Vaatan, et see jätkukoht on tekitanud suure elevuse
Selgitan oma mõtet natuke lähemalt – siin mõni on pakkunud kaldus soomust välja imerohuna, mis tanki soomuskaitset maagiliselt parandab. Minu väide on, et kaldus soomus üksi midagi ei tee, kui lisaks kallutamisele mõnda muud lihtsat tõde ei jälgi. Antud juhul siis seda, et soomust (nii kaldus, kui vertikaalset), et tohi nõrgestada igasuguste avaustega. Nüüd ameerika rallimasinate konstruktori Christie sulest pärit T-34 üldine disain oli selline, et juht sai siseneda kas esisoomusesse lõigatud august või tornist, mujale luuki teha ei olnud võimalik. Tundub, et nõukogude konstruktorid (kes mõnede arvates soomuskaitsele erilist tähelepanu pöörasid) ei pidanud esisoomusesse augu lõikamist probleemiks – tekib küsimus, miks? Üks võimalus on, et kuna tellija poolt esitatud ülesandes oli otsesõnu kirjas, et soomus peab olema kaldu (Неизвестный T-34, lk.12), siis täideti lihtsalt tellija nõudmist, ise asja sisusse süvenemata. Lisaks juhi luugile tekkis esisoomusesse veel teine ava, radisti kuulipildujale.
Kolmanda nõrga koha tekkimisest: tehase nr.183 konstruktorid plaanisid esialgu esisoomuse teha ühest plaadist, painutades ta lihtsalt õigete nurkade all. Selle vastu tõstis mässu Mariupoli tehas, kes soomusdetaile tarnis – neid plaate tuli painutada pressi all, mida kasutati laevastiku tellimuste täitmiseks (tehas olevat olnud viimse piirini koormatud laevastiku tellimustega), lisaks oli praagi protsent väga suur (mul oli Fossiili andmetest natuke erinev number – 2 katsemasina esisoomuse valmistamisel (väidetud on, et tootmisprotsessi silumisel) tuli 8 praakplaati - 80% praaki). Ei ole päris selge, miks konstruktorid selle ebatehnoloogilise lahenduse valisid – kas taheti osa tööd lükata soomusdetaile valmistava tehase kaela (tehase nr.183 konstrueerimisbüroo esitatud argument, et vahetükk lisab kaalu 100 kg, tundub natuke ebaveenev, eriti kui alguses kiideldakse, et masina soomust sai tunduvalt paksendada ratasveo ärajätmisega). Igatahes peale jäid tehnoloogid ja mais 1940.a. kinnitati Mariupoli tehase plaan valmistada esiosa 3 osast – 2 soomusplaati ja vahetükk (Неизвестный T-34, lk.21-22).
Sügiseks 1940.a. suutis Mariupoli tehas välja töötada valatud soomusest vahetüki (Неизвестный T-34, lk.27) (vahelepõikena, nagu ma olen juba siin foorumis maininud
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 8694#48694 , pole valatud soomus samaväärne valtsitud soomusega – näiteks peeti T-34 torni korral 52 mm valatud külgi enam-vähem võrdseks 45 mm valtsitud soomusega: ca 15 % paksem), paistab et see pisiasi „ununes“ mõnel jällegi ära.
Nüüd selle detaili tugevusest. Selliste „teaduslike“ meetoditega, nagu WotS siin üritas argumenteerida, võib saunas naabrimehe varustust hinnata - kas on silma järgi 2 korda jämedam/pikem. Tankitööstuses (ja üldse soomuse hindamisel) kasutatakse pisut teistmoodi meetodeid – detaile tulistatakse võimalikult sarnastest relvadest ja sarnases olukorras, nagu lahingutegevuses kasutatakse ja analüüsitakse ka reaalses lahingutegevuses saadud andmeid.
1940.a. lõpus toimus tehases nr. 183 suurem nõupidamine, kus tuli ka jutuks see esisoomuse vahedetail – huvitav on see sellepärast, et mõlemad pooled, nii need, kes olid valatud vahetüki poolt, kui ka selle vastu, esitasid väite, et oponendi lahendus nõrgendab soomuskeret (Неизвестный T-34, lk.35-36), lisaks käisid tehase konstruktoritel välja oodatava massi vähenemise (võit alla 100 kg) teise argumendina. Sellisest argumenteerimisest saame järeldada, et neid 2 varianti polnud reaalselt katsetatud ja vahetüki käitumine oli teadmata. Rohkem ma sellest suhteliselt patriootlikust raamatust infot ei leidnud vahetüki kohta.
See-eest aga M. Svirin oma raamatus Броневой щит Сталина. История советского танка 1937-1943, lk.298 räägib sõja ajal toimunud lihtsustamisest: 1941.a. juulis sai tehas 183 ülesande igal võimalikul viisil lihtsustada tanki ja suurendada toodanguarvu. Üks insener-tehnoloog käis välja idee ühendada vintide asemel keevitades esisoomuse kolm osa. Sellega seoses tuli muuta ka vahetüki kuju ja tagajärjeks oli see, et vahetükk ei kannatanud enam termilist töötlemist – karastamisel deformeerus. Antud probleemi vastu lahendust ei leitud ja siis otsustati vahetükki ainult kergelt karastada. Mingi aja möödudes tehti ka reaalne katse tulistamisega, kus selgus, et 37mm trofee Pak-35/36 läbistab antud detaili, aga kuna „kasud, mida antud ühendus andis, olid vaieldamatud“, siis „südant kõvaks tehes“ jäeti antud viisil tootmine jõusse, põhjenduseks see, et tõenäosus, et mürsk tabab seda kohta, on äärmiselt vähetõenäoline.
Ja nii saadigi esisoomusesse järjekordne nõrk koht. Minu meelest pole mõtet eriti arutada, kas seda ja kui kaugelt on võimalik tabada, las see jääb tõenäosusteooria hooleks ja tõenäosus kasvas iga sellise uue "rats-ettepanekuga". Fakt on aga see, et peale soomuse kaldu paneku nõuk. konstruktor midagi muud soomuskaitse parandamiseks ei teinud, vaid läks teinekord teadlikult nõrgendamisele, kuna ta võib-olla ei viitsinud Christie disaini põhjalikumalt ümber teha ja ka tehnoloogilise protsessi lihtsustamise huvides.
Huvitav on, milline oleks „maailma parim tank“ välja näinud, kui nõukogude ostjad oleks USA-s kaubale saanud firmaga Cunningham, ja poleks pöördunud Christie poole?