http://topwar.ru/uploads/posts/2013-09/ ... lozhka.png
Teise Maailmasõja ajal sai keskmise- ja suurekaliibriline seniitsuurtükivägi Saksamaa kaitsel erilise tähenduse. Alates 1940st aastast pühkisid Inglise ja alates 1943st aastast ka ameeriklaste „lendavad kindlused“ süstemaatiliselt maapinnalt saksa linnu ja tehaseid. Ainsateks vahenditeks kaitsmaks riigi sõjalist potentsiaali ning elanikkonda olid õhutõrjehävitajad ja seniitsuurtükid. Inglise ja eriti ameerika raskepommitajad sooritasid omi ründelende suures(kuni 10 km) kõrguses. Sestap osutusid nendega võitluses enim efektiivseiks kõrgete ballistiliste näitajatega rasked õhutõrjesuurtükid.
Inglased kaotasid kuueteistkümne Berliinile sooritatud massilise õhurünnaku käigus 492 pommitajat, mis moodustas ligi 5,5% kõigist väljalennanutest. Statistika kohaselt tuli ühe allatulistatud lennuki kohta 2-3 vigastatut, millistest paljud enam taastamisele ei kuulunud.
Ameeriklaste „lendavad kindlused“ sooritasid ründelende päevasel ajal ja kandsid vastavalt inglastest ka märkimisväärselt suuremaid kaotusi. Eriti näitlik oli ses suhtes „lendavate kindluste“ B-17 1943 aastal läbiviidud rünnak kuulaagritehasele, kus Saksamaa õhutõrje suutis hävitada ligi pooled õhurünnakus osalenud pommitajatest.
Suur on õhutõrjesuurtükiväe roll ka selles, et küllaltki suur protsent(suurem, kui liitlased ise tunnistavad) pommitajaid viskas pommid alla kuhu juhtus, et vaid õhutõrje suurtükiväe tuletsoonist pääseda.
Tööd keskmise kaliibriga õhutõrje suurtüki loomiseks algasid Saksamaal 20ndate keskel. Et riigile pandud piiranguid formaalselt mitte rikkuda, töötasid „Kruppi“ spetsialistid „Boforsi“ firma sildi all Rootsis.
1930ks aastaks loodud poolautomaatse luku ja ristikujulise platvormiga õhutõrjesuurtükk 7,5 cm Flak L/60 relvastusse ei jõudnudki, küll aga toodeti seda aktiivselt ekspordiks. 1939 aastal rekvireeriti realiseerimata eksemplarid saksa sõja-merelaevastiku poolt ja leidsid kasutamist kaldakaitse õhutõrjeväeosades.
Firma „Rheinmetall“ poolt loodi 20ndate lõpus 75 mm 7,5 cm Flak L/59, mis aga samuti saksa sõjaväelasi ei rahuldanud ja mida lõpuks pakuti Saksa-Nõukogude sõjalise koostöö raamides Nõukogude Liidule. Saksamaal valmistatud näidised läbisid 1932 aasta veebruaris-aprillis katsetused õhutõrje teadusuuringute polügoonil. Samal aastal võeti suurtükk Punaarmee relvastusse nimetuse „76 mm õhutõrjesuurtükk, 1931 aasta mudel“.
1931 aasta mudel oli täiesti kaasaegne relv heade ballistiliste omadustega. Selle nelja laialiasetuva toega lafett tagas 360-kraadise tulesektori, moon oma 6,5 kilogramise kaalu juures andis tulistamiskõrguseks aga 9 kilomeetrit.
Saksamaal projekteeritud 76-mm õhutõrjesuurtükk omas kõrgendatud tugevusvaru. Arvestused näitasid, et relva kaliibrit on võimalik suurendada kuni 85 millimeetrini. Nii loodigi „1931 aasta mudeli“ baasil „85-mm suurtükk, 1938 aasta mudel“.
Nõukogude relvastuse hulgas, mis sõja esimeste kuude jooksul sakslaste kätte sattus, oli suur hulk õhutõrjesuurtükke. Et tegu oli praktiliselt uute relvadega, kasutasid sakslased neid meelsasti ise. Kõik 76,2-mm ja 85-mm suurtükid kalibreeriti ümber 88-mm peale, et võimaldada ühte tüüpi laskemoona kasutamist. 1944 aasta augustiks oli saksa armee käsutuses 723 õhutõrje suurtükki Flak МЗ1(r) ja 163 õhutõrje suurtükki Flak М38(r). Sakslaste poolt trofeeks saadud suurtükkide täpne arv pole teada, kuid võib kindlalt väita, et sakslastel oli neid suurtükke märkimisväärne kogus. Nii näiteks oli õhutõrje suurtükiväe korpuse «Daennmark» koosseisus kaheksa patareid, mis koosnesid kuuest kuni kaheksast sellisest suurtükist, veel ligi kakskümmend sarnast patareid asus Norras.
Peale selle kasutasid sakslased veel suhteliselt väikest arvu teiste riikide keskmise kaliibriga õhutõrjesuurtükke. Enim kasutati Itaalia suurtükke 7,5-см Flak 264(i) ja 7,62-см Flak 266 (i), samuti ka tšehhi päritolu suurtükke 8,35-см Flak 22(t).
1928-ndal aastal alustasid firma „Krupp“ spetsialistid 7,5 cm Flak L/60 elemente kasutades Rootsis 8,8 cm õhutõrje suurtüki projekteerimist. Hiljem toimetati väljatöötatud projektdokumentatsioon Essenisse, kus toodeti esimesed katsemudelid. Prototüüp Flak-18 ilmus juba 1931 aastal, massiline 8,8 cm õhutõrje suurtükkide tootmine algas aga koos Hitleri võimuletulekuga.
88-mm õhutõrje suurtükk, tuntud ka kui Acht Komma Acht, oli üheks parimaks saksa suurtükiks Teises Maailmasõjas. Suurtükil olid oma ajakohta väga väljapaistvad näitajad. 9 kg massiga kildmürsk suutis lennata kõrguseni 10 600 meetrit ja horisontaalseks tulistamiskauguseks oli 14 800 meetrit.
Süsteem nimega 8,8-см Flak 18 sai lahinguristsed Hispaanias, peale mida hakati sellele kaitseks kuulide ja kildude eest monteerima kilpe. Ekspluateerimise käigus saadud kogemusi arvestades suurtükki moderniseeriti. Moderniseerimine puudutas peamiselt firmas „Rheinmetall“ välja töötatud suurtüki toru, mõlema toru sisemine ehitus ja ballistika olid ühesugused.
Moderniseeritud 8,8 gm suurtükk (8,8-см Flak 36) saabus relvastusse 1936 aastal. Järgmised uuendused viidi sisse 1939 aastal. Uus näidis sai nimeks 8,8-см Flak 37.
Suurem osa suurtükkide Mudel 18, 36 ja 37 sõlmi olid omavahel vahetatavad, nii näiteks võis tihti näha Flak 18 toru Flak 37 lafetil. Suurtükkide Flak 36 ja 37 modifikatsioonid erinesid põhiliselt lafeti konstruktsiooni osas. Flak 18 transporditi kergemal ratasvankril Sonderaenhanger 201, seetõttu kaalus ta rännakuasendis peaaegu 1200 kg vähem kui hilisem modifikatsioon, mida transporditi Sonderaenhanger 202.
1939 aastal sai firma „Rheinmetall“ lepingu uue, parendatud ballistikaga suurtüki loomiseks. 1941 aastal valmistati esimene katsemudel. Suurtüki nimeks sai 8,8 см Flak 41. Suurtükk oli kohandatud laskmiseks tugevdatud laenguga moonaga tulistamiseks. Ka oli uue suurtüki laskekiiruseks 22-25 lasku minutis, kildmürsu algkiirus ulatus aga kuni 1000 meetrini sekundis. Suurtükil oli šarniir tüüpi nelja ristikujulisel asetuva toega lafett, mille konstruktsioon tagas tulistamisvõimaluse isegi 90-kraadise torunurgaga. Automaatlukk oli varustatud hüdro-pneumaatilise etteandjaga, mis võimaldas suurendada lasketihedust ja kergendas meeskonna tööd. Tuleulatus küündis suurtükil 15 000 meetrini.
Esimesed seeriamudelid (44 tükki) saadeti Aafrika Korpusesse 1942 aasta augustis. Lahingutingimustes toimunud katsetused selgitasid välja terve rea keerukaid konstruktsioonilisi puudusi. 1944 aasta augustiks oli vägedes vaid 157 sedatüüpi suurtükki, 1945 aasta jaanuariks oli nende arv suurenenud kuni 318 relbvani
88 mm suurtükid olid Kolmanda reichi kõige rohkearvulistemateks rasketeks õhutõrjesuurtükkideks. 1944 aasta suvel oli armee käsutuses enam kui 10 000 sellist suurtükki. 88-mm suurtükid olid tanki ja grenaderidiviiside õhutõrjepataljonide relvastuses, kuid veelgi sagedamini võis neid kohata Luftwaffe õhutõrjeväeosades, mis kuulusid riigi õhutõrje koosseisu. Suure eduga kasutati 88 mm suurtükke võitluseks tankidega, kuid samuti täitsid nad ka välisuurtükiväe rolli. 88-mm õhutõrjesuurtükk oli Tiigrile paigutatud suurtüki prototüübiks.
Pärast Itaalia kapituleerumist jäi saksa armeele suur kogus itaalia relvastust. Kogu 1944 aasta jooksul oli saksa armee kasutuses mitte vähem kui 250 itaalia 90-mm õhutõrjesuurtükki, mis kandsid nimetust 9 cm Flak 41 (i).
1933ndal aastal kuulutati välja konkurss 10,5 cm õhutõrjesuurtüki loomiseks. Firmad "Krupp" ja "Rheinmetall" valmistasid kaks näidismudelit. Võrdlevad katsetused toimusid 1035 aastal, 1936 aastal aga tunnistati firma "Rheinmetall" 10,5 cm õhutõrjesuurtükk parimaks ning lasti nime 10,5-cm Flak 38. all tootmisse. Suurtükil oli poolautomaatne kiillukk. Mehaanilist tüüpi poolautomaatika vinnastati tagasilöögil.
http://topwar.ru/uploads/posts/2013-09/ ... _38_01.jpg
Sõjalis-tehnilise koostöö raamides toimetati neli 10,5 cm õhutõrjesuurtükki Flak 38 Nõukogude Liitu ja katsetati 1940nda aasta 31 juulist kuni 10 oktoobrini Jevpatooria lähedal asuval õhutõrje polügoonil. Relvad läbisid ühiskatsetused koos nõukogude 100 mm õhutõrjesuurtükkidega Л-6, 73-К ja maavägede versiooniga Б-34. katsetused demonstreerisid saksa suurtüki ülekaalu enamuse näitajate osas. Ära märgiti sütiku automaatse seade väga täpne töö. Kuid mingitel põhjustel otsustati siiski seeriasse lasta 100 mm 73-K. Kuid Kalinini-nimelise tehase suurtükimeistrid ei suutnudki seda teha.
10,5-cm suurtükilFlak 38 olid esialgu elektro-hüdraulilised siohtimisseadmed, samasugused kui 8,8 cm Flak 18 ja 36, kuid 1936 aastal juurutatu süsteem UTG 37, mida kasutati 8,8 cm suurtükil Flak 37. Samal ajal võeti kasutusele ka nn. vaba toru. Sel kombel moderniseeritud suurtükk sai nimeks 10,5-см Flak 39.
10,5 cm õhutõrjesuurtükk Flak 38 hakkas massiliselt saksa armee relvastusse jõudma 1937 aasta lõpus. Flak 39 ilmus vägedesse alles 1940 aasta algul. Mõlemad tüübid erinesid põhiliselt lafeti konstruktsiooni osas.
10,5 cm Flak 38 ja 39 jäid tootmisse kogu sõjaaja, vaatamata sellele, et 8,8 cm Flak 41 oli oma ballistilistelt andmetelt nendega pea võrdne.
Kahureid kasutati põhiliselt Reichi õhutõrjes, kus nad katsid tööstusobjekte ja sõja-merelaevastiku baase. 1944 aasta augustis saavutas 105 mm õhutõrjesuurtükkide arvukus maksimumi. Sel ajal oli Luftwaffe käsutuses 116 suurtükki, mis olid paigaldatud raudteeplatvormidele, 877 suurtükki statsionaarselt betoonalustel ja 1025 suurtükki tavalistel rataslafettidel. Reichi kaitsepatarei koosnes kuuestraskesuurtükist, mitte neljast, nagu see oli rindeväeosades. 10,5 cm õhutõrjesuurtükkide mudelid 38 ja 39 olid esimesed saksa õhutõrjerelvad, mille tulejuhtimissüsteemide külge ühendati radarid FuMG 64 "Mannheim" 41 T.
http://topwar.ru/uploads/posts/2013-09/ ... -puazo.png
Töid 128 mm õhutõrjesuurtüki loomiseks algasid firmas „Rheinmetall“ 1936ndal aastal. Esimesed katsemudelid esitati katsetusetele 1938ndal aastal. Sama aasta detsembris järgnes tellimus sajale seadmele. 1941 aasta lõpus saabusid vägedesse esimesed patareid 12,8 cm suurtükkidega.
12,8-cm Flak 40 oli täielikult automatiseeritud seade. Sihtimine, laskemoona etteandmine ja laadimine, aga samuti ka sütiku seade toimus nelja 115-voldise kolmefaasilise asünkroongeneraatori abil Neljakahurilist patareid teenindas üks 60 k/W võimsusega generaatorjaam.
128-mm õhutõrjesuurtükid 12,8 cm Flak 40 olid kõige raskemateks õhutõrjekahuriteks, mida Teise Maailmasõja päevil kasutati.
Algkiirusega 880 m/s ja kildmürsuga kaaluga 26 kg ulatus suurtüki laskekaugus üle 14 000 meetri. Sedatüüpi suurtükid jõudsid sõja-merelaevastiku ja Luftwaffe relvastusse. Põhiliselt paigaldati neid statsionaarsetele raudbetoonist positsioonidele või raudteeplatvormidele. Sihtimine ja tule korrekteerimine toimus radarpostidelt saadud andmetele põhinedes.
Algselt nähti ette, et mobiilsed 12,8 cm seadmeid hakatakse transportima kahe veduki abil, kuid hiljem otsustati siiski piirduda ühe neljarattalise veeremiga. Terve sõja jooksul jõudis siiski vägedesse vaid üks mobiilne patarei kuue suurtükiga.
Esimene 128-mm õhutõrje suurtükipatarei paiknes Berliini rajoonis. Suurtükid paiknesid võimsates betoontornides kõrgusega 40-50 meetrit. Sellised õhutõrjetornid kaitsesid peale Berliini ka veel Viini, Hamburgi ja teisi suuri linnu. 128-mm suurtükid paigutati torni laele, madalamale aga, esileulatuvatele terrassidele, paigutati väiksema kaliibriga relvad.
1944 aasta augustis oli relvastuses kokku kuus mobiilset suurtükki, 242 statsionaarset seadet ja 201 raudteeplatvormidel.
1942 aasta kevadel jõudsid Berliini õhutõrje käsutusse 128-mm paarisseadmed 12,8 cm Flakzwilling 42. Selle 128-mm statsionaarse seadme loomise juures kasutati ära 15-cm katseseade.
http://topwar.ru/uploads/posts/2013-09/ ... g_40_1.jpg
1944 aasta augustis oli relvastuses 27 seadet, 1945 veebruaris 34 tükki. Patareisse kuulus neli seadet. Kasutati neid taas suurte linnade nagu Berliin, hamburg, Viin, õhukaitsesüsteemis.
1939 aasta esimeseks septembriks oli saksa vägede käsutuses 2459- 8,8 cm õhutõrjesuurtükki Flak 18 ja Flak 36 ning 64 – 10,5-cm suurtükki Flak 38. 1944ndal aastal saavutas 88-mm, 105-mm ja 128-mm õhutõrjesuurtükkide tootmine oma maksimumi ning toodeti 5933– 8,8-cm, 1131– 10,5-cm ning 664 -12,8-cm õhutõrjekahurit.
Radarjaamade ilmumisega kasvas tulistamise resultatiivsus, seda eriti öisel ajal.
1944ks aastaks olid radaritega varustatud kõik riigisiseseid objekta katvad rasked õhutõrje patareid. Rindel tegutsevad motoriseeritud rasked õhutõrjepatareid olid radaritega varustatud vaid osaliselt.
http://topwar.ru/uploads/posts/2013-09/ ... lak_06.jpg
Saksa keskmise ja suure kaliibriga õhutõrjerelvad näitasid sõja kestel peale oma otsese ülesande end ka suurepäraste tankitõrjerelvadena. Kuigi nad olid märksa sama kaliibriga tankitõrjekahuritest ning kasutati neid parema puudumisel. Nii olid ainukesed suurtükid, mis olid suutelised läbistama nõukogude tankide KV soomust, nimelt 8,8 ja 10,5 cm kaliibriga õhutõrjesuurtükid. Kuni 1942 aasta septembrini, mil 8,8 ja 10,5 cm seniitseadmete arv rindel oli väike, olim ka nende poolt hävitatud nõukogude tankide T-34 ja KV arv suhteliselt väike (3,4% hävitati 8,8 cm ja 2,9% 10,5 cm suurtükkide poolt). See-eest 1944 aasta suvel läks 8,8 cm suurtükkide arvele 26-38% nõukogude keskmistest ja rasketest tankidest, nõukogude vägede jõudmisega 1945 aasta kevadel Saksamaale tõusis õhutõrjesuurtükkidega tabatud tankide arv 51-71 protsendini(erinevatel rinnetel). Kusjuures enamus tanke tabati distantsil 700-800 meetrit. Andmed on toodud kõigi 8,8 cm suurtükkide kohta, kuid isegi 45ndal aastal ületas 8,8 cm õhutõrjesuurtükkide arv märkimisväärselt spetsiaalsete 8,8 cm tankitõrjesuurtükkide oma. Sel kombel mängis sõja viimases etapis saksa õhutõrje märkimisväärset rolli ka maismaaheitlustes.
Pärast sõda oli mõningane kogus 8,8 cm, 10,5 cm ja 12,5 cm õhutõrjesuurtükke kuni 100 mm õhutõrjesuurtükkide КС-19 ja 130-mm КС-30 relvastusse võtmist Nõukogude Armee relvastuses. Ameerika allikate andmeil võttis paarkümmend 8,8 cm ja 10,5 cm saksa õhutõrjesuurtükki osa sõjast Koreas.
Kasutatud materjalid:
http://ursa-tm.ru/forum/index.
http://www.flickr.com/photos/deckarudo
http://www.xliby.ru/transport_i_aviacij ... _08/p3.php
А.Б. Широкогдрад "Бог войны Третьего рейха"
Автор Сергей Линник
http://topwar.ru/33305-zenitnaya-artill ... voyne.html
