www.militaar.net

Vene kaugmaarakett R-37 (R-33 asendus), mille lennukaugust lubatakse 400 km ja kiirus Mach 6 omab miskipärast üsna traditsioonilisi kandepindu. Ütleks, et suuri isegi.
https://en.wikipedia.org/wiki/R-37_(missile)
Ekstra nimetatakse ära, et "keset keret asuvad kandepinnad suurendavad tõstejõudu".

Kapten Trumm kirjutas:Lähenemised on diametraalselt erinevad, venelased kasutavad endiselt suure laskekauguse saavutamiseks küllalt suuri kandepindu. Seal tundub, et kandepinnad hakkavad üldse kaduma. Kas lääne mootoriehitus on tõesti niipalju ees, et võimaldab ehitada nt 100 km kaugusele laskmiseks kandepindadeta rakette, samas kui venelased peavad kasutama küllalt suuri kandepidu, et asi nii kaugele üldse lendaks?

Väidetavalt kasutab METEOR oma piklike õhusissevõtte ka kandepindadena, need on üsna märgatava suurusega:


Pealegi on klassikalise raketi, mis reeglina kütuse lennu alguses ära põletab ja seejärel liugleb sihtmärgini, ning sellise ramjet lennuprofiil üsna erinevad. Ühel on põlemiskiirus fikseeritud raketi tootmise hetkel, teisel on nn "gaasipedaal". Ka tavaraketil saab küll olla igasuguseid sustained-burn jms täiendavaid elemente (ehk kogu kütus ei pruugi põleda samal kiirusel ja kohe), kuid seadistus on siiski staatiliselt paika pandud tehases ja see on paratamatut selline "üks lahendus kõigi juhtude jaoks". Ramjet raketil on aga nn "gaasipedaal" ja kahesuunaline datalink, mille abil saab ta sõltuvalt algpositsioonist ja sihtmärgist sobivama lennumarsruudi valida. Siin on põhimõtteline vahe, et alati saab lennurežiimi valida täpselt vastavalt olukorrale (reaalajas ka kohanedes sihtmärgi käitumisele). Kui sihtmärk pole just järelpõletis eemalduv Mig-31, ei ole alati tark täiskiirusel kohale lennata, võib teha nn "ökosõitu" ideaalkõrgusel ja kiirusel ning kiirendada maksimumini alles vahetult sihtmärgi juures. Nii omab rakett tabamisel märgatavalt paremat manööverdamisvõimet ja kineetilist energiat. Seetõttu on ka see "kiirrakett" veidi eksitav termin. Tihti võib ta lennu alguses olla aeglasem

Siin on üks müügigraafik tootjalt, millesse suhtuda muidugi suure skepsisega, sest see näidatud konkurent võib vabalt olla mingi väga varajane AIM-120 või lausa MICA aga veidi aimu vast annab:


Igatahes lubati METEORile algusest saadik 3x suuremat no-escape-zone'i kui AIM-120B, nüüd vist räägitakse samast lausa C mudeliga võrreldes. See näitaja on palju rohkem ütlev, kui mingi teoreetiline maksimum-lennukaugus. Kes pole kursis, siis siin artiklis on raketi lennukauguse terminite vahe väga hästi ära seletatud (HUD inidkaatori näitel). Indikaator ise selline:

Kõrvalepõikeks, jama on teie "kapitalistlik" F-35. USA-st tunduvalt "eesrindlikumal maal" lendab "analooge mitte omav tehnoloogia viimane saavustus", mis F-35 kehvemal juhul võrdne, kuid ületab esimest "mitmete näitajate poolest" Olgu siin toodud ka "väliseksperdi tsitaat" :"Kui nähtamatu hävitaja F-35 astub õhulahingusse Su-35ga lähikaugustel, saab ta olemas raskemas seisus,"
http://sputnik-news.ee/world_news/20160721/2793194.html

No Su-35 võibki vabalt olla....parim 4. generatsiooni lennuk. Põhjusel, et lääne 4-gen masinad on loodud hulka varem ja üldiselt läheb lääs juba viiendale põlvkonnale vaikselt üle (mida VF alles loob). Analoogselt peetakse nt venelaste La-11 üheks parimaks propellerhävitajaks (loodi ajal, kui mujal juba reaktiivajastu alanud oli)

Kõrvalepõike mõte oli, et kui oma "stealth" lennukit valmis ei saa, siis kärab kõvatamine vanema mudeliga küll, mitte, et see halb lennuk oleks, vaid oma "tuliuue LADA-na" esitletakse vana, millele on taha antitiib ja alla valuveljed kruvitud. Üldiselt näitab selline propaganda ka lähiaastate suunda st paistab et lähema 10 aastaga Pak-Fa vist asja ei saa ja selle asemel täidavad tema rolli upgrade vanemad mudelid.

Venelastel on kokku kolm reaktiivhävitajat, mida võib omas ajas hästi õnnestunuks lugeda - MiG-15, MiG-21 ja Su-27 (ja co).
Su-27 derivaadid on 4gen tingimustes kindlasti täiesti OK pillid, ainult aeg on liiga palju edasi jäänud ja NSVL sõjatööstuse lõpuleiutistega (Su-35 kasutatava tehnika arendustöö on enamjaolt tehtud NSVL lõpu ajal) kaua pinnal ei püsi, oleks resümee.

Mariinide õppustest ja arengust aasta jooksul peale IOCd:
https://news.usni.org/2016/07/29/f-35b- ... more-20947

The first was done with fewer planes than Davis thought was needed, but otherwise went according to plan. He said the pilots were given a scenario that was “very high-end, off the ship, go into the jaws of death,double-digit SAMs, fighter threat, and go after a very strategic target on the ground. I watched them do it as a foursome, which normally I would say it would be 13 or 14 airplanes normally, what I would do as [commanding officer] of the weapons school, which I was. … They killed the fighters, they killed the SAMs, they killed the target, they came home.

The second drill, though, did not go as planned – in the best possible way, Davis said. The planes were to fly a close-air support mission through clouds at 1,000 feet, with the planes in the 3F configuration that allows for pylons to externally carry 18,000 pounds of bombs.

“I’m out there, the commandant of the Marine Corps is out there, I want to impress the commandant,” Davis said.
“This first scenario was awesome, and then right before the second scenario I said, are we ready to go? And this young major comes up … he goes, ‘we’re not going to do exactly what you want us to do.’ I’m like [eyes grow wide]. “Because we didn’t think the tasking was challenging enough. So we’ve got two that are slick and two that are loaded up as bomb trucks. We can do the job sir, don’t worry.’”

So two planes forfeited their external carry capacity in exchange for stealth, and “it was a work of art,” Davis said. The planes hit all their targets in five and a half minutes, with the four planes passing images through the clouds and successfully taking out the missile threat early on.

Gideonic kirjutas:
Siin on üks müügigraafik tootjalt, millesse suhtuda muidugi suure skepsisega, sest see näidatud konkurent võib vabalt olla mingi väga varajane AIM-120 või lausa MICA aga veidi aimu vast annab:


Igatahes lubati METEORile algusest saadik 3x suuremat no-escape-zone'i kui AIM-120B, nüüd vist räägitakse samast lausa C mudeliga võrreldes. See näitaja on palju rohkem ütlev, kui mingi teoreetiline maksimum-lennukaugus. Kes pole kursis, siis siin artiklis on raketi lennukauguse terminite vahe väga hästi ära seletatud (HUD inidkaatori näitel). Indikaator ise selline:

See kõik on muljetavaldav, kuid kui mu mälu mind ei peta, siis ühe METEOR-i hinna eest saab osta kas kolm või neli AMRAAM-i.

Tegelikult arvatakse ka seda, et kuigi tehniliselt võiks ka AMRAAMi laskekaugust tublisti pikendada, kuid lisaks rahaprobleemile tähendab see seda, et raketi lennuaeg läheb kaunis pikaks, sh ka aeg, mil väljatulistanud lennuk peab kurssi hoidma, kuna toimub raketile "midcourse update" andmete söötmine (tehes tulistajast endast märklaua). Aktiivse faasi ulatus on suuresti piiratud raketi mõõtmetega (mis tingivad kaunis pisikese aktiivse radari raketi ninas). Kui see lennuaeg venib juba minutite pikkuseks, siis vahepeal võib 300 km kaugusel olev märk ka midagi ette võtta, nt saades haisu ninna toimuvast jõuab täitsa vabalt isegi maanduda.

Venelased praktiseerivad siiani suure laskekaugusega poolaktiivseid rakette (R-27), mille pikkade versioonide laskekaugus on 130 km (head-on märgi vastu), huvitav, mis piloodid ise nende kasutamisest arvavad AMRAAMe täis taevas

Laskekaugusega toimub tihti promomaterjalides kenake vee segamine, tavaliselt antakse selleks laskekaugus vastukursil (head-on), mis on kõige suurem number (kuna sihtmärk liigub raketile vastu ja raketi saab seepärast kaugemalt lendu saata). Laskekaugus samal kursil (tail-on) kipub olema kuskil 3-4 korda väiksem, sest sihtmärk liigub ju raketil eest ära ja seepärast saab raketi lendu saata kaunis ligidalt. Lisaks tundub, et venelased puterdavad efektiivse ja ballistilise laskekaugusega - efektiivne on see, millega on tõenäoline ka tabada (sh võttes arvesse nt sihtmärgi radariprofiili), ballistiline on see, kui kaugele rakett oma energiavaruga lendaks (viimane muidugi sõltub tugevasti laskekõrgusest).

Suht nõrga energiavarustusega AMRAAMi puhul on see kõrguse probleem hästi näha, kui seda lasta maapealt - taevas nii seksikad tunduvad laskekaugused mõnikümmend kuni 100 km kahanevad NASAMS-i puhul 15-30 km-ni.

NB! Pikamaa A2A rakettide loomise põhjus pole mitte AMRAAMi (mis on keskmaarakett) asendamine, vaid nende kasutusotstarve on tavaliselt suure tähtsusega kaitstud õhumärkide hävitamine (vene õhusõjadoktriinis nii on), millele ligipääs võib ohtlik olla - AWACS-id, JStarid, tankurlennukid aga ka nt strateegilised pommitajad (ei pruugi olla väga tervislik, kui juba paika pandud sütikutega vesinikupomme täis vastane 10 km su nina ees detoneerib AIM-9 tabamusest)

Kapten Trumm kirjutas:...
Suht nõrga energiavarustusega AMRAAMi puhul on see kõrguse probleem hästi näha, kui seda lasta maapealt - taevas nii seksikad tunduvad laskekaugused mõnikümmend kuni 100 km kahanevad NASAMS-i puhul 15-30 km-ni...

Pole selle raketi energiavarustus midagi nii nõrk. Rakett, mis on optimeeritud lennuks kõrgemates õhukihtides ja stardiks lendavalt platvormilt, ei saagi maalt startides saavutada lennukaugust sadades kilomeetrites. Pakun, et METEOR ei saaks maa pealt minemagi (kõik oleneb kui suur on oksüdeerija osakaal RAM mootoris). Igatahes oleks selle lennukaugus maalt startides (ka booster mootoriga) suhteliselt väike.

Raketi lennukauguse määrab väga suures ulatuses ikkagi kütuse osakaal kogu raketi massist. Samas kui röökida maast startivast AMRAAM-st, siis saaks selle lennukaugust tublisti suurendada kui lisada talle booster. Samas ei ole sellel ilmselt radari piiratuse tõttu suuremat mõtet.

Noh, tegelt on see NASAMS suur kompromiss rahakotiga ja sellest kõik need hädad.
Idanaabri raketileiutajad oleks probleemi ilmselt lahendanud nii, nagu seda tehti varasemate ÕT rakettidega (kus rakettmootorite areng ei lubanud ehitada üheastmelisi rakette) - raketile paigaldatakse välised kiirendid, millega rakett saavutab marsikiiruse ja mis ärapõlemisel järel alla heidetakse (misjärel rakett jätkab lendu põhimootori jõul).

Tollal mõistagi olid teised võimalused, combo oli tavaliselt tahkekütusel kiirendid+vedelkütusel "marsimootor".
Idanaaber ei harrastanud minuteada mitte ühegi A2A raketi panemist maismaa õhutõrjesse, kuigi rakette oli algmaterjaliks tohutult.
Maapealsed raketid oli spets disain, off koors küllalt võimsa mootoriga, mis võimaldas loobuda kiirenditest ja sellega lihtsustada raketi ehitust.
Näiteks Buk-il pole mingeid kiirendeid, lihtsalt mootoris on rohkem vurtsu.

Vedelkütuserakettidel on aga üks oluline eelis - tankimata kujul säilivad need vajalikes tingimustes aastakümneid (erinevalt tahkekütuserakettidest, mille säilivuse piirab enamasti mootori usaldusväärsus). See seletab ka, miks kuskil 70ndatel toodetud vene vedelkütuseraketid tänini kasutusel on.

Kapten Trumm kirjutas:...erinevalt tahkekütuserakettidest, mille säilivuse piirab enamasti mootori usaldusväärsus...

Ka tahkekütusega raketid säliuvad tänapäeval ca. 20-30 aastat. Siiski vahetatakse enne selle tähtaja saabumist mootor välja. Ei tasu unustada, et mootor ja lõhkepea on AMRAAM-i kõige odavamad osad.

Kilo Tango kirjutas: Raketi lennukauguse määrab väga suures ulatuses ikkagi kütuse osakaal kogu raketi massist. Samas kui röökida maast startivast AMRAAM-st, siis saaks selle lennukaugust tublisti suurendada kui lisada talle booster. Samas ei ole sellel ilmselt radari piiratuse tõttu suuremat mõtet.

Miks mitte, maapealse jaamaga on nagunii ju datalink. NASAMS puhul on täpselt see plaanis AMRAAM-ER'iga . Ehk asetada AMRAAM juhtpea tegelikult Evolved Sea-Sparrow raketile. Täpne lennukaugus ja kõrgus, mis see juurde annab, on salastatud, kuid minimaalselt räägitakse numbritest: laskekaugus 40-50+ km ning kõrgus14+ km.

NASAMSis kasutatavate rakettide kiirenditega varustamist segab potentsiaalsete ostjate maksejõud, selline raketi modifikatsioon võib muuta selle oluliselt kallimaks. Pluss võimalikud stardiseadmete ringi tegemised.

Kapten Trumm kirjutas:NASAMSis kasutatavate rakettide kiirenditega varustamist segab potentsiaalsete ostjate maksejõud, selline raketi modifikatsioon võib muuta selle oluliselt kallimaks. Pluss võimalikud stardiseadmete ringi tegemised.

Noh, iseenesest ei ole see sugugi nii keeruline. Lihtsalt tuleb kogu MIL-STD-1553 andmeside viia läbi buusteri ning ühendada käsu peale termineeruva pistikuga algse raketi külge. See ei eelda mingeid erilisi modifiktasioone raketi juures. Teoreetiliselt peaks saama hakkama ka ilma saatjat modimata. Buuster ei peagi seda raketti kuigi kaugele viima. Piisab sellest kui põhimootorilt võetakse maha algne kiirendus ehk siis rakett omandab kiiruse ca. 200m/s ja kõrguse mõnikümmend meetrit.