www.militaar.net

Ma võin ajamääratlusega eksida, aga minu teada teeb või tegi veel hiljaaegu mingi UKR tehas kahveltõstukeid GAZ 52 mootoritega

Aga miks mitte - kui tõstmist on vähem (st palju käivitusi ja külmalt töötamist), töö on õues siis täidab see 52 mootor selle ülesande hiilgavalt.
Töötamisel töriseb mootori enamasti madalatel pööretel ja jõudu on tühikäigust alates - ka sobilik.
Arhailine bensiinimootor oma madala kasuteguriga tähendab, et soojust tekib palju ja mootor läheb suht kiiresti soojaks, erinevalt moodsatest diislitest, mis tühikäigul ei lähegi soojaks. Ja uus mootor maksab nii vähe, et selle hinna eest ei saa ühele lääne diiseltõstukimootorile isegi tihendite komplekti.
Analoogsetel põhjustel töötavad ka Belaruss traktorid tänini ja töötavad kindlasti ka tulevikus, natukese seasita välja vedamiseks laudaks pole mingit 4 korda kallimat John Deere masinat otstarbekas osta.

Kurjam küll, ma olen GAZ53, GAZ66, PAZ672 ja KAVZ-ikuga ka omajagu ringi rallinud ja hakkasin mõtlema, et kas ajasin äkki miskit lootusetult segi juba siin.

Hakkas huvitama
Nagu arvata võis, siis eesti keeles inf suht puudulik.
Otsisin vene keeles. Leidsingi vene Wikist ka GAZ52 ülevaate.

Algul lugesin, et justkui nagu kõikidel oleks olnud sünkronisaatoritega käimakotid, aga ma ju tean, et sedapidi kohe kindlasti polnud....

Коробка передач с тремя парами косозубых шестерен постоянного зацепления (шестерни первой и задней передач — прямозубые) имела синхронизатор на третьей и четвертой передаче. Для включения заднего хода необходимо было преодолеть дополнительное усилие пружины, рычаг имел два колена.

...ja siis paar rida madalamal

Коробка передач ставилась от ГАЗ-51А, синхронизаторы отсутствовали, все шестерни — прямозубого зацепления. Для включения заднего хода необходимо было поднять «собачку» на рычаге; сам рычаг имел один небольшой изгиб у основания. Также выпускались короткобазные модификации ГАЗ-52 с коробкой передач с синхронизаторами на третьей и четвёртой передаче.

https://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%93%D0%90%D0%97-52


Ma juba hakkasin siin oma ajude lupjumise kohta karmimaid diagnoose panema algul
Ega viimasel ajal on mul osade asjade mäletamisega juba tõsine probleem kah

Troll kirjutas:

Kapten Trumm kirjutas:Gaz-51/52 on auto, mis õpetab juhi väga hästi pedaalide ka käigukangiga ringi käima. Autokoolis sai omal ajal loendamatu arv tunde sellisega sõidetud ja see sünkroniseerimata käiguvahetus omandatud perfektsuseni.
...Kuna Gaz-idel tahhomeetrit polnud, siis vahetati käiku kõrva järgi...

See vahegaasi ja vahesiduri andmine muutus mõne aja pärast nii automaatseks, et enam ei pidanud käiguvahetuse ajal üldse mõtlema või tuure kuulama, kõik käis tunde järgi. Ja käiguvahetamisel ragina kuulmine oli ekstreemne juhtum. Ma kasutasin sageli sidurit ainult kohalt võtmiseks, muu käiguvahetus käis ilma sidurita. Ja raginat oli haruharva.

Vahegaas sidurit näppimata?
Sidurita sünkroniseerimata käike vahetades on raudselt ragin taga. Tuurides GAZ53'ga maanteel 3-4 käigu vahel jah saab sidurita hakkama. Kuid käike allalapates tundus vahegaas ka kõrgemate käikude puhul kuidagi kastile sõbralikum, seda enam, kui sünkronisaatorid olid kulunud.

Motronicus kirjutas:Vahegaas sidurit näppimata?
Sidurita sünkroniseerimata käike vahetades on raudselt ragin taga.

Täpselt nii, ilma sidurita. Ja gaasi annad tunde järgi õigel kiirusel, siis pole mingit raginat. Kõik see tuleb aastatepikkuse kogemusega. Mul soovitas isa (kes oli eluaegne pikamaa autojuht) seda ilma sidurita käiguvahetust harjutada, juhuks kui sidur tee peal tuksi läheb. GAZ-52-ga mul seda ei juhtunud, kuid mõned aastad hiljem Ikarus-bussiga läks seda oskust vaja: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 82#p393182

Vahegaas sidurit näppimata?

Just-just. Sõjaväes tegin oma ZiL-157K-ga kihlveo peale sellise triki, et sidurit kasutamata võtsin kohalt, vahetasin raginata kõik käigud 1-st 5-ni ja alla tagasi. 2-5 käik on sel masinal küll sünkroniseeritud, kuid vahegaasita allapoole vahetades või viiteta neutraalis ülespoole vahetades ei lähe käigud sisse.
Sidurita, töötava mootoriga, mitte starteriga kohalt võtmiseks tuli tühikäigupöörded väga madalateks reguleerida. Siis kiirelt sünkroniseerimata 1. käik sisse lüüa ja gaasi anda. Selline võte oli võimalik, kuna R6 mootor andis piisava pöördemomendi juba madalatel pööretel. V8 mootoriga ZiL sellist trikki ilmselt ei võimaldaks.

Troll kirjutas:

Motronicus kirjutas:Vahegaas sidurit näppimata?
Sidurita sünkroniseerimata käike vahetades on raudselt ragin taga.

Täpselt nii, ilma sidurita. Ja gaasi annad tunde järgi õigel kiirusel, siis pole mingit raginat. Kõik see tuleb aastatepikkuse kogemusega. Mul soovitas isa (kes oli eluaegne pikamaa autojuht) seda ilma sidurita käiguvahetust harjutada, juhuks kui sidur tee peal tuksi läheb. GAZ-52-ga mul seda ei juhtunud, kuid mõned aastad hiljem Ikarus-bussiga läks seda oskust vaja: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 82#p393182

Väga täpselt peab siis ajastama, kuid kui "oled autoga kokkukasvanud", siis miks mitte. Sünkroniseeritud kast on ka nõks andestavam.
Mina igatahes "paksu torisejat" sedasi küll ei piinanud, seda enam, et see apastraat oli kaks kapi juba läbinud, kõik oli niigi õhk-õrn.

Mõni aeg tagasi sai käidud Pranglil. Kohalikud teevad saaretuuri just erinevate "kiisudega", 51'st kuni 66'ni. Läbi mere, liivaluited jne, läbivuse osas kena võrdlusmaterjal.

Autokoolis klassis seisid seina ääres meil nii Gaz-53 kui Zil-130 mootoriplokk ja käigukast.
Siiani mäletan, kui "kõrgtehnoloogiline" oli Gaz-i tehnika, plokki ja käigukasti jaksas täismees ikka tõsta.
Zil asjad olid rasked kui kuradid ja Zili kasti (kuigi see oli 5-käiguline erinevalt Gaz-ist) sünkronisaatorite imedisaini üle sai praktikumi ajal ajusid nikastatud.
Zil-130 mootor kaalus mälu järgi pea 600 kilo, Gaz-53 oma aga alla 300. Gaz-i mootori põhjal tehti ka 5,5 liitrist mootorit (pikema kolvikäigu ja jämedamate kolbidega) 195-220 hobujõudu Tsaikade ja "organite" Volgade tarbeks. Ja 4,7 liitrist busside jaoks.

Kuidas nende Zil malmkärakatest tehti Zil sõiduautode mootoreid, võib vaid imestada - millised on sellise auto sõiduomadused, kui ninas on 600 kilone mootor. Vähemalt esimestel Zil-idel oli mootor veoauto põhine, hiljem tekkis mingi moodsam, ülanukkvõllidega asi.

Oma ajastu kohta oli 53 mootor ikka üsna high-tech asi, alumiiniumi veoauto mootori jaoks poleks kapitalist raisanud.

Mõni aeg tagasi sai käidud Pranglil. Kohalikud teevad saaretuuri just erinevate "kiisudega", 51'st kuni 66'ni. Läbi mere, liivaluited jne, läbivuse osas kena võrdlusmaterjal.

On õnnestunud kunagi võitmatu Nõuka armee kesk-aasiast pärit sõjamehi ajada taga mööda metsa, UAZ-i kastis. Aasta oli vist 1991 siis. Ütleme, et Uazi läbivus ületas tublisti kirsades tsurkade läbivust ja kätte me need ka lõpuks saime. Päris uhke on meenutada hiljem, mõelge ajal, kui kaitseväest ei teatud midagi, vene sõdurid põgenesid kabuhirmus

Mosu meestele link:
mosseliiga.ee/materjal/SoiduautodMoskvits1986.pdf
Üks küsimus ka: CCCP Breznevi kuldajal 1970-1982 (suhteline) oli neil 2 hammaslatt roolisüsteemiga nn. sõiduautot. Mis nimed?
Ma vist panen selle küsimuse viktoriini teemasse.

2108 ja 2141 olid hammaslatiga, aga need tulid hiljem...

Invaliidikärud SZA ja SZD.

Need on õiged aga üks sõjaväeriistapuu oli ka. Zapaka mootoriga 3 kohaline, juhi iste keskel, lahtine, vintsiga, mõeldud haavatute transpordiks, 2 kanderaami mahtusid sisse külgedele, neljarattavedu, hästi madal.
Vene kroonu Dobele "Utšepkas" 1978. õnnestus proovida aga marki ei mäleta.
Jäi meelde sest et mingi kapten esitas sama küsimuse: "Mis on ühist invaliidikärul ja sellel isendil?"

Lahinguväljatransportöör LuAZ-967 siis. Üks peaks siiani Eestis alles olema. Mõned aastad tagasi veel oli.

Haa, seda LuAZ-i sain ma ka ükskord proovida, just selle Tšernobõli häire puhul, kui kogu vetlabori tehnika garaažidest välja kupatati. Ei mäleta enam, mis agregaat sellele peale oli monteeritud, vist oli mingi mootorpump. Jeeli-jeeli mahtusin rooli taha ära, sihuke pisike mardikas, mootori hääl oli ka nagu rohkem tsikli või muruniiduki moodi.

P.S Aga tollel oli juhiiste siiski vasakul, mitte keskel. Mõni teine LuAZ-i mudel?

Rool keskel oli amfiibil LuAZ-967.


Vasaku rooliga oli maastur LuAZ-969


ja LuAZ-969M


Läbivuselt olid LuAZ-d fantastilised. Seda tänu väikesele massile ja kõrgele kliirentsile, mis oli saavutatud rattareduktorite kasutamisega.

Need on õiged aga üks sõjaväeriistapuu oli ka. Zapaka mootoriga 3 kohaline, juhi iste keskel, lahtine, vintsiga, mõeldud haavatute transpordiks, 2 kanderaami mahtusid sisse külgedele, neljarattavedu, hästi madal.
Vene kroonu Dobele "Utšepkas" 1978. õnnestus proovida aga marki ei mäleta.
Jäi meelde sest et mingi kapten esitas sama küsimuse: "Mis on ühist invaliidikärul ja sellel isendil?"

Kas siis tavalisel Luaz-il oli ka lattrool?
Tavalisel sapakal (mille baasil Luaz ehitati) oli igatahes tavaline tigurool, mäletan, et nendel oli selline probleem, et kui etteotsa minev juhtmepunt oli lahti (seal oli spetsiaalne plekist kate selle peal), siis keris ennast roolikardaani vahele ja enesele ülatuseks avastasid, et rool ei keeragi - nt vasakpöördel trammi nina eest.

Mul on selline "rooli kadumise" lugu juhtunud ühe Audiga, millel olid vasak ja parem roolivarras eri pikkusega, lukksepp ajas need sassi ja selle tulemusena pööras auto ühele poole pea rattad põiki (niiet poolteljed ragisesid), teisele poole ainult natuke. Avastasin selle Vineerikombinaadi ees üle trammitee vasakpööret tehes Volga pole poole, trammi nina all

Läbivuselt olid LuAZ-d fantastilised. Seda tänu väikesele massile ja kõrgele kliirentsile, mis oli saavutatud rattareduktorite kasutamisega.

Kas seal mitte tagadiferentsiaal polnud ka lukustatav? Keskdifrit tal polnud, põhisild oli esimene (esivedu) ja vajadusel pandi jaotuskastist tagasild "jäigalt" järgi (st sedasi võis sõita ainult pehmel pinnasel).