Polikarpov I-16 "Rata"

[hummel]

I-16
Minu arvates on see lennuk üks imelikumaid leiutisi-hävitajaid, mis teises ilmasõjas osales. "Bibigoni lennuk". Tundub, et polnud vist eriti võimekas punaleiutis. Vanadelt sõjafotodel on sageli näha, et need on kuskil ninali potsatanud ja siis sinna nii jäänudki - saba püsti. Ei tea, kas tast ka mingit tolku oli...

Miks seda tehnikaimet aga "Rata" nimetusega tähistatakse?

[fossiil]

Eks ta tänapäeval ole jah veits imelik vaadata, aga tollal kõlbas punakotkastel sääraste seljas kimada küll. Sihukeseks jämedaks junniks muutumise põhjustab õhkjahutusega tähtmootor. Aga olen lugenud et lennata olevat teisel päris keeruline olnud - pisike, maandumiskiirus kah suur ja tsentreering üsna taha nihutatud, nii et oli kippunud lamedasse pöörisesse minema. Tolku - no Halhin Golis olla teda vist suht edukalt kasutatud, teise ilmasõja alguseks oli ta aga juba vana mis vana.

"Rata" tähendab hispaania keeles rotti, selle nime sai ta sealses kodusõjas.

[kangelaspioneer]

Samas- selle väikese lennuki kohta oli tal väga võimas mootor, samuti tänu tiiva väiksele erikoormusele sai temaga teha küllaltki järske manöövreid. Relvastuse kohta ei oska hetkel öelda, aga virtuaallahingute kogemuste põhjal ei olnud tema tulesektorisse jäämine eriti trevislik. Usun, et IIms alguses suutis ta alla tulistada mistahe saksa lennuki, kui selle kiirus lahingusse sattumise hetkel oli alla 350 km/h ja kõrgus kuni 1 km.

[nublu]

Ja polnud ta nii õnnetu midagi. Hispaania kodusõjas ta omale selle Rata nime sai. Tänu väga suurele manööverdusvõimele. Mis tulenes just sellest, et tema tsentreering oli väga taha viidud ning lennuk ei olnud tegelikult õhus stabiilne. Piloot pidi lennu ajal kogu aeg juhtkangiga "töötama", et lennuk otse lendaks. Samas, kui oli vaja mingi pööre või muu manööver teha, siis tegi lennuk selle väga kiirelt. Nagu rott, keda on ka praktiliselt võimatu labidaga tabada. Ning sellest ka nimi...

Et neid piltidel nii palju purustatud olekus säilinud on - seda eelkõige tänu 1941. a. Sel ajal oli ta N Liidu õhujõudude kõige arvukam lennuk ning tänu selle aasta suurtele kaotustele ning sakslaste fotografeerimisarmastusele teda nii palju piltidel säilitatud ongi. Ka 1943 ning 1944 olid venelaste kaotused õhus päris suured, palju moodsamate lennukitega, aga siis lippasid juba sakslased tagasi ning ka pilti teha polnud enam nii palju aega

Kuid ka 1941 oli ta veel üsna tõsine vastane, kui seda õieti kasutada osati...

[Soobel]

See on ju iganenud lennuk, peaaegu et klassikalise IIMS lennuki ja IMS riidest moosiriiuli vahevorm (Oli veel teine vahevorm - plekist moosiriiul I15). Tal oli isegi kokpit lahtine ju! Ja pealegi polnud IIMS algul venelastel korralikku raadiosidetki?
Kas tal vähemalt telikud sisse käisid ikka?

[nublu]

Äkki räägi lähemalt, millal ta iganes

1941. a. oli ca 500 km/h lennukiirus, viimastel mudeleil relvastus 2 x 20 mm kahur ning 2 x 7,62 mm ŠKAS kuulipilduja, 1800 kg stardimass ning 1000 h.-j. mootor (tagasid vägagi hea erivõimsuse lennuki massi kohta) igati tasemel asjad. Rääkimata 1939. aastast. Või siis 1936, mil lennuk relvastusse võeti.

venelased kasutasid neid rindel kuni 1943. aastani. Ka soomlased kasutasid trofeeks saadud lennukeid, hetkel jään täpsed kasutusajad ning üksused võlgu, aga nende lennukipuudust arvestades - ilmselt kuni 1944. aastani välja.

Ja mis puutub lahtisesse kabiini - venelaste pleksiklaas oli vähemasti kuni 1942. aastani nii kehva kvaliteediga, et ka Jak-1, MiG-3 ning LAGG-3 lennukeil lennati lahtise kokpitiga, et üldse midagi ümber-ringi näha oleks...

Ja I-16 ilmumine Hispaaniasse oli Franco poolel sõdinutele väga-väga-väga ebameeldiv üllatus...

[Alkar]

"Vananenud" oli ta kommude propaganda tõttu, kes oma 41a. aasta sauna üritavad viletsa tehnikaga põhjendada. Sõja alguses ületas ta Bf 109-t relvastuses tunduvalt. 36 aastal kui ta kasutusele võeti oli ta maailma parim hävitaja.

[Kapten Trumm]

Relvastuse poolest oli I-16 üle tolle aja uutest vene lennukitest, näiteks Mig-3 oli seerias ainult 1x12,7 ja 2x7,62 mm, Jak-1 1x20 ja 2x7,62 jne.

Eks seal oma rolli mängis ka vilets väljaõpe, korralike sihikute puudumine ja raadiote puudus. Pigem oli ta samast klassist selliste Buffalo-sorti masinatega, Me-109 oli juba teine muusika.

I-16 seerialennukite kiirus oli siiski 450, mitte 500. Idarindel aga Me-109 lendas juba 540-ga. Pluss tõusukiiruse vahe.

Selle pleksiklaasi kohta kirjutas üks katselendur (selline kiila peaga, nimi ei meenu) raamatus "300 tundmatut", et 42 oli probleem - vene masinad jäid kiiruses Me uutele mudelitele alla. Kutsuti Moskvas kokku nõupidamine. Tuli välja, et rindel värviti lennukeid lubjaga (talveks), kasutati ripprelvastust, lennati lahtiste zalusiidega ja lahtise kabiiniga. Taheti kõik keelata, kuid too oli Stalinile öelnud, et see toob kaasa suured kaotused. Asi lõppes siis sellega, et Stalin ütles vastavale tööstuse rahvakomissarile, et olgu kolme kuuga pleksklaas sama hea kui ameeriklaste lennukitel, muidu oleks vist Lubljankale seina äärde läinud. Ja edaspidi olidki klaasid korralikust pleksist

Kes Peterburis käib, siis selline lennuk on väljas sõjalaevastiku muuseumis, ripub lae all. Olen ise oma käega katsunud

Telik käis tal sisse, samuti käis see I-153 "Tshaikal". I-15 oli 22. juuniks juba relvastusest ammu maas.

[nublu]

Oli vist jah alla 500 km/h, võimalik et 450. Peast öeldud numbrid

Kui aga huvi piloodi arvamuse kohta erinevaist lennukeist, siis siin on üks lendur, kes lendas nii I-16 kui Hurricane'il, Kittyhawk'il jne. Tema arvamus oli, et veel 1942 oli I-16 igati asine tükk. Ning eelistas seda näiteks Hurricane'ile...
http://www.airforce.ru/history/ww2/golodnikov/index.htm

Muidu ka päris lugemisväärne text

[sturmkommando]

raamatus "kolmsada tundmatut" oli vististi mälu järgi juttu
eesti päritolu katselendurist eduard või edgar preemanist.

tore raamat,
soovitan lugeda

[A4]

Kuigi I-16 oli 1941. aastaks selgelt vananenud, oli ta 1930. aastatel välja tulles ilmselgelt oma ajast kergelt ees, sest I-16-l võeti ühena esimestest seerialennukitest kasutusele:
1. piloodi seljatagust kaitsev soomuskilp
2. kahuritega relvastus
3. sissetõmmatav telik
4. esimese lahingulennukina maailmas katsetati I-16-l edukalt Halhin Goli lahingutes rakettrelvastust.


Öeldakse, et I-16 oli liiga tundliku juhtimissüsteemiga, kuid sarnased hädad painasid ka nt sakslaste Bf 109 masinat. Väidetavalt purunes kuni 10% kõikidest Bf 109 masinatest stardil või maandusmisel liiga nõrgukese teliku tõttu.

Ja veel: millalgi 1930. aastate keskel tituleeriti I-16 mingil rahvusvahelisel lennundusnäitusel maailma parimaks hävitajaks.

Ka I-15 ja I-153 olid Teise maailmasõja alguseks iganenud, kuid kahetiivaliste hävitajate seas olid nad siiski maailma ühed parimad.

[Potsataja103]

Veidi venekeelset lugemist I-16 kohta:
http://www.airwar.ru/enc/fww2/i16.html
http://www.airwar.ru/enc/fww2/i16-5.html
http://www.airwar.ru/enc/fww2/i16-6.html
http://www.airwar.ru/enc/fww2/i16-10.html
http://www.airwar.ru/enc/fww2/i16-12.html
http://www.airwar.ru/enc/fww2/i16-17.html
http://www.airwar.ru/enc/fww2/i16-18.html
http://www.airwar.ru/enc/fww2/i16-20.html
http://www.airwar.ru/enc/fww2/i16-24.html
http://www.airwar.ru/enc/fww2/i16-29.html

[Kapten Trumm]

Mikojani elutööst kirjutav raamat väidab siiski, et esimene soomusseljatoega lennuk oli siiski I-15.

Kõik see värk selle I-16 omaduste ümber on kantav tänapäeva. Heade manöövriomadustega masin, kuid selle efektiivne kasutamine eeldab väga häid piloote ja mille paar pisipuudust nullivad omakorda asja efekti.

1. Puudub raadioside. 22 juuniks 1941 oli see üksikutel lennukitel, ja seda kvaliteediga, nagu see airforce.ru vana kirjutab - kus montaazplaat oli papist ja iga raputus katkestas side.

2. Täpne tulistamine oli äärmiselt keeruline. Esiteks lennuk vingerdas ja ei olnud stabiilne, teiseks puudus korralik sihik (selle asemel oli värvitud rõngas tuuleklaasile).

Näiteks õhulahingus Inglismaa pärast tähendas selline asi nagu radar ja juhtimissüsteem (millel puudub lennuomadustega igasugune seos) seda, et sakslastega lahinguvõime poolest võis inglaste lennukite arvu kolmega korrutada. Niipalju annab juurde võime olla õigel ajal õiges kohas. Samasugune vahe on umbes raadioga ja raadiota lennukite vahel. Kõik mäletavad, mis saatus tabas lipukeste järgi sõitvaid tanke (sh ka T-34) 1941 lahingutes.

Hispaanias oli see seepärast efektiivne, et sealne õhusõda oli süsteemitu üksiklahingute kogum, kus õhus ei saavutanud kumbki pool kunagi otsustavat võitu, lennukeid oli juba liiga vähe. Seal määrasid tehnilised omadused rohkem.

[denis23]

Huvitav on see, et vene lendurid reeglina kiidavad masinad millega need on sõdinud. Näiteks, on äärmiselt positiivsed kommentaarid ma olen kuulnud Lavochkini ja Yakovlevi hävitajatest. Samuti väga soojad meenutused ma olen kuulnud Kobrast ja Hawkist. Ka I-16 kohta olen kuulnud valdalvalt positiivsed hinnangud - nagu hea manööverdamisvõime, "käib kangi ja gaasi järgi" - see tähendab kiirendab ja muudab suuna ilma viivitamata, kohe kui käe liigutad, hea relvastus, vastupidavus. Üldiselt, olen sellel seisukohal et kogenud lenduri käes oli I-16 tõsine vastane.
Ainuke lennuk mille kohta ma pole kuulnud ühtegi hea sõna on millegipärast Hurricain

[nublu]

Ainuke lennuk mille kohta ma pole kuulnud ühtegi hea sõna on millegipärast Hurricain

A tõ mne Hampden ili drug