Järg...
7
Selleks ajaks oli U-2 juba hävitatud. Aga armee PVO juhtimispunktis ei teadnud seda keegi, Voronov, kordan veelkord, viivitas ettekandega umbes kolmkümmend minutit. Divisjonis, mida kamandas major Šugajev, võeti sihtmärgi pähe kapten Aivazjani ja vanemleitnant Safronovi paari MIG-19tel, mis olid lennanud U-2 tabama. Ja avati tuli. Ühega rakettidest sai pihta Sergei Safronovi lennuk, lendur hukkus. Boriss Aivazjan suutis manööverdada ning rakett läks mööda. Üldse lasti luurelennuki jahtimise käigus välja 14 raketti.
“Jõudsin just lennukisse istuda,” räägib Igor Mentjukov, “kui kuulen, kuidas Boriss Aivazjan palub kutsuda oma paarilist, Sergei Safronovit. See aga vaikis. Pärast starti paluti ka minul Safronoviga ühendusse astuda. Hakkasin teda välja kutsuma, kuid…Armee juhtimiskeskuses mõisteti varsti, mis oli juhtunud. (major Voronov kandis ette: sihtmärk on hävitatud, laskub langevarjur. Sihtmärgi hävitamisest kanti ette ka major Šugajevi divisjonist. ) ja rohkem mingeid juhtnööre ei antud. Lendasin veel mõne minuti antud kursil. Varsti sain käsu maanduda, sest olin startinud ilma ripp-paakideta
Sergei Safronov hukkus paljude uraallaste - Ülem-Ufaleja elanike, kes tõttasid esimese mai paraadile, silme all. Sergei lennuk kukkus alla kümne kilomeetri kaugusele lennuväljast, samasse maandus ta ka ise langevarjuga, surnuna, tohutu haavaga küljes. Võimalik, et katapult rakendus detonatsioonist, aga võib-olla suutis piloot viimasel silmapilgul selle veel ise käivitada- rohkearvulised komisjonid ei suutnud seda kindlaks teha.Sergei polnud hukkumise päeval veel kolmkümmendki, ta oli Powersi eakaaslane. .
Aga pealinnast startis kell 12.00 Sverdlovskisse TU-104. See oli esimene lennuk, mis startis Vnukovost pärast tsiviillennukitele kehtestatud lennukeeldu, mis kella kaheksa paiku hommikul välja kuulutati. Moskvast läkitati soliidne komisjon, mille koosseisu kuulusid NLKP Keskkomitee aparaadi töötajad, sõjaväe vastuluure, KGB, relvajõudude kindralstaabi ja riigi PVO peastaabi ohvitserid ja kindralid. Komisjon pidi täitma mitmeid ülesandeid- analüüsima PVO armee lahingumeeskondade tööd, koguma kokku ja toimetama Moskvasse U-2 kõik jäänused. Sverdlovsk muutus mitmeks päevaks tulipunktiks. Pöördume veelkord igor Mentjukovi mälestuste poole, kes SU-9l ründas luurelennukit U-2:
“Varsti pärast seda, kui sai selgeks, et piiririkkuja on alla tulistatud, saabus lennuväljale PVO armee lennuväe juht kindral-major Vovk. Ta tundis mind, teenisime koos Savasleika õppekeskuses, sestap ütleski:
“Tänu jumalale on kõik läbi.” Ta pidas silmas seda, et Powers alla lasti. Kui rikkuja oleks minema pääsenud, oleks skandaal väga suureks paisunud. Vovk hoiatas mind, et ka oleksin endiselt kõigeks valmis, paljugi mis veel toimuda võib. Olukord hakkas õnneks siiski stabiliseeruma. Kella kolme paiku ilmus lennuvälja kohale helikopter. Toodi ameerika piloot, et saata ta lennukiga edasi Moskvasse. Algul ei lastud meid helikopteri juurde, pärast aga, kui saadi teada, et oleme need lendurid, kes teda ründasid, löödi käega- olgu peale, vaadake. Erilist muljet Powers meile ei jätnud. Näitasin talle žestitega, et meie ründasime sind. Meil lubati võtta pisut duralumiiniumi allatulistatud lennukist, see tükk oli mul kaua alles.
2 mail vestles minuga(pidin selleks PVO armee staapi minema) “Draakon”- kindral Savitski. Ta palus ette kanda luurelennuki ründamise käigust, pärast aga lausus:
“Kui teid, Mentjukov, poleks olnud, oleks ta minema pääsenud.”
Ülemjuhataja arvas, et minu rünnaku tõttu hakkas U-2 manööverdama ning sattus tuletsooni. Kuigi ta võis alustada manööverdamist ka näiteks uute fotode tegemiseks.
3 mail olin Baranovitšis, neljandal aga kutsuti mind Minskisse välja. Sinna, PVO armee staapi, saabus kõrge komisjon Moskvast, mida juhatas kindral-polkovnik Ponomarjov. Teda huvitas, miks pardal asunud raadiolokatsioonijaam oli töötnud häiretega. Ei teagi, millisele järeldusele nad jõudsid, aga oletus oli selline, et SU-9 oli paigaldatud tagumise poolsfääri elektrooniline kaitse, mis pidi häirima vaenlase lennuki sihikut. Ilmselt sai ka minu lennuki sihik sellest “kannatada””
Veelgi rohkem käidi pinda Aivazjanile. Kui Mentjukovi puhul tunti huvi, miks lokaator tõrgetega töötas, siis Aivazjanilt uuriti, miks hukkus tema juhitav.
“Kui õnnetus juhtus, liikus ringi palju kuulujutte, nagu poleks meie lennukitel töötanud “oma-võõras” andurid,” meenutas Boriss Aivazjan, “aga pigem jättis maapealne tegevus soovida. “Oma” vastaja oli Safronovi lennukil sisse lülitatud ning töötas, ma ise lülitasin selle tema lennukil sisse. Lihtsalt oli ülemustel kõige kergem süü lendurite kraesse veeretada, et näete, nad olid ise süüdi. Kohe peale lendu tuli minu juurde tundmatu polkovnik ja andis asjalikku nõu- kirjutada värskelt üles kõik, mis juhtus. See kulus väga ära, kui komisjon, mida juhatas kindral Pavel Kulešov, platsi ilmus. Mind hakati lohistama ühe kindrali kabinetist teise ning igaüks nõudis kirjalikku ettekannet lennu kulgemisest. Aga lõppude lõpuks möödus kõik. Kui ajakirjades trükiti ära määrus autasustatutest U-2 lennu takistamisel, tuli minu juurde polgu komandör ja lausus:
“Noh, mis siis ikka, Serjožale autasu, sinule elu…”
Sverdlovskisse saabunud komisjon tuvastas järgmist.
Piiri rikkuv lennuk ületas piiri kell 05.35. Lendas kõrgusel 18 000-21 000 meetrit kiirusega 720-780 kilomeetrit tunnis. Lend tõkestati kell 08.36 viiekümne seitsmenda õhutõrje raketibrigaadi teise divisjoni lahingumeeskonna poolt eesotsas major Mihhail Voronoviga.
Sergei Safronovi huku põhjusteke märgiti järgmisi asjaolusid. Muideks, pöördume ametliku dokumendi poole- ettekanne NSVL kaitseministrile.
PVO armee lennuväe ülemjuhataja kindral-major Vovk käskis kell 0843 startida kahel Koltsovo lennuväljal asuval MIG-19nel, kuid ei kandnud sellest kõrgemale poole ette. Keskkjuhtimispunktis ei teatud kümne minuti jooksul, et hävitajad on õhus.
kell 08.53 avastas armee hävituslennuväe tüürimees polkovnik Tereštšenko planšeti ekraanil paari MIG-19neid ning käskis neil 11 000 meetri kõrgusel siirduda õhutõrje rakettide tule suunas. Juhtimisest kõrvaldas end hiljem ise…
9 üksik raadiotehniline pataljon(komandör alampolkovnik Repin, I.S.) jätkas ka peale rikkuja allatulistamist andmete edastamist kesksesse juhtimispunkti tema lennu kohta 19 000 meetri kõrgusel, samas kui ftegelikult asusid kaks MIG-19 11 000 meetri kõrgusel.
Hävitajad, keda mitte keegi ei suunanud, pöördusid tagasi lennuväljale 57 õhutõrje raketibrigaadi neljanda divisjoni tuletsooni kaudu, millel oli raadiolokatsioonijaamal 77-72 rivist väljas lennukite äratundmisaparatuur. Omades informatsiooni, et hävitajaid õhus pole, luges divisjon(komandör major Šugajev) neid vaenlase lennukiks ning andis kogupaugu rakettidest, tulistades alla vanemleitnant Safronovi poolt piloteeritava MIG-19.
Lenduri hukkumise põhjuseks on PVO armee keskjuhtimispunkti lahingumeeskonna halb töö. Väeüksuste ja teenistuste ülemad ei teatanud vastuvõetud otsustest keskjuhtimispunkti, see aga omakorda ei informeerinud olukorrast väeosade ja –koondiste juhtkonda. 57-ndas brigaadis ei teatud midagi hävitajate õhusolekust, mille tõttu tulistati alla sisselülitatud anduriga Safronovi lennuk.
Praeguseks on juba ammu selge- kõikide valearvestuste peamiseks põhjuseks on kooskõlastamatu tegevus, kogemuste puudumine juhtimispunktide ohvitseridel, puhkenud kahevõitluse, mis sisuliselt toimus stratosfääris, ebaharilikus. Kuidas saidki juhtimispunkti teenistused sünkroonselt töötada, kui nad polnud sellist sünkroonsust kunagi saavutanudki? Õhutõrje raketiväeosad ju alles formeeriti ning neid juhtima üheaegselt hävituslennuväega ohvitserid alles õppisid. Ilma komistusteta ei tule siin kuidagi välja.
1960 aasta mais avaldati määrus sõdalaste autasustamisest, kes osalesid luurelennuki lennu tõkestamises. Muideks, tegu oli esimese paberiga, mille allkirjastas unustamatu Leonid Ilitš Brežnev, tollane värske NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi esimees.21. inimest autasustati ordenite ja medalitega.n Punalipu ordeni said vanemleitmamt Sergei Ivanovitš Safronov (sõna posthuumselt jäeti vahele)ning õhutõrje raketidivisjonide ülemad kapten Nikolai Šeludko ja major Mihhail Voronov. Voronovile kirjutas PVO ülemjuhataja marssal Birjuzov kaks korda esitlise talle Nõukogude Liidu Kangelase aunimetusesaamiseks, kuid kaks korda lükati see tagasi. Oleks ta vaid kümmekond minutit enne ette kandnud… kangelase nimetuse teel seisis hukkunud lendur Safronov.
Lõpp.
http://combatavia.info/razvl61.html
Vaat selline lugu siis. Kuidas aga Safronovi allatulistamine toimus, kes selles süüdi olid ja mis süüdlastest sai, miks ikkagi ei startinud tegelikult Powersi allatulistenud divisjonis kaks raketti kolmest- need on juba omaette jutud. Kui huvi on...
