Kapten Trumm kirjutas:Relva juures on olulised näitajad ka lihtsus, töökindlus igasugustes oludes ning ümberõpetatavus. Maailmas on palju täpsemaid ja paremate TTA-dega automaate kui nt Galil. Ometi kasutame kõrbesõjas seda kogu aeg ja ilmselt ka tulevikus....
Piltlikult öeldes pole suuremat kasu PzH-2000 suurest laskekaugusest, kui pasun hüüab ja meeskondades on mobilisatsioonipäeval igal 2 meest puudu, kiirkorras neid ei õpeta ja D-30 meestest pole suuremat abi. Õpe on liiga pikaajaline ning sõda saab enne läbi. Jääbki see asjandus hoiuplatsile. Taolise lihtsa apastraadi meeskonnast 2/3 on võimalik võtta suvalised reservistid ja päevakese trenni järel panevad selle positsioonile püsti ja teevad pauku kah. Lisaks peab meeles pidama seda, et relv loodi "suure armee vaimus", kus ümberõppeks oleks olnud aega üsna vähe ja seetõttu pidid paljud asjad tuttavad olema. Täpselt sama käib ka relva liigutamise kohta, roomikutel liikurhaubitsa juhtimise õppimine on pikem üritus, taolise lihtsa ja kergekaalulise "konstrui" vedamiseks piisab veoautojuhi oskustest ja mehi saab võtta suva jalaväerühmast (ja veelgi enam - seda suudab tegelikult vedada iga sõjaväe veoauto, pole vaja miskeid harvaesinevaid 10-tonniseid 6x6 masinaid).
Järsku võib veel vaja olla relva otsetule andmiseks kasutada (kujutan ette, nt rannakaitses), on võimalik kiirelt laskesuunda muuta, väikese tõstega on tuleulatus 360 kraadi...ja lahingukomplektis on ka soomustläbistavad mürsud (kas 155-sel on üldse selline asi??).
Vot kuis võivad avalduda eelised, mida seksikates tehnilistes andmetes ei avaldata....laskekauguse kilomeetreid oskab lugeda igaüks, aga kas ka kujutada ette probleeme, mida tekib päeval H?
Jõuame uuesti ringiga tagasi nende haridusteemade juurde....kas see oli ikka tehniliselt läbimõtlemata (ok, marketingi teemad pole tehniliste instituutide pädevus nagunii ja marketingi fiasko on ilmne, kõige ehedam nõukaja inertsi projekt).
Töökindlus ja lihtsus on kindlasti olulised näitajad, eriti reservväelastest koosneva armee puhul, aga iseküsimus on, kas need asjad on tõesti alati prioriteet number üks. Pakun, et nii Venemaal kui ka lääneriikides on suurtükiväe arendamise puhul prioriteediks laskekaugus-, kiirus ja mobiilsus. Kui ainsaks oluliseks kriteeriumiks oleks lihtsus ja töökindlus, siis miks üldse olid Nõukogude Armee ja tänase VF-i armee koosseisus ikkagi ka terve rida iseliikuvaid süsteemi? Sellist töökindluse ja lihtsuse loogikat jätkates võib välja jõuda ju selleni, et kõige mõistlikum on sõdurid varustada nuiade ja kividega, sest nende kasutamine ei eelda mitte mingit eelnevat väljaõpet, samuti on nende töökindlus igas olukorras 100%. Ja nagu öeldud, lihtsa, töökindla ja mitte-eletkroonilise haubitsa oleks saanud valmistada ka sellise, millel laskekaugust ikka ca 25 km.
Selles mõttes viidati teema alguses, et Pat-B töötati välja seoses sellega, et NATO riigid läksid üle 155mm kaliibrile, unustades mainimast, et NATO 155mm haubitsatel (nii järelveetavatel kui iseliikuvatel) oli laskekauguseks keskmiseks 24 km tavamoonaga ja reaktiivmoonaga juba umbes 30 ehk poole vähem kui Pat-B-l. Jah, Nõukogude nn polgusuurtükivägi (D-30 ja selle iseliikuv variant; Pat-B) olid eelkõige mõeldud pealetungivate motolaskurüksuste orgaaniliseks tuletoetuseks ja mitte vastusuurtükiväetuleks, kuid piltlikult öeldes tähendas see vahe Nõukogude ja NATO polgu/brigaadi tasandi suurtükiväe laskekaugustes, et põhimõtteliselt sai NATO suurtükivägi vajadusel teostada Vene polgusuurtükiväe vastu edukalt vastusuurtükiväetegevust, jäädes ise Vene polgutasandi torude tuleulatusest lihtlabaselt välja.
Kui Kapten Trumm tõi välja võrdluse lihtne ja töökindel Pat-B versus keeruline PzH-2000, siis tooks välja selle, et kui riik suudab investeerida väga kaalukaid summasid sellise väga võimeka süsteemi nagu PzH-2000 hankimisse, siis on loogiline investeerida ka hankekuludega võrreldes tühiseid summasid sellesse, et mobilisatsioonisüsteem korralikult töötaks, või siis koolitada igale PzH-2000-le igaks juhuks topeltkomplekt meeskondasid (mis PzH-2000 meeskonna väiksust arvestades pole probleem), et M-päeval kõik meeskonnad iga hinna eest komplekteeritud saaks, et PzH-2000 tulejõust, laskekaugusest ja paindlikkusest maksimum välja võtta.
Aga no kujutame siis korraks ette sellist SHTF-stsenaariumit, kus mobilisatsiooni korral on PzH-2000 tulerühma kahest masinast ühel on need müstilised LCD-ekraanid lõhki külmanud ning teisel masinal pole mobilisatsiooniga kohale ilmunud näiteks juht-mehaanik. Juht-mehaaniku saab leida esimese, rikkis masina meeskonna hulgast ning üksik PzH-2000 sõidab siiski põllule oma tööd tegema. Kui selle üksiku masina vastaseks (jah, ma tean, et reaalses elus ei tööta suurtükivägi pea kunagi üksikuna, vaid ideaalis ikka terve patareina) satub näiteks see supertöökindel, kuid suurtükiväeluure radarite poolt avastatud Pat-B-de patarei, siis saab üksik PzH-2000 tänu oma laskekaugusele-, kiirusele- ja täpsusele ühe lühikese tulelöögiga rivist välja viia terve selle patarei koos meeskondadega, kes ei suuda selle aja jooksul isegi oma haubitsate kinnitusvaiasid maast lahti kangutada. Ja saab seda tänu laskekaugusele teha täiesti ohutust kaugusest. Seega – mis kasu on sellises olukorras Pat-B vahvast töökindlusest, kui kogu patarei pärast esimest tulelööki väikese laskekauguse ja kehva positsioonilt lahkumise kiiruse tõttu sodiks lastakse?
Lisaks – ja see kehtib nii „lihtsate ja töökindlate“ järelveetavate kui ka kõrgtehnoloogiliste iseliikuvate puhul – ei suuda suurtükivägi normaalselt tegutseda, kui lisaks relvameeskondadele (kelle väljaõpe on tegelikult suhteliselt lihtne ja kiire) ei tule mobilisatsiooniga kokku neid spetsialiste, kelle asi on sihtmärgiandmeid välja arvutada, sidet korraldada, meteoluuret teha jne – ja neid spetsialiste enam poole päevaga tavalisest jalaväelasest ümber ei õpeta.
Mis puudutab marketingi, siis olen nõus, et relvatööstus pole päris tavaline majandusharu, kus maksab ainult hind-vs-kvaliteet näitajad, vaid riiklike tellimuste kohati ebaloomulik suhe kodumaise sõjatööstusega, lobi, poliitilised kokkulepped ja lõpuks ka suured altkäemaksud klientide seebitamiseks. Aga siiski ei suuda sinu poolt mainitud marketing päeva lõpuks tavaliselt maha müüa asja, millel on võibolla kaks teisejärgulist (kaal ja lihtsus-töökindlus), kuid mitte ühtegi primaarset eelist (laskekaugus, -kiirus, mobiilsus, kaitstus).