www.militaar.net

Leiad sa internetist ühe foto, kus "Vietnami ässade" MiG-21PF (millel puudus algupärane kahur) oleks varustatud konteinerkahuriga?
Õnneks Iisraeli asju taipasid ise vaadata, muidu oleks ata-ata saanud. NSVL omade kohta öeldakse, et "later versions PFM" olid kahurkonteineriga.

Hävitajad muide teevad oma lendudest väga väikese osa lahingus. Enamiku jaoks on "lahing" mõne piiririkkuja tabamine.
Kuidas sa näed näiteks ette ilma kahurita hävitaja puhul sihtmärgi hoiatamist relva kasutamisest (kui nt raadios ei vasta ning žestidele ei reageeri)?

See on nüüd küll kummaline põhjendus, miks projekteerida pardakahur masinasse. Enamik hävitajaid ju annab hoiatuissignaali, kui vastase radar on neile lukustunud, võiks nagu piisata.

F-35 siiski omab pardakahurit, kuid kogu asja sisu on ikkagi see, et pardakahur on kõvasti ülehinnatud nähtus juba viimased ligi 50 aastat, õhulahingu kontekstis. F-35 muidugi vajab seda ground support rolli täitmiseks ja seal on see omal kohal.

Fakt on siiski see, et mii lääne kui ida konstruktorid said peale lühiajalist katsetust aru tõsiasjast, et ilma suurtükita siiski ei saa...

Olen nõus, et on overrated - umbes nagu piloodiistmes sisalduvad ellujäämiskraami 99% piloote kunagi ei vaja - igaks juhuks.
Vene õhukaitse lennuvägi oli ses suhtes õpetlik koht - Su-15 oligi loodud kahurivabana ja teenistuses pandi neile suures hädas 23 mm konteinereid ikka külge.
MiG-25 oli kahurita - tõsi neid masinaid iga Cessna peale ka ei raisatud. MiG-31 oli algusest peale kahuriga (23 mm Gatling kusjuures). Eks Su-24 tarbeks loodi spetsiaalne aerodünaamiline, luugiga suletav kerealune Gatling - eks see sobis ka MiG-ile. Lisaks olid aeglaste märkide püüdmiseks kasutusel kahuritega relvastatud lahingukopterid - taoline eskadrill oli Tapal, Leningradi õhukaitsearmees ainuke taoline.

Lemet kirjutas:Fakt on siiski see, et mii lääne kui ida konstruktorid said peale lühiajalist katsetust aru tõsiasjast, et ilma suurtükita siiski ei saa...

Enne siin just sai viidatud, milliseid suurepäraseid tulemusi saavutati Vietnamis nii USA kui NSVLi lennukitel, millel puudus pardakahur hoopis.

Eurofighteri saagas oli ka mingi veider lugu selle kahuriga, osa raamatuid väidab, et britid lendasidki ilma.
F-22 ja F-35 näivad olevat siiski veendunud kahuri kasutajad.

Seejuures maailmas näib olevat 2 "parteid"
-väiksema kaliibri ja suurema laskekiiruse fännid (20 mm Gatling) - USA tehnika kasutajad.
-suurema kaliibri ja suurema laskekauguse fännid (27-30 mm üheraudne)-prantslased, eurooplased, rootslased, venelased.
Seejuures venelased on vahepeal parteid vahetanud - tavapäraselt 2x23 mm ja vähem levinud 23 mm Gatlingu pealt läksid nad 30 mm üheraudse peale ja on siiani sellele jäänud.

Kahuri tähtsus kuivas kokku tagavararelva ja A2G relva seisusesse, kui raketid muutusid usaldusväärseks.
Kõige rohkem mõjutas seda vast all-aspect IR rakettide tulek (mis võimaldas usaldusväärselt tabada iga nurga alt, mitte ainult sabast) - AIM-9L, R-60M.
Muidugi arvan, et Top Gun oleks võinud ka anda kahuri-võite juurde, sest kursus tegeleski põhiliselt lähimaa õhuvõitluse tehnika ja taktikaga - kahurist tabamine oleks seal kirss kreemi peal (nõuab enim oskusi).

Enne siin just sai viidatud, milliseid suurepäraseid tulemusi saavutati Vietnamis nii USA kui NSVLi lennukitel, millel puudus pardakahur hoopis.

Kahuri puudumist asendati seal taktikaga - tavaliselt tähendas see tiba suuremat kaugust sihtmärgiga (ja mitte endale ligi laskmist). Ja vietnamlaste lõksude (kitty-kitty) vältimist.

Huvitav, miks siis küll vaatamata nendele "silmapaistvatele tulemustele" paigaldasid mõlemad pooled kibekähku suurtükid lennukitele tagasi? Esmalt konteinerites, seejärel juba statsionaarselt. Juhmid?

Müüt läks liikvele ebapädevate masside seas ja ümber seda enam lükata ei suudetud. 13:1 kill ratio või mitte.

Et konstruktorid midagi ebapädevate pilootide seas liikumaläinud müütidele tuginedes(seda enam veel sõjaajal) toimetavad, on kohe kindlasti linnalegendi tasemel jutt. Selliste asjade taga on siiski kaine arvestus, mitte müüdid. Aga vaba maa, igaüks usub, mida tahab...

Lemet kirjutas:Et konstruktorid midagi ebapädevate pilootide seas liikumaläinud müütidele tuginedes(seda enam veel sõjaajal) toimetavad, on kohe kindlasti linnalegendi tasemel jutt. Selliste asjade taga on siiski kaine arvestus, mitte müüdid. Aga vaba maa, igaüks usub, mida tahab...

Loe mõni raamat läbi sellest, kuidas näevad välja uute relvade väljatöötamise programmid. Seda jama, mida sõdurid ja kindralid soovivad konstruktoritelt saada, ei jaksa keegi ära kirjeldada. Aga ometi on nemad konstruktorite kliendid ja neist sõltub, milline omavahel konkureerivate disainibüroode prototüüp lõpuks tootmisesse antakse.

Ma olen läbi lugenud mõne raamatu sellest, kuidas ja miks aretati kibekähku Vietnami kogemuste põhjal kahureid...ebapädevatest massidest pole juttugi. Jämedalt ja karikatuuris- lasi MiG oma raketid välja, ei tabanud ühegagi ja oli edasi suuresti lendav märklaud vähimagi protestivõimaluseta.

Lemet kirjutas:Ma olen läbi lugenud mõne raamatu sellest, kuidas ja miks aretati kibekähku Vietnami kogemuste põhjal kahureid...ebapädevatest massidest pole juttugi. Jämedalt ja karikatuuris- lasi MiG oma raketid välja, ei tabanud ühegagi ja oli edasi suuresti lendav märklaud vähimagi protestivõimaluseta.

Ometi USAFi kill ratio langes alla 2:1 peale pardakahurite taaskasutuselevõttu F-4 Phantomitel, samas kui US Navy oma tõusis ilma pardakahuriteta enneolematutesse kõrgustesse 13:1 juures. Must maagia vist.

Viide ka: http://www.sandiegomagazine.com/San-Die ... -Learning/

Sellel langusel võisid olla ka muud, hoopis kaalukamad põhjused kui kahurite kasutuselevõtt.
Näiteks kehva pilotaazioskus, mis muutis kahuri kasutamiseks MiG-idele ligi ronimise veel ohtlikumaks.
Nagu näitab kujukalt IDF, määrab enim tihend istme ja juhtkangi vahel.
Kahju, et USN ei kasutanud kahuritega masinaid, võib-olla oleks see suhe nt 15:1 olnud, sest kahuri kasutamine on lennumeisterlikkuse tipp, mida teeb elektroonika, tuleb ära teha kangi ja pedaalidega?

Jämedalt ja karikatuuris- lasi MiG oma raketid välja, ei tabanud ühegagi ja oli edasi suuresti lendav märklaud vähimagi protestivõimaluseta.

Mina tean ühe inimest (olen netis aastaid tagasi suhelnud), kes lendas F-4 (vist F-4D peal).
Kuidas käis vietnamlaste õhulahing (jutt 21-st) - läheneti maapealse suunamise käskude järgi suurel kiirusel, lasti raketid lendu ja väljuti suurel kiirusel - tavaliselt ühe rünnakuga asi piirduski. Maapealne juhtimine üritas MIG-i suunata märkamatult sihtmärgi selja taga (lennati radar väljas), seepärast ka need Combat Tree'd ja asjad tehti. Tavaliselt kadusid peale rünnakut pilvedesse ja enam tagasi ei tulnud. Rakettidega juhtus alatasa asju, et "goes haywire", AIM-7'd kukkusid lihtsalt tiiva alt ära ja mootorid ei käivitunudki. Või lendasid suvalises suunas. Mõnikord kukkus sul pool raketikomplekti sedasi alla või lendas kuhugi. Taolised dogfightid, nagu Discovery näitas, olid pigem erandlikud ja neid võib-olla lubasid endale suuremad ässad. Vietnami ässade suht suured skoorid tulidki tavaliselt varitsemise arvelt. Võit oli ka siis, kui kedagi ei tabatud - kogu formatsioon pidi nt pommid (ja lisapaagid) alla viskama ning sellega oligi asi mokas.

F-16 loodi omal ajal just Vietnami kogemuste põhjal (hävituslennuvägi nõudis kerget, lihtsat ja massilist hävitajat), kopeerides lihtsalt MiG-21 kontseptsiooni, kerge ja odav väikse radariga, ühemootoriline, kahuri ja lühimaarakettidega masin. Nõudmistes oli kahur sees esimeste asjade hulgas.

Raketirünnakud on pikalt distantsilt oluliselt tulemuslikumad K/D ratio osas kui vastase lennukiga väga suurt riski võttes lähivõitlusesse laskumine.
Lased raketid ära ja liigud täiskiirusel minema, siis on hea tõenäosus, et oled ka järgmisel sortiel võimeline sama tegema.

Kapten Trumm, ma saan aru, et sa romantiseerid siin sellist I MSi aegset mõõduvõttu, aga praktikas on maksimaalselt efektiivselt distantsilt sooritatud hit and run ikkagi selgelt tulemuslikum taktika. Parim piloot on ikka see, kelle relvast vastane langeb enne, kui isegi aru saab, et keegi teda laseb.

Eks ta nii ole.
Seda tarkust õpetasid ka NSVL-st tulnud "turistid" pilusilmsetele seltsimeestele. Tõsi, "kaugelt" sai tollal lasta ainult ÕT.
Varitsus koos äkkrünnakuga oli USA õhuülemvõimu vastu levinuim ja tulemuslikum võitlusviis, nii hävitajate kui ka õhutõrje rakettide näol. Õhutõrje õppis seda muidugi olude sunnil kasutama, kui ameeriklased asusid ÕT süsteeme ründama. Dogfighti teemal vietnamlased nii edukad enam polnud - eks siin oli võib-olla ka probleemiks see, et nõuka lennuvägi sellega just ülearu ei tegelenud.