 veermikul baseeruv CHIORNY ORIOL.Diisel T-80 toodeti ja töödetakse siiani Ukrainas T-80UD nimeall.

Turbiin mootorist loobumise põhjusteks selle keeruline hooldus ja suhteliselt õhukesest soomusest tingitud mootori haavatavus.Ja tavalisest mootorist kõrgem tuleoht.

Tiigrite hirm?

Kui ma ei eksi, siis see on Egiptuse iseliikuv 122mm suurtükiga tankihävitaja.

Siim

Egyptian T-34/122

http://ampsnz.hobbyvista.com/realafvs/P ... t34122.htm

http://www.missing-lynx.com/library/mod ... 2/t122.htm

See ikka haubitsa versioon, tankihävitajana oli vast isegi parem T-34/100

100 mm kahurit katsetati tankidel T-34 ja IS mitmes variandis:
http://www.battlefield.ru/index.php?opt ... &Itemid=44
http://www.battlefield.ru/index.php?opt ... &Itemid=60
http://www.battlefield.ru/index.php?opt ... &Itemid=60
http://www.battlefield.ru/index.php?opt ... &Itemid=60
http://www.thetankmaster.com/ENGLISH/SK ... 34-100.jpg
LB-1 oli põhimõtteliselt ratsitud 85 mm kahur 100 mm raua ja suudmepiduriga.
S-34 oli meresuurtükist aretatud. Gabariitide poolest tankile ei sobinud.
D-10 ka mereväest pärit. See sai T-54 ja T-55 relvaks.
122 mm haubits D-30 T-34 šassiil annab relvale muidugi suurema liikuvuse ja võimaldab positsioonil kiiremini tuld avada, kuna pole vaja suurtükki tungrauaga üles tõsta ja lafeti harusid laiali vedada. Samuti tagab meeskonnale kaitse kildude eest. Samas töötingimused on vist päris õudsed.

Egiptimaa T-34/100

Huvitav, mis vene konstruktorid sellise ratsi peale ei tulnud? Selle 122ga jääb Tiigrist ilmselt s*tt ja sulepuru järgi.

Aga,mis mõttega,kui oled niigi massilt niivõrd üle ja sõda võitmas?

Tulid ka vene konstruktorid selle peale. Vaata neidsamu battlefieldi linke. Mürsu mõju üle saksa tankidele ei saanud kurta. Eriti sõja lõpus, kus Saksamaal soomuse jaoks legeerivaid elemente enam saada polnud ja soomuse kvaliteet seega kõvasti langes. Polnud isegi tingimata soomustläbistavat moona vaja, kildfugass tegi sama töö.
Häda oli selles, et Tiigrile oli vaja ka pihta saada. Siin jäi 122 mm haubits pikaraudsele 88 mm kahurile alla. Oma osa oli selles ka Tiigri korralikul sihikul, kahuri juhtimismehhanismil, unitaarpadruniga laadimisest saadud suuremal laskekiirusel.

[quote="uusmario"]Egiptimaa T-34/100

Selles tornis võib ikka väga ebamugav olla. Tagasilöök, müra ja mitu meest seal sipleb?