www.militaar.net

http://nvo.ng.ru/realty/2009-01-30/1_pr ... l?mthree=2

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...

Vene kosmonautika seisab ju siiani püsti Koroljovi loomimgul kaugetest 50ndatest aastatest.

Ja ka sellel, kuniks jätkub "tähelinnades" neid väikesepalgalisi NSVL ajast jäänud spetsialiste ja riigil raha neile materali osta, kes suudavad ühekordseks kasutuseks mõeldud rakette odavalt valmistada.

Kogu space shuttle idee oli ju selles, et muuta kosmosesõiduk kui kõige kallim kosmoselaeva osa korduvkasutatavaks ja sellega säästa raha. Kui venelane saadab välja orbitaalsõiduki, siis sellest jõuab praeguseni alla vaid üks pooleldi ülessulanud vanaraud.

Kui nende R-7 derivaatidega sõitmine oleks väga rentaabel, siis puhkaks peale külma sõja järgseid eelarvekärpeid space shuttled ammu kuskil muuseumis ja sõidetaks ühekordsete rakettidega.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Kusjuures järgmisest aastast lähevadki muuseumisse ja pärast seda jäävadki ainult vene raketid mehitatud lende tegema... Kuniks ameeriklased midagi uut välja mõtlevad. Aga 5 aastat sõltuvad nad mehitatud lendudel kindlasti venelastest

Samas tundub, et Shuttle korduvad moderniseerimised ja lugematud avariid on "korduvkasutuse" idee rahaliselt ammu nahka pistnud.
Põhimõte on muidugi õige - kuid prototüübist järgiproovitud ja kindla "tööhobuni" on ikka väga ja väga pikk tee.
Seda eriti nii keerulise süsteemi puhul.
Samas on ameeriklastel olnud võimalus omandada hindamatuid kogemusi - ja loodame, et nad oskavad seda ära kasutada.
Ehk küll süstikud on liiga kauaks kasutusse jäänud - põlvkond kes nad välja arendas, on ammu pensionil.
Ja nagu tehnikamaailmas ikka - on ammuste andmete pikaldane ja töömahukas analüüs suht viimane asi mida pealesuruvate tähtaegade survel tegema hakatakse.

Venelased seevastu on "lihvinud" suht primitiivse süsteemi täiuslikkuseni.
Ei ühtki tõsisemat avariid viimase kolmekümne aasta jooksul...
Robustne ja lihtne - aga töötab
Ja puht praktilisest seisukohast pole ka peaaegu sellist ülesannet mida ühekordse "laevaga" täita ei saa
Samas aga pole konkurendi tehnilise info "laenamine" venelastele kunagi probleem olnud - kui olekski vaja midagi uut tegema hakata.

Jääb nentida - et kaks põhitegijat pole vähemalt, Maa - Kosmos trantspordiliinil üksteise suhtes erilist edumaad saavutanud...

_________________
Mitte millal vaid miks?
KÕIK KARUKESTEST

Kui võrrelda ülesse saadeva sõiduki/veose võimalusi, kaalu ja funtsionaalsust, siis shuttle'le need venelaste sõidukid konkurentsi ei paku.
Ega venelased ilmaasjata oma Burani ehitanud.

Küsimus on lihtsalt selles, et paari inimesega ISS vahet käimiseks pole seda vaja. Kui sul on vaja kosmosejaama ehitada või Hubble peeglit paradada, pole sul venelaste aparaatidega midagi teha. Sinna ei mahu midagi suurt sissegi. Vaata kui palju shuttle nendest venelaste sõidukitest juba suurem on. Praegu pole ju enam tähesõjad ja stateegilise kaitse initsiatiiv aktuaalsed, shuttled disainiti just sellisteks asjadeks. Sellega on võimalik venelaste luuresatellit niimoodi ära viia, et venelased ei saa arugi, kuhu see kadus.

Mis õnnetusi puudutab, siis miskipärast on müüt vene raketitehnika töökindlusest. Kuna vene raketid on väiksemad, meeskonnad pisemad ja tegevus toimub asustamata aladel, mitte Floridas sadade kaamerate pilgu ees, siis need on lihtsalt vähem tuntud.

Mis õnnetusi puudutas, siis viimane intsident oli venelastel eelmisel aastal Sojuz TMA-11ga, mis õnnega pooleks tervelt alla tuli. Viimane suurem ilmkärakas käis Sojuz-Uga 2002, mis oli õnneks mehitamata ja mis lendas peale starti vastu taevast. Meeskonnaga oleks olnud tegemist sama klassi avariiga nagu Challenger.

Tasuks lugeda:
http://en.wikipedia.org/wiki/Space_acci ... _incidents

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Oled sa selles väites ikka kindel?

_________________
Nimi on Basilio, kõuts Basilio!

Nii palju kui mina tean, sai shuttle selline nagu ta on paljuski tänu USAF-i nõuetele (USAF pidi algselt asja kaasfinantseerima). Hiljem kui USAF huvi kaotas disaini enam ei muudetud. Algne idee oli ikkagi madalate kulude ja kiire turnaroundiga kola kosmosesse toimetada. Muu hulgas selleks, et venelastele tuumakaid sealt vajadusel pähe kukutada.

Koroljovi looming või mitte, kuid ega raketiteadus 70-datest eriti muutunud ei ole. Põhialused on samad. Materjaliteaduses on edasiminekud tohutud olnud, kuid raketiasjanduse on see jätnud paljuski muutmata. Ameeriklastel on selle kohta hea ütlemine - Don't fix it if it aint broke. Venelastel olid enne NLiidu lõppu hoopis vingemad plaanid. Energia raketist oli olemas ka 200 tonnise kandejõuga versioon Vulkan. Kusagil netis olid pildid ja jutt ka Energia ja Poljuse ümber ehitatud tähesõdade programmi ülesehitusest, kuid ma ei leia neid praegu üles. Igatahes üks plaane oli saata üles terve trobikond tuumarelvaga varustatud lauglennukeid, mis kinnitatakse orbitaaljaama külge ja siis vajadusel laskuvad kuhu vaja ja viskavad oma laadungi. Pljuse ülesanne oli tõrjuda ameeriklaste satelliite ning rakette orbiidil. Õnneks tõmbas majanduslik võimetus ja madal nafta hind NL kõri kinni ja see lagunes (Reagani roll oli siin vähetähtis).

Kogu selle kosmosevärgi kulude struktuuri juures on suhteliselt vähe tähtis see, kas mingi rakett käib kosmose ühe korra või sada korda (nii uskumatu kui see ka pole). Püsi- ja kapitalikulud on lihtsalt niivõrd tohutud. Tegelikult on kõige kasulikum viia kola üles väikeste, nii 10-tonnise kandejõuga ühekordsete rakettidega, mis on seeriatootmises. Selle idee häda on selles, et üles toimetatav kraam ei taha hästi jaguneda 10-tonnisteks jubinateks.

Shuttle idee iseenesest tsiviilkosmoseprogrammis on väga kohmakas ja jabur - milleks saata iga jumala kord üles 100 tonnine aparaat (millest 68 tonni on tühimassi) ja üritada seda pidevalt kombineerida mingi cargoga. Palju lihtsam ja mõistlikum on meeskonna lennutamine ja cargo lennutamine lahutada. Asi läheb paika siis kui vaadata asja sõjalisest vaatevinklist.

On ka venelastel analoogne ütlemine- ne mešai mašine rabotat..

_________________
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...

täpsustaks-laiendaks:
Ne meshai mehhanizmu rabotat.

Mis kosmose teemat puudutab, siis venelaste eelis (kui seda on), on vaid maalähedase orbiidi lendudel.

Propaväljaanded kirjutavad vaimustunud ameeriklastest, kes avastasid kuskil kuulendude programmist alles jäänud mootorid, mis on geniaalsed. Paraku ameeriklased saatsid korduvalt inimese kuu pinnale, vene kuuraketid lõhkesid suurte ilmkärakatega.

Ameeriklased said space shuttled tööle vene lihtsamate rakettidega võrreldava avariilisusega (2 vs 3 fataalset õnnetust), Buranist sai kohe muuseumi eksponaat.

Minus tekitas see vene rakettide töökindluse jutt kohe kahtlusi, sest kui oled kursis sellega, millised ilmkärakaid juhtus raketitehnikaga allveelaevadel, siis on see on vähe uskumatu. Kuna allveelaevastiku ilmkärakad juhtusid mõnikord rahvusvahelistes vetes kõigi silma all, siis neid varjata ei saanud.

Mul oli üks endine kolleeg PVO raketivägedes ja kui nad käisid Kaspia ääres lahinglaskmistel oli päris tavaline, et stardiseadmelt lendav rakett kukkus potsti peale starti alla ja mõnikord hakkas isegi mootori jõul mööda steppi ringi kimama. Mõni ei teinud sussugi. Mõni lendas ilusasti. Kuna neid seniitrakette tehti kümnete tuhandete kaupa, siis seal peaks asi ju igati töökindlaks lihvitud olema - erinevalt kosmoserakettidest, mida on tehtud suurusjärgus sadakond.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Mitmed vene konstruktorite lahendused ongi suurepärased. Probleemiks on realisatsioon. Näiteks kuurakettide Achilleuse kand ei olnud minu teada mitte mootorid, vaid turbopumbad ja torustik, mis vibratsiooni käes laiali lagunes. Mootorite poolest oleks võinud venelased ameeriklastega u. samal ajal kuu peale jõuda. Aga raketiga on sama moodi kui õhutõrjega . Seda ei saa vaadelda komponentide summana, vaid terviksüsteemina.

Vene ja USA kuurakettide mootorilahendus oli erinev. Venelased ei saanud sellised suuri mootoreid stabiilselt tööle, kuna neil tekkisid seal igasugu kontrollimatud protsessid. Glushko tahtis kasutada väga ohtlikke kütuseid. Ameeriklased, kelle kätte sattus saksa raketi know-how paremik, said need tööle. Venelased hakkasid asja päästma teise konstruktori loodud suure arvu väiksemate mootoritega, mida nad ei saanud sünkroonis tööle ja need ei jõudnud katselendudest kaugemale.

Suurte mootorite töölesaamisega oli probleeme ka varem, ja see R-7 ja temale järgnenud disainid olid paljude mootoritega, kuigi enne seda eksperimenteeriti (ja kõrbeti) suurte mootoritega.

Ega seal midagi geniaalset polnudki. Korolevi disain elab tänini seepärast, et nii juhtus. Oleks külm sõda edasi käinud, oleks see disain ammu muuseumis olnud. Kuna külm sõda lõppes siis, kui shuttle programm oli täies hoos, kuid venelased polnud kogu pappi veel Burani programmi paigutanud ning muud kanduriprogramme enam polnud, siis ärimehena käituvad ameeriklased kasutasid venelaste abi - millele aitas kaasa külma sõja lõpu sõpruse eufooria.

Ise küsimus on muidugi see, millist rolli mängisid R-7 loomisel saksa geeniused ja millist vene geeniused. Umbes sama lõputu vaidlus, mis käib Kalashnikovi teemal. Ei saanud ju üks rindelt saabuv tehnikahuviline seersant lambist luua head relva. Selge, et sõjasaagiks saadud saksa konstruktorid aitasid. Kui palju, ei saagi me kunagi teada, sest need saksa know-how teemad löövad vene rahvusliku uhkuse pihta ja sellega ei hakka venelased vehkima ei praegu ega 50 aasta pärast. Suur rahvus suudab harva objektiivne olla.

_________________
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.

Kõik eelnev jutt ei paista siiski ameeriklasi häirivat. Kasutavad nad vene mootoreid(näiteks RD-180 ja Atlas) ja tehnoloogiat praegugi kui lihtsat ja töökindlat. Isegi vana NK-33 kuuraketi mootori korjasid jänkid üles. Põhiargument on, et vene mootorid on lihtsad, võimsad ja töökindlad.

Samuti nagu omal ajal testisid jänkid venelaste K-36D katapulttooli. Ka F-22 programmi raames vaadati seda kui ühte võimalust. Piduriks sai poliitiline vastasseis ja venemaa ebastabiilne tööstus kuigi testid olid üliedukad. Aga noh, F-22 sündis nii suurte valudega, et iga pisemgi pisiasi võis kogu programmi korstnasse kirjutada.

Trumm, sa laod ikka lambist. Koroljov oli geniaalne insener. Sa oled ainus, kes seda vaidlustab. Vana tegeles raketindusega juba enne sõda ja ilmselt oleks korraliku finantseerimise korral jõudnud kiirelt samasuguste tulemusteni kui sakslased. Stalin pani ta hoopis vangi, kust välja toodi tüüp alles siis kui NKVD-l tahtmine tekkis rakette ehitama hakata ja saksa raketiehitajad kätte saadi.

Sa tambid venelasi nagu need oleks mingid alamad elukad. Venelaste ja eestlaste genotüüp, muide, on praktiliselt identne. Vahed on üliväikesed - geneetikute vaatevinklist tühised. Erinevus on kultuuris.

Paraku ei lugenud ma kuskilt Trummi jutust välja, et venelased oleks elukad.See, et inimesed tajuvad ja näevad asju, mida pole on täitsa ravitav haigus.Mis aga puudutab eestlaste ja venelaste genotüüpi siis see teema on umbes sama nagu siin foorumis ennegi mainitud mun*i ja sõrme võrdlemine.