NLiidu armee tehnika markeeringud

[välihall]

See valge triibu teema ratastel oli vist üldiselt levinud asi - meil löödi ka auto rattad saapakreemiga läikima , et asi eriti edev oleks.

[fireman]

nii see oli kuid siiani ei tea miks oli vaja stange parem ots valgeks värvida.

[lambiants]

Olen näinud, et värviti valgeks ka rehve(lõunas)-ilmselt päikese kaitseks, et päike tumedale kummile liiga ei teeks. Kas keegi omab kogemust?

[fireman]

Olen näinud, et värviti valgeks ka rehve(lõunas)-ilmselt päikese kaitseks, et päike tumedale kummile liiga ei teeks. Kas keegi omab kogemust?

NZ laos olevatel osadel värviti meil kummid hõbedaseks.Oli 2 osast koosnev värv,alumiiniumi pulber ja lakk.

[Kapral Karu]

meil löödi ka auto rattad saapakreemiga läikima , et asi eriti edev oleks.

Meil kästi enne mingite bosside saabumist ZiL-ide kummid (ja ka muud kohad, mis pestes täitsa puhtaks ei läinud) soljarka e. diislikütusega läikima lüüa -- "kak kotovoje jaitso" ehk "nagu kassi muna" pidi masin välja nägema !

Mul on olemas mõned juhendid, kus autode tähistused mõõtude ja piltidega kirjas. Eks otsin üles.

[raivo]

Kas keegi siinviibijaist omab informatsiooni NL armees olnud masinate markeerimisest (sildid LJUDI, OPASNO, eraldusmärgid T ja S jne)? Kas on neist märkidest mingeid pilte või koguni mõni vene-aegne määrustik, mis reglementeerib masinate märgistamise, üksustepõhise nummerdamise korda jne. Samas olen huvitatud ka korralikest NLiidu armee masinate numbrimärkidest.

---------------------------------------
Ise sõidan sellega
www.hot.ee/maasturisoidud

http://armor.kiev.ua/army/hist/opoznav.shtml

Leidsin sulle midagi

[EOD]

Nunbrimärgid olid reeglina ühe väeosa autodel samast seeriast/seeriatest, kuid oli ka erandeid. Kasutati nii stantsitud (reljeefseid) kui ka siledaid numbrimärke. Masinad jagunesid lahingu- (bojevõje), rivi- (strojevõje) ja transpordimasinateks. Kolmnurgas valge "T" oli viimaste tunnus ja need autod olid igapäevasteks majandussõitudeks. Reeglina oli üks auto kasutatav väeosa korrapidaja loal, teised eelnevalt planeeritud konkreetse ohvitseri käsutusse. Transpordiautos pidi lisaks juhile olema auto vanem- ohvitser või lipnik. Piirivalvevägedes võis auto vanemaks olla seersant. Lahingu- ja rivimasinad seisid pargis pukkidel, välja aeti vaid õppuste ajaks. Tähiseid "B" ja "S" võis kohata, kuid kõigil neid polnud. Need masinad sõitsid reeglina kolonnis ja VAI neid ei torkinud.
Valgusmaskeeringu seadmed SMU:
Esilaternatel oli kasutusel kaht sorti seadmeid. Vanematel oli laternaklaasi asemel sirm , mis varjas rohekat klaasi ja selle all klapiga kaetav valge klaas. Uuematel oli tavaline laterna element, mille peale käis roheka klaasiga ülestõstetav sirm.
Tagalaternatel oli SMU kas laternaklaasi asemel või (uuematel) selle peal. Piduritule kattel olid väikesed ümmargused augud, gabariiditule kattel 2+2 rööpkülikut. Kolonnis tuli hoida sellist distantsi, et nägid kahte punast tuld. Kui nägid nelja, olid liiga ligidal ja kui ühte, siis liiga kaugel eessõitjast. Lisaks värviti tagasilla reduktorile valge sõõr ja kasti all oli seda sõõri valgustav latern ("Podkuzovnaja podsvetka").
Kolonnis sõiduks olid veel ette nähtud helenduvad või valgustatud ekraanid, mis kinnitati autode taha ja autole kinnitatavad või käes hoitavad foorid punase, rohelise ja valge tulega, mis olid mõeldud kolonnile kokkulepitud signaalide andmiseks. Praktiliselt neid eriti kasutusel näha polnud, kuigi pidevalt oli probleeme kolonni liikumahakkamisel.

[Kapral Karu]

Leningradi sõjaväeringkonnas olid juba 1980.-te lõpus kasutusel uute tsiviilnumbrimärkide sarnased stantsitud numbrimärgid (tähed-numbrid suuremad ja lamedad + samas stiilis stantsitud numbriserv), värv muidugi tsiviilile vastupidine (valge mustal) ja kolme tähe asemel kaks. Teistesse NL Euroopa-osa ringkondadesse (vähemalt Balti, Valgevene, Odessa, Kiievi ja isegi Moskva SR) need vist NL lagunemise ajaks ei jõudnudki. Selliste numbrimärkidega autosid baseerus ka Eestis (need olid Leningradi SR alluvusega väeosadel).

Seeria- ja numbridiapasoonid (-vahemikud) jagas väeühedustele või -koondistele välja GLAVTU MO e. KM-i Auto- ja Traktoripeavalitsus alluvuse järgi --- nt relvajõu- ning väeliikide (sh ka piirivalve ja sisevägede) auto- ja traktorivalitsuste kaudu. Väeühendused (mereväebaasid, armeed jms) ja -koondised (korpused, eskaadrid, diviisid, brigaadid jne) jagasid need siis allapoole laiali. Iga vähegi suurem väeosa sai tavaliselt numbreid mitu diapasooni, et asi segasem oleks ja raskem numbreid mingi konkreetse väeosaga siduda.

Haagiste numbrid algasid tavaliselt slaavi "P"-ga, harvemini "Z"-ga.

Lahinguväeosad vahetasid numbridiapasoone sagedamini ja neil oli lubatud numbrimärgid endal plekist välja lõigata ja valmis värvida. Numbrišabloone vedeles veel 1990.-te keskel igal suuremal mahajäetud sõjaväeobjektil. Neid tehti papist, paberist jm käepärasest materjalist, stantsitud numbrite ülevärvimiseks aga pressiti seatinast.

Numbripleki paksus vist ei olnud reglementeeritud, olen näinud nii 0,5 mm kui ka 3 mm paksusele plekile tehtuid.

Eestis olid mereväebaasi ja diviiside komandöride/staabiülemate, piirivalvesalkade ülemate/staabiülemate, eriosakondade ülemate/aseülemate ja sõjaväeprokuröride sõiduautodel valged tsiviilnumbrid seeriast "EAM".

[alax]

Tallinna õhukaitsediviisi( s/o 03115) komandör sõitis musta volgaga, millel oli number EST seeriast, neljaga algav
Ükskord aastal 1981, olin Valka lähedal metsas vaarikal, see masin metsas asuvast väeosast välja keeras. Siis oli kohe selge, et väeosa omab Tallinnaga sidet. Tegelikult teadsin ka varem Valga sidesõlmest.