Bf-109 sai ühel hetkel automaatsed eestiivad ja asi tahe - "kandiline" tiib sõdis 1945. aastani edukalt.
Suurtel kohtumisnurkadel ja ülekoormustel manööverdamine oli tolle aja pisikese energiavarustatusega hävitajatele suht akadeemiline teema -sõltumata tiiva headusest tõi suure kohtumisnurgaga manööver kaasa kiiruse dramaatilise kaotuse ja selle taastamine tollaste võimsuste juures võttis kõvasti aega. Seepärast sooritati manöövreid lennuki kineetilise (kiirus) ja/või potentsiaalse (kõrgus) arvelt.
Lisaks sakslaste eestvõttel praktiseeritud "high speed yo-yo" tüüpi lahing- kiirrünnak kõrgusest, lahtirebimine ja uuest kõrgusesse (parem kui päikesesse) muutis need horisontaalmanöövri teemad (kus see ellips oleks rohkem pilli puhunud) teisejärguliseks. Seda kinnitab ka kiire tiiva erikoormuse kasv kogu sõja jooksul (sh ka Spitfirel), et horisontaalmanöövri omadusi ei peetud enam oluliseks.