F-35 olevikust ja tulevikust

[Kapten Trumm]

Äkki on ameeriklastel tekkinud huvi neid reaalses vastase radarivoos katsetada?
Teatud tehniliste võimalustega on võimalik kindlaks teha, kas venelased näevad või mitte (eetris aktiviseeruvad teatud sagedused).
Muidu selle (kerge) suurusklassi hävitajate kasutamist püüdehävitaja (interceptor) rollis peetakse poolmeetmeks, sest täiega kärsatades kipub jääma see tegevusraadius väikseks.
Kui on vaja Ämarist täiega startida, siis täiega tõusta nt 10 km kõrgusele ja seal seada end maksimaalkiirusel sihtmärgi kinnipüüdmiseks vajalikule kursile, kaugele jõuaks, niiet saaks veel kõige ökonoomsemal kiirusel Ämarisse tagasi?

[Gideonic]

Äkki on ameeriklastel tekkinud huvi neid reaalses vastase radarivoos katsetada?
Teatud tehniliste võimalustega on võimalik kindlaks teha, kas venelased näevad või mitte.

Võimalik, kuigi selleks tunduks Süüria isegi parem paik.

[Kapten Trumm]

Pakuks, et Süürias pole kõiki vilesid kohal, mis nt Peterburi õhukaitses on, ega venelased pole ka päris turakad ega lao kõike kohe letti.

[Gideonic]

Vastan siis pikemalt

Äkki on ameeriklastel tekkinud huvi neid reaalses vastase radarivoos katsetada?

Võimalik, aga ei tahaks seda siiski hästi uskuda. Minumeelest oleks neil selle sammuga rohkem võita või kaotada.

Pakuks, et Süürias pole kõiki vilesid kohal, mis nt Peterburi õhukaitses on, ega venelased pole ka päris turakad ega lao kõike kohe letti.

Ega nüüd NATO ka päris kohe "riistaga lauda pooles lööma" torma

Väljaspool rangelt turvatud alasid, on neil lennukitel rahuajal alati RCS'i tõstvad "Lüneburgi läätsed" küljes (näited: F-22, F-35). Seda kinnitavad ka näiteks nädalavanused Inglismaal toimunud järjestikused air-show'd: RIAT ja Farborough. Demodel kandsid kõik neid. Nii USAF F-22A, kui ka F-35A. F-35B korral sama lugu nii Mariinide kui ka RAF isenditega. Seetõttu on lennuki tegelikku RCS'i vähemalt X-lainepikkuses küllaltki raske mõõta (madalamate lainepikkuste korral on see vahe väiksem).

On selge, et igasugused OTH ja lühilaine radarid on suutelised seda lennukit mingitel juhtudel tuvastama ja seda üsna kaugelt*. See ei oleks uudis, pigem võiks selline varajane lähetus anda ülearust infot nende edaspidiseks lihtsamaks klassifitseerimiseks.

Lisaks ei tasu unustada, et siinakandis on igasugu potentsiaalseid "kohalikke" ja "turiste" rohkem kui sisuliselt ükskõik kus mujal. Nad saaksid teatud juhtudel lennukitel visuaal- või muude passiv-vaatlusseadmetega silma peal hoida. See võib aga muuta kaugmaa radarite info oluliselt väärtuslikumaks (tead, millal ja mis suunas õhku tõusis, tead kas sinu radari resolution-cell'is on veel mõni teine lennuk, jne)

Mis X-laineribas sihtimist puudutab, mängiks selline kavalus aga kõik kaardid vastase kätte. Kas nad ikka tulevad väga lähedale seda katsetama (ja ei ole eelnevalt kohitsenud enda süsteeme). Üsna naiivne ootus minumeelst. Seetõttu, vähemalt seniks, kuni F-35 laiemat kasutust leidnud pole, on selline "avastusretk" üsna suur risk.

Loomulikult on see kõik samuti vaid minupoolne spekulatsioon, ei pruugi olle tõele lähemal kui kelle iganes oma

[*] Selliste radarite puhul on huvitavamateks märksõnadesks (Range Resolution, Resolution Cell ja Radar gain). Radari põhiterminite ülekordamiseks, ning laiemaks taustaks, millised on eri sagedustega radarisüsteemide nõrgad ja tugevad kohad, soovitan kiigata selle blogi Radari põhitõdede artiklit. Sellest veel sisukam on samast blogist ECM ja segamise kokkuvõte, samuti oli vähemalt mulle omajagu uut infot IR-vargsuse osas Kirjutajale emakeel ei ole Inglise keel, ning kohati hüppab suurte sammudega teemade vahel, kuid katab väga laia ampluaa. Selline info on enamasti kättesaadav vaid tasulistest raamatutest. Kuna ta viimastele ka ilusti viitab, on see ülevaate saamiseks üsna hea koht.

[erick]

Võibolla on tegu liialdusega, kuid vähemalt mõnel mehel on F-35 kohta ainult häid sõnu öelda:

The Marine Corps recently put the F-35B Lightning II through its paces in a highly-contested airspace combat scenario. The result? The joint strike fighters were able to destroy all 24 enemy targets without taking any losses.
“It was like 'Jurassic Park,' watching a velociraptor,” Davis said. “It kills everything. It does really well.”

“We just ran a normal scenario we would have with our legacy aircraft," he said. "Generally about half to a third of the airplanes don’t make it through.”

http://www.airforcetimes.com/story/mili ... /86774970/

[Gideonic]

Artikli lõpus on link allikale, värskele Senati hearing'ule, F-35 osas, kus ilmselt ka see tsitaat pärit. Neid toimub paar korda aastas ning viimansed on olnud küllaltki informatiivsed, selle kohta ilmselt saabuvad kokkuvõtvad uudised internetti ilmselt tänase päeva jooksul:
https://www.youtube.com/watch?time_cont ... MkYkfoTw_A

Kuulasin viimaks selle algmaterjali video läbi, ja pole võimatu, et peangi sõnu sõõma

Tõepoolest on läbi käinud mõte, saata F-35A siiakanti Baltic Air Policing raames, eeldusel, et USA sõjaväe Euroopa väejuhatus seda küsib. Seega siis vähemalt nelja lennukiga 3-4 kuud, mitte nagu eelnev F-22 päevane peatumine.

See ei saa juhtuma kindlasti ennem 2017. aastat, sest selle ajani on siia planeeritud juba sakmannid ja prantslased. Samuti saavutab seesammune F-35A eskadrill oma lahingvõime alles vahemikus 1. august - 31. detsember 2016. Järgmine aasta võib see olla aga üsna tõenäoline, kuna nii USAF ise, kui mitmed liitlased on huvitatud nägemast, kuidas see lennuk tüüpilistes operatiivtingimustes tegutseb.

Lennukid ise oleks lähetuseks valmis varemgi, kuid küsimus on endiselt hooldus/logistikatarkvaras ALIS, mille versiooni 2.0.2 valmimisajaks räägitakse juba novembrist. Iseenesest ei takista miski neid lennukeid lähetamast ka vanema ALIS versiooniga (nagu USA siseselt just edukalt tehti), lihtsalt siis oleks mootorite diagnostika ja hooldus üldise logistika süsteemiga ühildamata ja see vajaks hooldusel ning juppide tellimisel täiendavat büroktraatiat, tehnikuid ning rahakulu.

6.-17. juuni tehtud lähetus Mountain Home lennubaasi
Sellesam lahingvõime kontrolliks viidi juunis USAs läbi ka riigisisene lähetus, mille tulemusi kirjeldati ikka ülivõrdes.

USAF-i enda sõnade järgi:

• Lähetati 7 F-35A koos 181 inimesega Mountain Home lennubaasi, kus puudub sellele mudelile orgaaniline tugi (seetõttu tuli kõik vajalik kaasa tarida, nagu oleks vaja ka näiteks Ämarisse tulles)
• 11 päeva jooksul tehti 88 plaanitud väljalendu, graafikujärgselt
• Mõned lennatud missioonitüübid: vastase õhutõrje mahasurumine, õhujõudude hävitamine (nii õhus kui ka maapeal), lähiõhutoetus, õhukaitse, jm.
• Peeti kaheksa kaotusteta dog-fight'i "kohalikega", F-15E mudelite vastu mis olid varustatud võimsamate mootoritega (F100-PW-229) ning AESA radariga.
• Lisaks simuleeritud relvadele lennutati reaalseld GBU-12 pomme 16 korral, millest sihtmärki tabas 15 (selle allika järgi, oli ainuke möödalask tingitud pommi defektist)
• Tarkvaraprobleeme ei esinenud - kasutusel oli viimane (esmase lahingvõime) tarkvara Block 3i build 6.21
• "Rauaga" oli probleeme kahe väljalennu ajal - vastavalt siis navigatsioonisüsteemi rike ja ühe sisemise patarei rike. Neil lendudel kasutati varulennukit. Patarei vahetati välja, süsteem kõpitseti ning lennukid jätkasid lähetust probleemivabalt.

Col. David Lyons-i sõnade järgi oleks, varasemate tarkvara-versioonidega esinenud probleemide korral, graafiku püsimine olnud äärmiselt keeruline.
Col. David Smith-i sõnade järgi on 2 tehnilist viga tunduvalt vähem, kui keskmise F-16C lähetuse korral esineb.

Eks see selline paras eduraport ole, aga seda siiski mehaanikute ja lendurite enda jutu kohaselt. NIi või naa on selline Sortie-Rate üsna muljetavaldatav, ning isegi kui pool eelnevast jutust maha arvata, on tõesti näha, et lennuk hakkab vaikselt lahingküpseks saama.

Jääb üle ainult loota, et ikka siis tuuakse neid siiakanti

F-35B Red Flag-il 11.-29. juuli 2016
Lisaks tasub mainimist, et mariinid vedasid selle aasta suurimale õhuväe õppusele, Red Flag'ile, kohale tervelt kuus F-35B-d (sabanumbritega 169164,169165, 169166, 169168, 169169 ja 169292). Seal peaksidand samuti osa võtma kõikvõimalikest õhk-õhk ja õhk-maa operatsioonidest. Loodetavasti saab selle kohta, kuidas neil läks, lugeda lähiajal.
Üks uuem huvitav artikkel sel teemal: http://www.marinecorpstimes.com/story/m ... /87143434/

"Droonimehed" ja "turistid"
On ilmselge, et kui selline lennuk peaks siia tulema, aktiviseerub idanaaber. Kindlasti tehakse rohkem provokatiivseid piiriületusi ja muid sigadusi. Loodetavasti ollakse siis ka valmis igasugusteks "droonimeesteks" ja "turistideks", kes ilmselt nii maalt, merelt kui ka õhust hakkavad antud isendi kohta infot koguma, ning neid suudetakse ka teolt tabada, mitte ei tule see kõik jälle nn "püksid maas", täieliku üllatusena.

Lõpetuseks väike Lockheed'i propaslaid antud masina lahingraadiusest sisemise õhk-õhk relvastusega (4xAMRAAM), Israelile tehtud presentatsioonist. See tähendab siis lendu edasi-tagasi ning tavaliselt ka paari pööret kohapeal.

Seesama raadius (760meremiili ehk 1407 km) ülekantuna Ämarisse, näeks välja selline:

Screen Shot 2016-07-19 at 16.28.36 1.png (327.5 KiB) Vaadatud 4015 korda

Võiks nagu baltikumi jaoks piisata küll, seda ka märgatava järelpõleti kasutuse korral
(tegelikult Šiauliai'st lennates piisaks ainult kolmandikust sellest, et katta kõik Balti riigid)

[Kapten Trumm]

See "combat radius" tähendab tavaliselt (tüüpiline relvastuse konfiguratsioon, ilma ripp-paakideta):
1. õhkutõus järelpõletiga
2. kohalelend "sündmuskohale" 0.7-0.9 Mach (eelhelikiiruse, järelpõletita).
3. mõni minut viibimist "sündmuskohal", sh manöövrid järelpõletiga
4. kojulend punktis 2 tingimustel, jääb paarsada kg resevi

Siaulaist kõige kaugem huvipakkuv punkt ehk Vaindloo kolmnurk asub 489 km kaugusel.
Seni on kõige suurema ülehelikiirusliku tegevusraadiusega lennuk piirkonnas MiG-31, mille tegevusraadius kiirusel Mach 2.35 kõrgusel 10 000+ m on 780 km (eelhelikiirusel kuskil 1500+ km). F-16 veab sama arvu välja üksnes ülal kirjeldatud rutiinis. Ülehelikiiruslik tegevusraadius võib seal olla 300 km kandis.

[Gideonic]

See "combat radius" tähendab tavaliselt (tüüpiline relvastuse konfiguratsioon, ilma ripp-paakideta):
1. õhkutõus järelpõletiga
2. kohalelend "sündmuskohale" 0.7-0.9 Mach (eelhelikiiruse, järelpõletita).
3. mõni minut viibimist "sündmuskohal", sh manöövrid järelpõletiga
4. kojulend punktis 2 tingimustel, jääb paarsada kg resevi

Siaulaist kõige kaugem huvipakkuv punkt ehk Vaindloo kolmnurk asub 489 km kaugusel.
Seni on kõige suurema ülehelikiirusliku tegevusraadiusega lennuk piirkonnas MiG-31, mille tegevusraadius kiirusel Mach 2.35 kõrgusel 10 000+ m on 780 km (eelhelikiirusel kuskil 1500+ km). F-16 veab sama arvu välja üksnes ülal kirjeldatud rutiinis. Ülehelikiiruslik tegevusraadius võib seal olla 300 km kandis.

Tänud, midagi sellist olen minagi kuulnud. Kuna F-35A kannab sisemiselt kaasas 2,5 korda rohkem kütust kui F-16C, võib eeldada, et hoolimata võimsamast mootorist on tema ülehelikiirusel tegevusraadius siiski märgatavalt suurem. Tõsi, MiG-31 on selles osas täiesti omaette klassis nii et siin parem võrdlema ei hakka.

F-35A on teatavasti piiratud Mach 1.6 peale. Seda mitte võimsuse puudujäägi vaid mootori kõrge bypass-ratio tõttu. Seda kinnitab näiteks ka tõik, et see saavutatakse ühteviisi nii tühjalt, kui ka maksimaalse sisemise laadungiga (2 tonni pomme ja 2xAMRAAM) seda isegi oluliselt suurema õhutakistusega C mudeli korral.

Huvitav oleks ka teada, palju mõjutab MiG-31 näitajaid relvastus (kindlasti mitte drastiliselt, kuid mingil määral siiski). Selge on see, et ka F-22 ei suuda MiG-31'ega klassikalises interceptor rollis sammu pidada, rääkimata F-35est.

Relvastusest rääkides tulid mullle järgnevad arvud paraja üllatusena. Su-30'est kiputakse ju pidevalt rääkima kui tõukejõu/kaalu etalonist, samas kui F-35A on saanud sisuliselt lendava elevandi sünonüümiks. Asetades nad samale pulgale on andmed üllatavalt võrdsed. Eks ka alltoodud ole otsitud võrdlus, kuid oluliselt vähem kui laialtlevinud trollimised, vene kultuuriruumis liiguvad.

F-35 vs Su-30 kaalu tõukejõu suhe ja tiivakoormus lahingrelvastuses:

Su-30

Weights:
Empty: 40,565 lbs
Fuel(40%): 8,290 lbs

Weapons:
4xR-77: 1540 lbs
2xR-11: 460 lbs
150 rounds: 450 lbs
Total: 2450 lbs

Combat Weight: 51,305 lbs

Thrust
Dry: 33,820 lbf
AB: 55,120 lbf

Wing Area: 667 feet

TW Ratio
Dry: 0.659
AB: 1.07

Wing Loading: 76.91 lbs/sq ft
Wing Loading plus body lift of 40%: 46.13 lbs/sq ft

_____________________________________________

F-35A

Weights:
Empty: 29,300 lbs
Fuel(40%): 7,392 lbs

Weapons:
4 x Aim 120C missiles: 1,340 lbs
2 x Aim 9X missiles: 376 lbs
180 rounds: 216 lbs
Total: 1,932 lbs

Combat Weight: 38,642 lbs

Thrust
Dry: 28,000 lbf
AB: 43,000 lbf

Wing Area: 460 feet

TW Ratio
Dry: 0.72
AB: 1.11

Wing Loading: 84 lbs/ sq ft.
Wing Loading plus body lift of 45%: 46.13 lbs/sq ft

No ei tule kuskilt välja et tegu elevandiga oleks ("elevant", mille kohtumisnurga piiraja on 50 kraadi peal). Selliste numbrite puhul on isegi pardakahuritega lähivõitluses, üheksal juhul kümnest, otsustav ikkagi seesammune pilooditoolis istuv "tihend", mitte need näitajad.

Kusjuures vaadates kui sarnased need lennukid kohati on, teeb mulle riti nalja, et Su-30 on kuidagi immuunne kriitikale, mis samas on "täiesti adekvaatne" F-35 vastu. Näiteks suur sisemine kütuselaadung. A la arutelu: "Kui F-35 tabatakse ootamatult 90% kütusega, ei suuda see manööverdada", see et Su-30 on samas olukorras täpselt "sama s*tt"™, ei puutu nagu üldse asjasse. Muideks, nende lennuulatus X% sisemise kütuse korra on (vähemalt kergema relvastusega) üllatavalt sarnane, F-35 jääb alla ainult mingi 5-10%. Ei ütleks et väga halb tulemus, kui võrrelda suuruseid (ja sellest tavaliselt tingitud limitatsioone):

F-35 vs Su-27:

F-35 vs F-16:

[andrus]

Seni on kõige suurema ülehelikiirusliku tegevusraadiusega lennuk piirkonnas MiG-31, mille tegevusraadius kiirusel Mach 2.35 kõrgusel 10 000+ m on 780 km (eelhelikiirusel kuskil 1500+ km).

Kust andmed võetud on?

[Gideonic]

Muide siin postituses on päris huvitavat infot MiG-31 ja MiG-25 mootorite kohta (vs F-22). Postitaja on pikaajaline PW reaktiivmootori insener

http://www.f-16.net/forum/viewtopic.php ... 11#p312211

Now to your question; "Su-27, F-15 also have variable inlet so why cant they fly as high and as fast? "

The facts/figures for an aircraft's 'service ceiling' or 'maximum speed' are highly subjective. Was the figure measured in combat configuration or clean? Was this with minimum fuel load? Was this from a production aircraft or special/prototype configuration? What were the atmospheric conditions at the time? Is this a calculated value or demonstrated? Is it propaganda based, or altered as the true value is classified?

There is not much difference between saying a service ceiling of 62,000ft or 68,000ft when you consider aircraft can 'zoom' many thousands of feet higher or the missiles being employed have ranges measured in many miles. Likewise a few degrees temperature difference, or changes in atmospheric pressure can make speeds Mach 2.5 and Mach 2.8 very subjective. Again, missiles traveling Mach 4 or 5 negate any minor speed difference between aircraft at any similar altitude.

The thing to take away from this conversation is that these numbers are subjective and not the know all/tell all of aircraft performance. If your MiG-25 dashes across a battle at Mach 3.2 but is then rendered inoperable after the flight for the rest of the conflict; what use is it? A MiG-31 with weapons needed for an intercept mission can't even approach Mach 2.83. The F-15 can fly Mach 2.5 clean but why would it even do so in combat?

Notice how maximum speeds today are lower than what they were in the 1960s or 1970s. Many aircraft that are 'capable of Mach 2' will never reach that speed. Everyone realizes that high maximum speed is unused for combat. Likewise combat aircraft will rarely fly near their service ceiling. It is better to fly where control surfaces, wings and engines work at their best. Nobody wants to fly the edge of a flight envelope where performance is near it's limit.

In the end, it's very expensive and difficult to have an aircraft fly at Mach 2+ and above 60,000. It's rarely done, and is no longer a requirement for the designers to reach.

Even though numbers look cool on Wikipedia, take them with a heavy dose of reality.

Ning asetada see rõhutatud osa konteksti (kas F-119 ikka annab välja vaid 156 kN): http://www.f-16.net/forum/viewtopic.php ... 79#p312179

Food for thought...

PW tested an upgraded variant of the F100, called the F100-PW-229A. It had a "higher airflow F119 style fan" and other "enhancements from the F119 design. That engine was then offered as the F100-PW-232 and was rated at 32K MAX thrust. PW said in press releases the engine had been 'tested' up to 37K thrust. Yes I just said 37K thrust from an F100 engine variant.

This meaning: If someone wanted this engine to last as long as a 'stock' PW229 and have a proportional fuel flow, it's 32K MAX. Now if the user wanted a bit more punch, and was willing to sacrifice fuel consumption AND cycles between overhaul, it may make much more power based on their wants/needs. (I've heard rumor the Kuwaiti F/A-18 GE F404s made more power than other counterparts' based on their operational needs and depth of budget)

Now use some common sense math, and run the numbers backwards - think about it....

If you can take some F119 tech, and slap it into an F100 sized (smaller diameter) engine 20 years older and make upwards of 37K in a 'test engine', what do you think the F119 can do? Where do you think the F135 is?

:doh:

You think the USAF is just going to give up specific details/data on their #1 air dominance fighter? Simply saying "35K Class" in a Gen5 stealth fighter, should be enough to strike the fear of god into any adversaries. If it doesn't, I don't think they stand much of a chance because they're blinded by their own aircraft's propaganda.

Another thing to remember my young/inexperienced audience members; MAX power takes MAX Fuel Flow. If you can suck the Viper's tanks dry with a PW220 in less than 10 minutes at 24K of thrust, how long do you think it would fly at MAX when pushing 32K? Think of the Viper Demo team, how long is that F-16 in the sky? Think about flying it's 10-15 minute routine then realize it just burnt through upwards of 1500 gallons of JP8. Again, airshows look great, but it's just an example of performance NOT an example of how aircraft is employed in combat or what tactics it uses. Airshow stunts do not directly translate into operation use.

Ja veel näiteks üsna valgustav postitus järelpõleti leegi värvuse kohta (ning detailid F100-PW-220/220E vs F100-PW-229/229EEP):
http://www.f-16.net/forum/viewtopic.php ... 75#p312175
Tüüp käib selliseid detaile välja oma 10 aasta jooksul tehtud postitustes, et kui ta on troll, siis ikka väga hea troll.

[Kapten Trumm]

The thing to take away from this conversation is that these numbers are subjective and not the know all/tell all of aircraft performance. If your MiG-25 dashes across a battle at Mach 3.2 but is then rendered inoperable after the flight for the rest of the conflict; what use is it? A MiG-31 with weapons needed for an intercept mission can't even approach Mach 2.83. The F-15 can fly Mach 2.5 clean but why would it even do so in combat?

Minuarust (raamatust sellele kinnitust ei saa, kuid muud andmed on võetud sedasi) on need MiG-31 kiirused võetud 4xR33 raketiga kõhu all (pooluputatud asendis), kuid ilma tiivaaluse relvastuseta (kus käob 2x R-40 või 4xR60). Vana eksib selles osas, et antud kiiruslikud masinad (erinevalt F-35 jt) polegi mõeldud lahingumanöövriteks, vaid "get up and go fast", mis on kriitiline kiirete sihtmärkide püüdmiseks, milline oli nt SR-71. F-15ga poleks SR-71 vastu midagi teha. Püüdurid on optimeeritud suurele joonkiirusele suurel kõrgusel, taktikalised hävitajad manööverdusvõimele.

Miks ma selle siia tõin, on seepärast, et see visuaalne ring tundus mulle müügimeeste jutuna, mida hästi Siauliaist või Ämarist startiva püüdemissiooni kohta kasutada ei saa. Järelpõletil neelab reaktiivlennuk kütust 5 kg/sek suurusjärgus, teades kütusevaru suurust võib igaüks ise arvutada, kauaks seda jätkub - ütleme, et Nordkapi missioonid ülehelikiirusel pole jõukohased isegi spetsialiseeritud püüduritele, rääkimata taktikalistest masinatest.

[Kilo Tango]

The thing to take away from this conversation is that these numbers are subjective and not the know all/tell all of aircraft performance. If your MiG-25 dashes across a battle at Mach 3.2 but is then rendered inoperable after the flight for the rest of the conflict; what use is it? A MiG-31 with weapons needed for an intercept mission can't even approach Mach 2.83. The F-15 can fly Mach 2.5 clean but why would it even do so in combat?

Minuarust (raamatust sellele kinnitust ei saa, kuid muud andmed on võetud sedasi) on need MiG-31 kiirused võetud 4xR33 raketiga kõhu all (pooluputatud asendis), kuid ilma tiivaaluse relvastuseta (kus käob 2x R-40 või 4xR60). Vana eksib selles osas, et antud kiiruslikud masinad (erinevalt F-35 jt) polegi mõeldud lahingumanöövriteks, vaid "get up and go fast", mis on kriitiline kiirete sihtmärkide püüdmiseks, milline oli nt SR-71. F-15ga poleks SR-71 vastu midagi teha. Püüdurid on optimeeritud suurele joonkiirusele suurel kõrgusel, taktikalised hävitajad manööverdusvõimele.

Miks ma selle siia tõin, on seepärast, et see visuaalne ring tundus mulle müügimeeste jutuna, mida hästi Siauliaist või Ämarist startiva püüdemissiooni kohta kasutada ei saa. Järelpõletil neelab reaktiivlennuk kütust 5 kg/sek suurusjärgus, teades kütusevaru suurust võib igaüks ise arvutada, kauaks seda jätkub - ütleme, et Nordkapi missioonid ülehelikiirusel pole jõukohased isegi spetsialiseeritud püüduritele, rääkimata taktikalistest masinatest.

Isegi järelpõleti puhul on vahe sees. Järelpõleti leegi temperatuur sõltub paljuski sellest kui palju on turbiinist väljuvates gaasides veel hapnikku alles.

Mis puutub MiG-31, siis sellest jutust ei saanud ma hästi aru. MiG-31 ongi ju püüdur, mis ei ole mõeldud maxG manöövrite jaoks (MiG-31 on suuteline max 5g manöövriteks), vaid R33-de toimetamiseks laskeulatusse. Samas teades, et see lennuk oli loodud tuumasõja esimeses faasis võimalikult paljude vastase tuumarelva kandvate pommitajate likvideerimiseks, siis neil polnudki ilmselt vaja teist korda lennata - niikuinii ei olnud neil enam suure tõenõosusega lennuvälja, kuhu maanduda. Esmane sööst ja seeläbi võimalikult paljude vastase pommitajate hävitamine oli märksa olulisem kui võime teha järgnevaid lende.

[Gideonic]

Miks ma selle siia tõin, on seepärast, et see visuaalne ring tundus mulle müügimeeste jutuna, mida hästi Siauliaist või Ämarist startiva püüdemissiooni kohta kasutada ei saa. Järelpõletil neelab reaktiivlennuk kütust 5 kg/sek suurusjärgus, teades kütusevaru suurust võib igaüks ise arvutada, kauaks seda jätkub - ütleme, et Nordkapi missioonid ülehelikiirusel pole jõukohased isegi spetsialiseeritud püüduritele, rääkimata taktikalistest masinatest.

Müügijutt on see kindlasti, samas ka ametlike dokumentide järgi on F-35A lennuulatus Air-Interdiction missioonil 625 vähemalt meremiili (1,158 km), seda siis sisemise relvastusega: 2x JDAM (2 tonni!) ja 2x AIM-120.

Pideva järelpõleti kasutusega on lood muidugi teised. Selle kohta ametlikud andmed puuduvad, küll aga on tehtud ühe lennukiinseneri poolt eraldiseisev analüüs (mida olen siin ka linkinud). Sealt väljavõte interception missioonist, mis peaks oluliselt paremini konteksti sobima. Alltoodud seletuse järgi hoitakse järelpõleti sees sisuliselt terve kohalelennu jooksul, õhkutõusust kuni maksimaal-kiiruse ja kõrguse saavutamiseni (ja ka edasi, kui maksimum kiirus on õhutakistusest tingitud), tagasi lennatakse alahelikiirusel.

Missiooniprofiil:

F-16C vs F-35A Mõlemal on 6 õhk-õhk raketti ning F-16 kannab lisaks ühte välist kütusepaak (keskmisel püülonil), mis kukutatakse alla, niipea kui see on tühi.

Screen Shot 2016-07-20 at 09.24.05.png (153.67 KiB) Vaadatud 3659 korda

Kui nüüd kanda see kaardile siis on F-35A tulemus selline:


Sisemine ring on lennuki lennuulatus, välimine, kaugele ta maksimaalselt AIM-120D suudaks saata.

Samad näitajad F-16C korral koos ühe välise kütusepaagiga (mis heidtakse ära esimesel võimalusel).


Nagu näha, siis füüsika vastu tõesti ei saa ning ei küünita siin Norra lähedalegi, rääkimata Nordkapist
Ainult sisemise kütusega jääks F-16C lennuulatus veelgi ahtamaks, kui pildil. See-eest on ta vajatusel suuteline tulistama raketi 150 nm (278 km) taha 12,9 minutit peale häire saamist, F-35'l kulub selleks minimaalselt 14 minutit. Liiga head püüdurid ei ole nad muidugi kumbki, F-22 saavutaks sama vaid 11,2 minutiga. Tuleb ka märkida, et seal kasutatakse mõlema lennuki puhul 6x AIM-120D rakette, mis peaks aga F-35ga integreeritama alles Block 4 tarkvaraga, kusagil vahemikus 2020-2023.

Osade lennuväelaste enda sõnde järgi on reaalsed missioonid reeglina optimeeritumate (ning rangelt salajaste) lennuprofiilidega, kus mõnelpool kaotatakse sekundeid, et pikendada lennukaugust märgatavalt. Isegi püüdurlendudel lennatakse nii jõhkralt harva, rääkimata kütusepaakide mahaheitmisest. Seda juhtub üldiselt vaid siis, kui fekaal ikka väga ventikas on. See on tõesti "nii kiiresti kui üldse võimalik" sellise õhk-õhk laadungi korral.

[Kapten Trumm]

No USA kolonel pani selle ju taktikaliste hävitajatega ühte patta ("mida peale hakata Mach 2,8 kiirusega lahinguväljal"). Samahästi võib küsida, et mida hakata peale F-16-ga õhukaitses, kus 9G-ga pole suurt teha ning 15 km lennulagi ning 2000 kmh kiirus jääb püüdmiseks ka napiks (OK, AMRAAMiga saab tulistada well "üles", aga üldiselt rahuajal tuleks rikkuja tabada, üles pildistada jne. Mina väidan, et antud lennukitüüp on venelastele hädavajalik nende üüratu territooriumi kontrollimiseks. Pakun, et mõne aasta pärast kuuleme, kuidas hakatakse neid uuesti ehitama või mahakantud vrakke ellu äratama. USA-s olid ka kunagi taolised lennukid olemas, kuigi jah, mitte nii seksikate omadustega kui venelaste omad (USA omad olid pigem vastand Su-15-le) - F-102 ja F-106. Nende kasutamine taktikalises rollis (Vietnam) lõppes suuresti eimillegagi.

[Kapten Trumm]

Nagu näha, siis füüsika vastu tõesti ei saa ning ei küünita siin Norra lähedalegi, rääkimata Nordkapist
Ainult sisemise kütusega jääks F-16C lennuulatus veelgi ahtamaks, kui pildil. See-eest on ta vajatusel suuteline tulistama raketi 150 nm (278 km) taha 12,9 minutit peale häire saamist, F-35'l kulub selleks minimaalselt 14 minutit. Liiga head püüdurid ei ole nad muidugi kumbki, F-22 saavutaks sama vaid 11,2 minutiga. Tuleb ka märkida, et seal kasutatakse mõlema lennuki puhul 6x AIM-120D rakette, mis peaks aga F-35ga integreeritama alles Block 4 tarkvaraga, kusagil vahemikus 2020-2023.

Osade lennuväelaste enda sõnde järgi on reaalsed missioonid reeglina optimeeritumate (ning rangelt salajaste) lennuprofiilidega, kus mõnelpool kaotatakse sekundeid, et pikendada lennukaugust märgatavalt. Isegi püüdurlendudel lennatakse nii jõhkralt harva, rääkimata kütusepaakide mahaheitmisest. Seda juhtub üldiselt vaid siis, kui fekaal ikka väga ventikas on. See on tõesti "nii kiiresti kui üldse võimalik" sellise õhk-õhk laadungi korral.

No F-16, Su-27 või muu taoline seltskond on 40 aasta vanused disainid, F-35 peabki parem olema
Külma sõja ajal jõuti neljakümne aastaga luua juba neli põlvkonda hävitajaid.

Venelastele jääb taoline masin kauaks ajaks kättesaamatuks, sest kui nad pole suutnud valmistada F-16 analoogi, veelvähem suudavad nad F-35.
Ainuke nish, kus nad suudavad konkureerida, on raske klassi taktikalised hävitajad vs muude maade 4-gen tehnika.
Ka nende perspektiivne platvorm PAK-FA näitab mahajäämust, sest selle aluseks on taaskord raske klass, mitte kerge (mis on F-35).
Probeem algab sellest, et juba NSVL ajal (kus oli kõvasti rohkem pappi) ei suudetud valmistada ühemootorilist kerget hävitajat, mille T/W suhe oleks 1.
Ühemootorilistel oli see well alla 1 (tulenevalt mootoriehituse mahajäämisest ja plaanerite raskusest) ja millel olnuks üle 1, pidi olema kaks mootorit.
Kaks mootorit kergel hävitajal viivad selle hinna üles ja tekitavad ebameeldiva dilemma, kas palju jõudu vs väike lennu-ulatus (MIG-29) või vähe jõudu ja rahuldav ulatus (F-18).
Mõlemad on tegelikult sitad kompromissid.