www.militaar.net

Antud mootori konstruktsiooni juures on see ilmselt geomeetriast tulenev paratamatus. Ühe poole kepsud toetuvad otse väntvõlli vändakaeltele, teise poole omad aga nendesamade kepsude külge. Seetõttu ühe poole kepsude alumised otsad joonistavad ringe, teise poole omad aga mingeid ellipsi moodi asju ja siit ka kolvikäigu väike vahe.

Selge pilt.Tänud!

Tervit üle pika aja.

Nüüd on siis tookord lubatud raamat käes ja huvi pärast see 57 mm kahuri värk ka üle vaadatud. Raamat ise näeb välja selline:



Tiba vähem kui 500-l leheküljel on kogu arengulugu ära toodud, aga seda tuleb võtta ennemini kui vaheetappi - midagi absoluutset pole olemas ja arhiivides kaevamine käib täie hooga.
57 mm kahuriga T-34 kohta kirjutab autor, et neid tehti tõepoolest vaid 10 tk, kõik nad saadeti 21. tankibrigaadi, mis formeeriti 10. oktoobril 1941 Vladimiris. Lahingusse saadeti nad oktoobri keskpaiku Kalinini all ning seal kaotati ka kõik 57 mm kahuriga tankid. Autor tuhnis niikaua mööda arhiive, kuni leidis kõik selle tankibrigaadi suurtükivarustuse mahakandmise aktid, need kinnitavad kõigi kümne tanki hävingut. Raamatus on ära toodud hulk 57 mm kahuriga tanki fotosid katsepolügoonilt, ülejäänud on teada-tuntud major Lukini pihtasaanud masina pildid. Kuid mõned nädalad tagasi ilmus e-bay oksjonil esmakordselt välja täiesti uus 57 mm kahuriga T-34 foto. Nii et info hulk ajas muutub pidevalt.

Urmas.

onu juulius kirjutas:Antud mootori konstruktsiooni juures on see ilmselt geomeetriast tulenev paratamatus. Ühe poole kepsud toetuvad otse väntvõlli vändakaeltele, teise poole omad aga nendesamade kepsude külge. Seetõttu ühe poole kepsude alumised otsad joonistavad ringe, teise poole omad aga mingeid ellipsi moodi asju ja siit ka kolvikäigu väike vahe.

Selle asja töötamisest on kirjas ühes 70ndate I liigi autojuhi õpikus, kus käsitletakse ka D-12 diislit, mida tarvitasid need neljateljelised Maz-525 sorti masinad. Kuna ka seal on töömaht 38.8 liitrit, siis arvan, et põhilahenduselt on tegemist sama mootoriga. Ja seal on ka juttu eri kolvikäigust ning spetsiaalsest balanseerimisseadmest, mis mootoril on. Ma võin homme tööle kaasa võtta ja selle koha sisse skannida.

Kaptenil hea pakkumine.
Maz-i diislid olid võimsuselt natuke lahjemad, vähemalt, vähemalt nendest, mis t-62 ja t-55 peal seisid.

T-34 oli oma projekteeritud ja ka ehitatud kujul II Maailmasõja algusaastate parim tank. Ta omas kaldu asetatud esi ja külgsoomuse,
mille vastupanu tabamusele on suurem kui sama paksusega vertikaalne
soomusel,ta omas võimsa diiselmootori mis tagas sama kütusehulgaga
tunduvalt suurema läbisõidu kui bensiinimooriga tankid , ja omas laiad roomikud, millised võimaldasid koos võimsa mootoriga hea ja kiire maastikuläbitavuse. Ta omas 76 mm kaliibriga suurtüki, milliseid saksa
tankdel polnud. Sakslaste T-IV muutus T-34 le tõsiseks vastaseks alles peale sellele 75 mm suurtüki paigaldamist. Alles saksa Panther olli oli T-34 st üle tänu paremale suurtükile, parematele sihtimisseametele ja kaldu asetatud soomusele Maastikuläbitavuse kiiruse poolest jäi aga alla. T-34 valmistamise kvaliteedi kohta pole kahjuks admeid leidnud

Tervit.

Nonäedsa, kui inimene on ikka milleski väga veendunud, siis esitab oma seisukohti sirge ja sorava jutuna - tubli! - just kunagise nõukaaja parimate traditsioonide kohaselt. Aga ära sa selle teema varasemaid postinguid otsast peale lugema hakkagi - tühi vaev ja ajaraiskamine....

T-34 valmistamise kvaliteedi kohta pole kahjuks admeid leidnud

Aga oled sa selle kohta kunagi üldse huvi tundnudki?

Urmas.

Oh palun ärge hakake jälle otsast pihta. Mõni mees võiks enne teadmistega vehkima hakkamist selle teema siin põhjalikult läbi lugeda.

Kilo Tango kirjutas:Oh palun ärge hakake jälle otsast pihta. Mõni mees võiks enne teadmistega vehkima hakkamist selle teema siin põhjalikult läbi lugeda.

Teema iseenesest on huvitav, esmakordselt selle peale trehvanuna saab ikka hulga lugemist, muidugi on siin suur hulk igasugu jura ja vaidlemist kah. Tegelikult tekkis mul see küsimus juba ammu:" Kuhu kadus wots?"

Vist on öigus nendel teadmameestel,kes väidavad,et 80% inimestest suudavad korraga mötestatult läbi lugeda ainult 3-5 lauset.
Teades,kui sujuvalt ja toredasti töötab sümmeetriline V-12 mootor,jääb mind ikkagi vaevama,miks valiti V-2 tarvis sihuke ebasümmeetriline skeem.Vibra oli ju üks tema suurtest probleemidest.Aastaid oli ta "toores" ja kapriisne.Eks ta löpuks enam-vähem tööle saadi,mida näitab ka see,kui laialt ja pikaajaliselt seda mootorit erinevatel aladel pruugiti. Vöi ongi nii,et meile pole antud vene loogikat möista.Nii et küsimus-miks sihukesed vigurkepsud?Ehk saab nendest viimastest väljaannetest vastuse.

Tõenäoliselt oli probleemiks kahe kepsu mahutamine ühele vändakaelale, nagu see V mootoritel käib. Vändakael oleks liiga laiaks läinud ja seetõttu murdunud, materjalid olid tol ajal muud kui praegu. Ühtegi muud loogilist seletust sellele ei näe.

Natuke teemaväline: Kas keegi teab mõnda venes valmistatud/toodetud mootorit, mis oleks alla 25 aasta tootmises olnud? Kui mõni asi kuidagi tööle saadi, siis tuli ju plaane täita ja parteile raporteerida Kellelgi polnud isu nahka turule viia ja uut mootorit leiutama hakata. Pealegi sai pooltoorest asja ju lõpmatult ratsionaliseerida.

Eks selle mootorivärgia on idanaabrite juures ju samuti, nagu paljude muudegi asjadega - need, mille mahavehkimine õnnestus, neid tuuniti edasi, kuid ise aretatud asjad osutusid pahatihti surnult sündinuteks.
BT seeria tankid said endale alguses Liberty mootori, selle silindrite vaheline nurk oli 45 kraadi. Liberty monteeriti BT-2 -le. Järgmine mudel, BT-5 sai juba M-5 -e, mis oli Liberty tuunimise tulemus, konstruktsioonilt vägagi sarnased. Kuid BT-7 jõuallikaks oli juba saksa BMW VI pealt maha vehitud M-17T. Selle silindrite vaheline nurk oli 60 kraadi. Mõlemaid ühendab üks ja sama iseärasus: Nii Liberty, kui ka BMW mootoritel olid nn. liigendiga kepsud, kus ühe kolvi keps toetus teise kaelale. Nii et küsimused "miks nii?" tuleks esitada kas jänkidele või sakslastele...

Aga kuna tolle kurikuulsa V-2 eelkäiaks oli AM-34, mis oli samuti BMW analoog, kuna järgnes loogilises reas M-17 -le, siis ennekõike üritati teha diislit lennunduse tarbeks. Ega seegi kes teab mis originaalne mõte olnud, kuna kolmekümnendate alguses tegelesid näiteks saksamaal sellega nii Junkers, kui ka Daimler-Benz. Ja ega siis nõukogude edumeelsus saanud millestki uuest ilma jääda, panid samamoodi omadega rappa, nagu kurjad ja pahad kapitalistidki - diiselmootoritega lennukid ei leidnud erilist levikut. Pikkamööda ja valulikult jõuti sama tõdemuseni lõpuks ka NLiidus.
Aga kuna diislit hakati parallelselt arendama tankide jaoks, võttes aluseks lennukite tarbeks konstrueeritud mootori, siis olid selle nominaalpöörded suuremaks aetud, kui algselt BMW-l: 1650 versus 2000. See on küll oletus, sattusin paaris teatmikus sellistele andmetele, kuid võib olla siit võikski midagi välja kooruda: pöörded aeti kõrgemaks ning see põhjustas tavalise nõukogude töökultuuri keskkonnas toodetud mootoritel tugevaid vibratsioone ja kõike muud ebameeldivat? Sest ajapikku, kui lõpuks õpiti äraneetud "lääne" kombel puhtalt ja korralikult mootoreid ehitama, saadi ka sellest liigendiga kepsust täiesti töövõimeline värk - ega need jänkid ja sakslased omal ajal siiski päris rumalad kah olnud...

Urmas.

andrus kirjutas:hindadega vehkijatele teadmiseks, et lihtsalt number ei ütle midagi, see on umbes sama nagu „jooniste uurimine“. Hinnad erinesid nii ajalises lõikes kui ka tehaste lõikes (tootmisprotsess). Näiteks mõned numbrid T-34 kohta M.Svirini raamatust Броневой щит Сталина. История советского танка 1937-1943, lk. 363-364:

tehase nr.183 T-34 1943.a.(kirjutatud za 1943 g. - kas siis terve aasta keskmine?) : 136,5 t.rbl.
T34-85 1945.a. 130,5 t.rbl. (tehas nimetamata, äkki sama?)
tehase nr.112 T-34 1942.a. 209 t.rbl.
tehase nr.174 T-34 1942.a. 312 t.rbl.
UZTM T-34 1942.a. 273 t.rbl.

ja 1940.a. maksis T-34 500 000 rbl.

Teemat üle lugedes tekkis küsimus siin postituses väljatoodud numbrite kohta. Mis oli põhjuseks samal aastal erinevates tehastes toodetud masinate üle kahekordne hinnaerinevus, erinevad materjalid, erinev tootmistehnoloogia või muu selline? Fakti pähe võiks vist võtta, et tegemist ei saanud olla kellegi suvaga või hirmkõrge palgaga, see(need) oleks koheselt seina äärde pandud.

Niivõrd suured vahed toodangu omahinnas olid põhjustatud tehaste tootmisbaaside erinevustest, kuna vaid üks neist, tehas No 183 oli algusest peale mõeldud tankide vorpimiseks, siis seal oli omahind kõige madalam. Ülejäänud tehased olid sunnitud T-34 tootma kas millegi muu asemel või siis lisaks kõigele muule, mida ei lubatud samuti tegemata jätta. Kusjuures tootmistehnilised võimalused olid samuti erinevad, näiteks UZTM -is oli suhteliselt nõrk valubaas, ent neil oli olemas 10 000 tonnine press, mis seisis praktiliselt jõude (rahu ajal stantsiti sellega turbiinide labasid), insenerid panid pead kokku ja selle tulemusel hakati T-34 -le torne stantsima 45 mm paksusest soomusterase plaadist. Stantsitud torni mürsukindlus oli parem, kui valatud või keevitatud tornil, kuna protsessi käigus teras kalestus ja tihenes. Ning torne tuli hulgim, need mis oma tankidest üle jäid, läksid Uralvagonzavod -i konveierile.
Ent kõikide erinevustega ei olnud lood nii roosilised, seetõttu nõudis ühe T-34 valmistamine teistes tehastes palju rohkem aega ja inimtöö tunde, mistõttu tekkisidki suured erinevused ka arvestuslikus omahinnas.

Urmas.