Voyagerid - kas me enam ei taha või ei oska? Veidi lisatud
Postitatud: 05 Dets, 2011 11:07
Voyager-1 startis 5.septembril 1977 ja Voyager-2 20.augustil 1977. Mõlemad aparaadid on identsed.
Peale Neptuuniga kohtumist muutus Voyager-2 trajektoor lõuna suunale 48 kraadi ekliptikast (kujuteldav joon mida mööda liigub Päike). Voyager-1 aga tõuseb ekliptikast 38 kraadi. Mis ootab neid vahvaid aparaate tulevikus?
Aparaatide põhiülesandeks on ületada piir päikeseplasma mõjusfäärist tähtedevahelisse ruumi. Päikesetuul liigub kiirusega 400 km sekundis. Kui kaugel tema dünaamilise surve tasakaalustab kosmiline magnetväli ei teata aga oletatakse, et see piir ületatakse aastal 2012.
Voyageridel asuv plasmakompleks töötab aastani 2015. Siis lülitub välja terve rida seadmeid: televisiooni - ja spektrofotomeetriline kompleks. Välja arvatud ultraviolettspektromeeter, mida kasutatakse tähtede ja galaktikate uurimiseks. Jätkuvad ka kosmiliste kiirte ja plasmauuringud. Arvutitesse paigaldatakse fikseeritud kärbitud programmid. NASA vähendab Voyageride teenenduspersonali 200-lt inimeselt 40-le.
Kuldplaat Voyager 1-l
Radioisotoopsetes termoelektrilistes batareides jätkub energiat kuni aastani 2025. Siis langeb nende võimsus alla 240W. Tähtedevahelises ruumis lennutrajektoori enam ei sekkuta. Suure vahemaa tõttu võivad aparaadid kaotada orientiirina Päikese, mis on muutunud liiga tuhmiks. Sellisel juhul ei suuda aparaadid enam Maale raadiokiirt suunata. Prognoositakse, et see juhtub aastal 2030. Aastani 2015 peab Maal asuv antenn signaali vastuvõtmiseks olema vähemalt 34m ja aastani 2030 vähemalt 70m. Siis on edastatav infohulk langenud alla 43 bitti sekundis. Insenerid oletavad, et aparaatide saatejaama peageneraatorlamp on oma ressursi ammendanud ning mõlemad töötavad varulambil. Asendust rohkem ei ole.
Mis edasi? Aastaks 8571 on Voyager-1 Päiksest 0,42 valgusaasta kaugusel ja 4 valgusaasta kaugusel Barnardi tähest. Aastal 20319 saavutab ta minimaalse kauguse Proxima Centaurist ehk 3,5 valgusaastat. Voyager-2 aga jõuab Siiriusest 4,3 valgusaasta kaugusele... aastal 298036. Miljoni aasta pärast tahavaatepeeglisse vaadates leiab Päikese 47,4 valgusaasta kauguselt.
Miks ma seda kirjutasin?
Ma ei teagi. Lugesin täna Lentast, kuidas need tublid masinad, millest Voyager-1 asub meist 118,9 aü kaugusel ja Voyager-2 96,9 aü kaugusel, siiani töötavad ja tekkis hulk segaseid tundeid ja mõtteid. Miks me enam ei saada selliseid saadikuid? Kuidas töötab 30 aasta vanune tehnika samas kui Phobos-Grunt läheb varsti krabisid uurima? Kas varem püüeldi tõesti rohkem? Ühesõnaga ma ei tea miks see looke sündis aga usun, et segadust tekitavaid mõtteid tekitab see ka tehnikahuvilisel lugejal. Nautige neid
Vabandused, et otseselt militaaris polnud
Lisa:
Nii, täna siis teatati, et Voyager-1 jõudiski Päikesesüsteemi piirile ehk niinimetatud stagnatsiooni regiooni, mis on tugeva magnetväljaga (induktsioon tõusis järsult kaks korda) - tähdedvahelisest ruumist tulev laetud osakeste surve sunnib Päikese loodud magnetvälja tihenema. Peale selle registreeris Voyager-1 tähtedevahelisest ruumist pärit kõrgenergeetiliste elektronide hulga kasvu pea 100 korda. Teadlased märgivad, et stagnatsiooni regiooni läbimõõt on teadmata. Võibolla läbitakse see mõne kuuga, võibolla kulub selleks aastaid.
Juba aprillis 2010 lahkus Voyager-1 heliosfäärist ehk päikesetuule väärtus muutus nulliks. Selles täielikuks veendumiseks anti Voyagerile käsk ennast erinevatesse asenditesse pöörata ja mõõtmist korrata.
Ja teine vahva uudis tänasest:
Kepler avastas esimese elukõlbulikus "kuldses" tsoonis planeedi 600 valgusaasta kaugusel. Nimeks sai Kepler-22b. Raadius on 2,4 korda suurem Maast, mis ei tähenda, et ka raskusjõud nii palju enam on, oleneb planeedi koostisest. Aasta kestab 290 päeva, täht kuulub Päiksega samasse klassi ehk G kuigi on Päikesest sutsu väiksem ja 4 korda tuhmim.
Rohelised mehikesed pidid sõbralikud olema
Peale Neptuuniga kohtumist muutus Voyager-2 trajektoor lõuna suunale 48 kraadi ekliptikast (kujuteldav joon mida mööda liigub Päike). Voyager-1 aga tõuseb ekliptikast 38 kraadi. Mis ootab neid vahvaid aparaate tulevikus?
Aparaatide põhiülesandeks on ületada piir päikeseplasma mõjusfäärist tähtedevahelisse ruumi. Päikesetuul liigub kiirusega 400 km sekundis. Kui kaugel tema dünaamilise surve tasakaalustab kosmiline magnetväli ei teata aga oletatakse, et see piir ületatakse aastal 2012.
Voyageridel asuv plasmakompleks töötab aastani 2015. Siis lülitub välja terve rida seadmeid: televisiooni - ja spektrofotomeetriline kompleks. Välja arvatud ultraviolettspektromeeter, mida kasutatakse tähtede ja galaktikate uurimiseks. Jätkuvad ka kosmiliste kiirte ja plasmauuringud. Arvutitesse paigaldatakse fikseeritud kärbitud programmid. NASA vähendab Voyageride teenenduspersonali 200-lt inimeselt 40-le.
Kuldplaat Voyager 1-l
Radioisotoopsetes termoelektrilistes batareides jätkub energiat kuni aastani 2025. Siis langeb nende võimsus alla 240W. Tähtedevahelises ruumis lennutrajektoori enam ei sekkuta. Suure vahemaa tõttu võivad aparaadid kaotada orientiirina Päikese, mis on muutunud liiga tuhmiks. Sellisel juhul ei suuda aparaadid enam Maale raadiokiirt suunata. Prognoositakse, et see juhtub aastal 2030. Aastani 2015 peab Maal asuv antenn signaali vastuvõtmiseks olema vähemalt 34m ja aastani 2030 vähemalt 70m. Siis on edastatav infohulk langenud alla 43 bitti sekundis. Insenerid oletavad, et aparaatide saatejaama peageneraatorlamp on oma ressursi ammendanud ning mõlemad töötavad varulambil. Asendust rohkem ei ole.
Mis edasi? Aastaks 8571 on Voyager-1 Päiksest 0,42 valgusaasta kaugusel ja 4 valgusaasta kaugusel Barnardi tähest. Aastal 20319 saavutab ta minimaalse kauguse Proxima Centaurist ehk 3,5 valgusaastat. Voyager-2 aga jõuab Siiriusest 4,3 valgusaasta kaugusele... aastal 298036. Miljoni aasta pärast tahavaatepeeglisse vaadates leiab Päikese 47,4 valgusaasta kauguselt.
Miks ma seda kirjutasin?
Ma ei teagi. Lugesin täna Lentast, kuidas need tublid masinad, millest Voyager-1 asub meist 118,9 aü kaugusel ja Voyager-2 96,9 aü kaugusel, siiani töötavad ja tekkis hulk segaseid tundeid ja mõtteid. Miks me enam ei saada selliseid saadikuid? Kuidas töötab 30 aasta vanune tehnika samas kui Phobos-Grunt läheb varsti krabisid uurima? Kas varem püüeldi tõesti rohkem? Ühesõnaga ma ei tea miks see looke sündis aga usun, et segadust tekitavaid mõtteid tekitab see ka tehnikahuvilisel lugejal. Nautige neid
Vabandused, et otseselt militaaris polnud
Lisa:
Nii, täna siis teatati, et Voyager-1 jõudiski Päikesesüsteemi piirile ehk niinimetatud stagnatsiooni regiooni, mis on tugeva magnetväljaga (induktsioon tõusis järsult kaks korda) - tähdedvahelisest ruumist tulev laetud osakeste surve sunnib Päikese loodud magnetvälja tihenema. Peale selle registreeris Voyager-1 tähtedevahelisest ruumist pärit kõrgenergeetiliste elektronide hulga kasvu pea 100 korda. Teadlased märgivad, et stagnatsiooni regiooni läbimõõt on teadmata. Võibolla läbitakse see mõne kuuga, võibolla kulub selleks aastaid.
Juba aprillis 2010 lahkus Voyager-1 heliosfäärist ehk päikesetuule väärtus muutus nulliks. Selles täielikuks veendumiseks anti Voyagerile käsk ennast erinevatesse asenditesse pöörata ja mõõtmist korrata.
Ja teine vahva uudis tänasest:
Kepler avastas esimese elukõlbulikus "kuldses" tsoonis planeedi 600 valgusaasta kaugusel. Nimeks sai Kepler-22b. Raadius on 2,4 korda suurem Maast, mis ei tähenda, et ka raskusjõud nii palju enam on, oleneb planeedi koostisest. Aasta kestab 290 päeva, täht kuulub Päiksega samasse klassi ehk G kuigi on Päikesest sutsu väiksem ja 4 korda tuhmim.
Rohelised mehikesed pidid sõbralikud olema