Nagu te aru olete saanud siis ma ei viitsi enam siin pikemalt ja põhjalikumalt kirjutada, aga nokkida viitsin ikka.Kapten Trumm kirjutas:Leo 2 on 20 aasta pärast üks moraalselt ja füüsiliselt vananenud tank, mis aegub niipea, kui idanaaber mõne uue platvormi tootmisse laseb (mis juhtub varem või hiljem). 20 a pärast on seal vaja teha suuremaid kapitaalseid remonte/uuendusi (mis võib esialgse Leo 2 platvormi moderniseerimisvaru, eelkõige massi tõttu - osutuda juba võimatuks) või leppida asjaoluga, et see napp üleolek, mis oleks T-80/T-72 vastu täna, on haihtunud (muide, sama probleem on ka idanaabri tankidel - moderniseerida pole kuskile enam).Lisandub tõsiasi, et 20 aasta pärast (NLAW shelf life) on see relvasüsteem kasutu ja tuleb kas taastada (vahetada lõhekepa, rakettmootor ja ilmselt ka termopatarei kuigi ma täpselt ei tea, kuidas NLAW-s elekter lahendatud on) või välja vahendada. Leo 2 on ka 20 aasta pärast Leo 2
Lisaks on läbi ajaloo juba korduvalt tõestatud, et tanki hävitamiseks loodud relvastust on kordades odavam luua ja uuendada kui tanke uuendada kaitseks nende vastu. Sestap oli minevikus ja oli ka täna olukord, kus tank on TT relvadega endiselt hävitatav.
See on vaid 20 merekonteinerit. Iga VÕKi ja KL maleva lattu 1 konteiner.1. 12 tuh NLAW-d tuleb kusagil ladustada
Lisaks: ma endiselt kahtlen, kas suhteliselt väike tankiüksus on see hõbekuul armee vastu, kes loob sulle erilise vaevata soomuse osas 1:20 jõuvahekorra peasuunal ja kelle armee on piltlikult öeldes üle ujutatud vahenditest soomustehnika hävitamiseks (VF armees on tegelikult ATGM võimekus jao tasemel, kus tasemel meil on?) kui ka suurüksuste ründamiseks (N. armee peamine ülesanne külmas sõjas) (sh suure vahemaa tagant). Paigutada suured vahendid pisikesele territooriumile on täpselt sellise mugava vastase loomine, mida neile vaja on. On vaid vaja see üksus paigale fikseerida (kasutades puistemiine, varustuse läbilõikamist, sildade hävitamist jne), tassida oma ülekaalukas ja pika käega tulejõud kohale ning metoodiliselt see maatasa teha. Arvestades tema ümber oleva "palja tilliga" territoriaalkaitse nõrkust, saab seda suhteliselt lihtne teha olema. Nõrkus väljendub kasvõi selles, et maakaitse ei suuda tõsisemat tankikiilu (nt brigaadi ümber haaramiseks) peatada ega end kaitsta õhust tuleva jama vastu. Keti tugevus sõltub nõrgimast lülist.
Keskmiselt väljendub meie kvalitatiivne allajäämine mitte tankides, vaid selles, et BMP-2/BMD-2 põhine jagu (mis on sealse motolaskurvägede peamine löögijõud) suudab meid tulega mõjutada 2000+ meetri kauguselt, meie jagu suudab vastast tulega mõjutada pehmete märkide vastu max 600 m kauguselt ja soomuse vastu max 300 m kauguselt. Muidugi saab seda taktikaga tasa lülitada, kuid mitte alati (kuidas seda nt Sinimägedes tänapäeval teha?). Soomukeid kõigile osta ei jõua, kuid nagu rehkendamine näitab, kaasaskantavad ATGM-id on täiesti jõukohased. Kumb siis ikka on kvalitatiivne edasiminek, kas jalaväejao/rühma käepikkuse tubli suurendamine, või pisikese ja hea (kuid siiski liiga väikese) soomusrusika loomine?
Ohoh? Misajast on MT-LB'd varustatud ATGM'idega? Ja ma ei räägi neist üksikutest prototüüpidest mida relvastusnäitustel ringi veetakse. Mis soomukitega on varustatud endise Leningradi SVRK territooriumil asuvad üksused? Kui palju on kasutatud viimase aja konfliktides üksusi väljaspool konfliktipiirkonna SVRK'sid? Ja kui on kasutatud keskalluvusega üksuseid (õhudessant ja õhuründe üksused) siis kas nad on ikka oma BMD'dega ringi vuranud või on lihtsalt rongiga kohale veetud?
kust oleksid need imetabased salakolonnid sealt veel läbi imbunud, ei kujuta ette. lisaks kõik sellised teooriad jätavad arvestamata Clauzewitz-Murphy ühendteooria - kui miski hõõrduda saab, siis ta ka hõõrdub