Vastasseis Läänemere kohal
Postitatud: 26 Jaan, 2015 14:33
Pole just 100% tehnika rubriigi lugu, aga mujale ei oska ka susata. Minu ammune kirjatöö kohalikule ajalehele, nopitud põhiliselt venekeelsest õhukaitsevägede veteranide foorumist. Juhusikult sattusin peale, mõtlesin, äkki on siin foorumis ka kellegi jaoks huvitav lugeda...
Suur vastasseis Läänemere kohal
Ajal, mil Eesti kuulus veel Nõukogude Liidu koosseisu, valvasid meie läänepiiri võõra suurriigi õhukaitsevägede üksused. Taevas mürisenud punatäheliste lennukite ja siin-seal paiknevate sõjaväeosade tegevusest tsiviilelanikkond aga midagi rohkemat ei teadnud.
Nüüd on võimalik kunagiste sõdurite ja ohvitseride mälestustest välja noppida üsnagi huvitavaid seiku tollest ajajärgust ning teada saada juhtumeid oma lähiajaloost, millest seni aimugi polnud.
Tallinnas paiknenud komandopunkti ülema abi alampolkovnik Pavilos Ivaškjavitšuse sõnul oli Läänemere äärsel, umbes 500-kilomeetri pikkusel lõigul asunud õhukaitsevägede peamine ülesannne jälgida liikumist Lääne-Euroopa edelaosa õhuruumis ning olema vajadusel valmis riigipiiri kaitseks. Tegevuse puudumise üle kurta ei saanud – lisaks paljudele era- ja reisilennukitele lendasid naaberriikide territooriumi ja neutraalvete kohal pidevalt ka teiste maade ja NATO sõja- ning luurelennukid.
Pidevalt jälgisid Läänemere kohalt N. Liidu riigipiiri taga toimuvat Suurbritannias baseerunud ameerika luurelennukid RC-135, mis tiirutasid üksteist välja vahetades kuue kuni üheksa kilomeetri kõrgusel 8-9 tundi järjest. Sagedasteks külalisteks olid ka brittide luurelennukid Nimrod, eriti Balti Mere Laevastiku õppuste ja manöövrite ajal, mil nad pendeldasid Kalingradi ja Hiiumaa vahel erinevatel kõrgustel. Kõige tüütumateks olid aga õhukaitseväelaste jaoks Saksa FV-st tulnud Atlanticud, mis lendasid keskmistel kõrgustel, sageli aga madalal või ülimadalal otse merepinna kohal, balansseerides samal ajal peaaegu riigipiiri joonel. Paar korda nädalas tegi oma kontroll-lennu rootslaste Caravella, veidi harvemini norrakate Orion ja taanlaste Golfstream, mõnikord olid üllatuskülalisteks sakslaste RF-4 ja isegi hävitus-pommituslennukid Tornado.
Kõige närvesöövamateks perioodideks olid õhukaitsejõudude jaoks Balti Mere Laevastiku aluste ning allveelaevade suuremad ümberpaigutamised erinevate sadamate vahel. Selliseid operatsioone turvasid õhust N. Liidu pommitajad Tu-16 ja Tu-22, nende kohal lendasid NATO luurelennukid, mida omakorda seirasid Rootsi ning N. Liidu hävitajad. Pluss veel tavapärane tsiviillennuliiklus!
Raskem oli avastada ja jälgida aeglaselt ja väga madalal lendavaid kerglennukeid, mis mõnikord kas siis tahtlikult või kogemata N. Liidu riigipiiri rikkusid. Kõige tuntum neist on Soomest startinud ja Moskvas Punasel väljakul maandunud Mathias Rusti lugu, kuid kuus aastat enne seda intsidenti, 1981. aasta septembris maandus Hiiumaal Kõpu poolsaarel väikelennukiga Cessna Rootsist põgenenud vaimuhaige mees. Väidetavalt märkas õhupiiri rikkunud võõrast lennukit hoopis piirivalvekordoni vaatetornis seisnud ajateenija, aga mitte radariekraanide ees istunud õhutõrjevägede operaatorid.
Palju oli ka õhupallide lennutamisi, nii laevadelt, kui ka naaberriikide territooriumitelt, eriti siis, kui puhusid tugevad läänetuuled. Pallide hulgas oli nii ilmavaatlus-, kui ka luureõhupalle, aga ka tavalisi, mis lasti üles mõne sündmuse tähistamiseks või siis niisama huvi pärast.
Nii tuli iga ööpäeva kohta 300-400 jälgitavat sihtmärki, neist 3-5 olid vastaspoole luurelennukid ja 5-15 muu otstarbega sõjalennukid. Kui võrrelda seda N. Liidu muude rajoonidega, siis oligi Läänemere ümbrus kõige intensiivsema lennutegevusega piirkond.
Ülikiire must lind
Paljude õhukaitseväelaste jaoks on üheks meeldejäävamaks sündmuseks jäänud ülehelikiirusega luurelennukite SR-71 Blackbird lennud. Need startisid Suurbritanniast Mildenhalli lennuväebaasist ja lendasid tavaliselt piki Norra rannikut kirdesse. Põhja-Jäämere kohal tehti tagasipööre ja suunduti Lääne-Saksamaa territooriumi kohale või siis tagasi baasi. Baltikumi õhutõrje teadis küll neist lendudest, kuid otseselt see neisse ei puutunud, sest Läänemere neutraalveed olid liialt kitsad, et nende kohal nii kiire lennukiga manööverdada. Vähemalt arvati nii kuni 1977. aastani...
Meenutab Oriküla raadiotehnilise pataljoni endine komandör polkovnik Vladimir Šreder: Ühel päeval tuli ootamatult teade, et SR-71 liigub 22 kilomeetri kõrgusel piki Saksamaa ja Poola rannikut ida poole. Lennuk lendas kiirusega umbes 2800 km tunnis ja tuli iga minutiga 40 kilomeetrit lähemale. Kuhu ta ometi kavatseb lennata, missuguse riigi piiri plaanib rikkuda? Pärast hetkelist ehmatust alustati komandopunktis tema liikumisteekonna jälgimist. Lennuki marsruut kulges väga lähedal meie riigipiirile, Kaliningradi joonelt jätkas ta teekonda põhja poole – Saaremaast ja Hiiumaast mööda. Seejärel kaldus lennuk veidi paremale, otsekui tahaks pöörata Soome lahe kohale. Kas tõesti läheb Leningradi? Kõik hoidsid ärevusega hinge kinni. Kuid siis võttis lennuk suuna hoopis Ahvenamaa poole. Kõik hingasid kergendatult. Must lind tegi suure kaare ja keeras tagasi lõunasse, lipsas läbi kitsukese pilu Rootsi mandriosa ja Gotlandi saare vahelt ning suundus Taani väinade poole. Mõned minutid hiljem kadus ta radariekraanidelt.
See oli tõeline tsirkusetrikk, mäng närvidel, sest Nõukogude riigipiirist jäi puudu vaid 12 km, see on 15 sekundit lendu. See oli väga täpne arvestus ja tõeline meisterlikkus piloodi poolt, aga ka oma musklite näitamine. Pärast seda oli pikem vaikuse periood, mil nähtavasti analüüsiti toimunud lendu põhjalikult. Ka me saime oma õppetunni. Paar kuud hiljem SR-71 lennud Läänemere kohal jätkusid ja neid toimus palju, aga see esimene jäi kõige enam meelde.
SR-71
Maksimaalne kiirus: üle 3300 kilomeetri tunnis
Maksimaalne lennukõrgus: umbes 26, teoreetiliselt aga isegi üle 30 km
Pikkus: 29,5 m
Tiivaulatus: 16,95 m
1964. aasta detsembris esmalennu teinud Ameerika luurelennuk SR-71 suutis lennata kolmekordse helikiirusega. Tegelikult võinuks veel kiireminigi, kuid kere liigne kuumenemine hakanuks takistama mootorite tööd. Titaanist (seda osteti muide N. Liidust!) lennuki kere ja selles paiknevate olulisemate sõlmede jahutamiseks kasutati paakides tsirkuleerivat kütust. Sellest hoolimata venis SR-71 lennu ajal kuumenemise tõttu kuni 40 cm pikemaks. Pärast maandumist tuli lennuk maha jahutada, enne kui piloodid sellest väljuda said. Lennuki pardal olev filmi- ja fotoaparatuur oli võimeline 25 kilomeetri kõrguselt eristama murul lebavat golfipalli.
Luurelennukit SR-71 on korduvalt üritatud alla tulistada, kuid see pole mitte kellegil õnnestunud, sest ohu korral on ta alati lisanud kiirust ja kõrgust ning jälitajate eest lihtsalt ära lennanud. Kiirust 3300 kilomeetrit tunnis on ehk raske ette kujutada, kuid niimoodi lennates jõuab Sõrve sääre tipust Kuivastusse 2 minutiga.
Saaremaa UFO
Kui Orikülas pandi tööle uus raadiolokatsioonijaam 5N84-A, avastati selle abil Kingissepast Orissaare suunas väga madalal kulgev objekt. Kiirusega 80-100 km tunnis liikuv tundmatu objekt kutsungile ei vastanud. Info edastati Tallinnas asunud staapi, kust nõuti objekti päritolu väljaselgitamist, sest selle kurss suundus otse Tallinna peale. Orissaare kandis kadus objekt radari vaateväljast. Nii toimus korduvalt. Ei merevägi, piirivalvurid ega ilmateenistus samal ajal midagi kahtlast ei märganud. Kui võrreldi objekti liikumisteed Saaremaa kaardiga, selgus, et see ühtib täpselt Kuressaare-Orissaare maanteega. Siis tuli kellegile pähe vaadata busside sõiduplaani. Objekti liikumisaeg kattus Tallinna bussi sõidugraafikuga. Selgus, et radar oli jälginud Kuressaarest väljunud Ikarus bussi!
Suur vastasseis Läänemere kohal
Ajal, mil Eesti kuulus veel Nõukogude Liidu koosseisu, valvasid meie läänepiiri võõra suurriigi õhukaitsevägede üksused. Taevas mürisenud punatäheliste lennukite ja siin-seal paiknevate sõjaväeosade tegevusest tsiviilelanikkond aga midagi rohkemat ei teadnud.
Nüüd on võimalik kunagiste sõdurite ja ohvitseride mälestustest välja noppida üsnagi huvitavaid seiku tollest ajajärgust ning teada saada juhtumeid oma lähiajaloost, millest seni aimugi polnud.
Tallinnas paiknenud komandopunkti ülema abi alampolkovnik Pavilos Ivaškjavitšuse sõnul oli Läänemere äärsel, umbes 500-kilomeetri pikkusel lõigul asunud õhukaitsevägede peamine ülesannne jälgida liikumist Lääne-Euroopa edelaosa õhuruumis ning olema vajadusel valmis riigipiiri kaitseks. Tegevuse puudumise üle kurta ei saanud – lisaks paljudele era- ja reisilennukitele lendasid naaberriikide territooriumi ja neutraalvete kohal pidevalt ka teiste maade ja NATO sõja- ning luurelennukid.
Pidevalt jälgisid Läänemere kohalt N. Liidu riigipiiri taga toimuvat Suurbritannias baseerunud ameerika luurelennukid RC-135, mis tiirutasid üksteist välja vahetades kuue kuni üheksa kilomeetri kõrgusel 8-9 tundi järjest. Sagedasteks külalisteks olid ka brittide luurelennukid Nimrod, eriti Balti Mere Laevastiku õppuste ja manöövrite ajal, mil nad pendeldasid Kalingradi ja Hiiumaa vahel erinevatel kõrgustel. Kõige tüütumateks olid aga õhukaitseväelaste jaoks Saksa FV-st tulnud Atlanticud, mis lendasid keskmistel kõrgustel, sageli aga madalal või ülimadalal otse merepinna kohal, balansseerides samal ajal peaaegu riigipiiri joonel. Paar korda nädalas tegi oma kontroll-lennu rootslaste Caravella, veidi harvemini norrakate Orion ja taanlaste Golfstream, mõnikord olid üllatuskülalisteks sakslaste RF-4 ja isegi hävitus-pommituslennukid Tornado.
Kõige närvesöövamateks perioodideks olid õhukaitsejõudude jaoks Balti Mere Laevastiku aluste ning allveelaevade suuremad ümberpaigutamised erinevate sadamate vahel. Selliseid operatsioone turvasid õhust N. Liidu pommitajad Tu-16 ja Tu-22, nende kohal lendasid NATO luurelennukid, mida omakorda seirasid Rootsi ning N. Liidu hävitajad. Pluss veel tavapärane tsiviillennuliiklus!
Raskem oli avastada ja jälgida aeglaselt ja väga madalal lendavaid kerglennukeid, mis mõnikord kas siis tahtlikult või kogemata N. Liidu riigipiiri rikkusid. Kõige tuntum neist on Soomest startinud ja Moskvas Punasel väljakul maandunud Mathias Rusti lugu, kuid kuus aastat enne seda intsidenti, 1981. aasta septembris maandus Hiiumaal Kõpu poolsaarel väikelennukiga Cessna Rootsist põgenenud vaimuhaige mees. Väidetavalt märkas õhupiiri rikkunud võõrast lennukit hoopis piirivalvekordoni vaatetornis seisnud ajateenija, aga mitte radariekraanide ees istunud õhutõrjevägede operaatorid.
Palju oli ka õhupallide lennutamisi, nii laevadelt, kui ka naaberriikide territooriumitelt, eriti siis, kui puhusid tugevad läänetuuled. Pallide hulgas oli nii ilmavaatlus-, kui ka luureõhupalle, aga ka tavalisi, mis lasti üles mõne sündmuse tähistamiseks või siis niisama huvi pärast.
Nii tuli iga ööpäeva kohta 300-400 jälgitavat sihtmärki, neist 3-5 olid vastaspoole luurelennukid ja 5-15 muu otstarbega sõjalennukid. Kui võrrelda seda N. Liidu muude rajoonidega, siis oligi Läänemere ümbrus kõige intensiivsema lennutegevusega piirkond.
Ülikiire must lind
Paljude õhukaitseväelaste jaoks on üheks meeldejäävamaks sündmuseks jäänud ülehelikiirusega luurelennukite SR-71 Blackbird lennud. Need startisid Suurbritanniast Mildenhalli lennuväebaasist ja lendasid tavaliselt piki Norra rannikut kirdesse. Põhja-Jäämere kohal tehti tagasipööre ja suunduti Lääne-Saksamaa territooriumi kohale või siis tagasi baasi. Baltikumi õhutõrje teadis küll neist lendudest, kuid otseselt see neisse ei puutunud, sest Läänemere neutraalveed olid liialt kitsad, et nende kohal nii kiire lennukiga manööverdada. Vähemalt arvati nii kuni 1977. aastani...
Meenutab Oriküla raadiotehnilise pataljoni endine komandör polkovnik Vladimir Šreder: Ühel päeval tuli ootamatult teade, et SR-71 liigub 22 kilomeetri kõrgusel piki Saksamaa ja Poola rannikut ida poole. Lennuk lendas kiirusega umbes 2800 km tunnis ja tuli iga minutiga 40 kilomeetrit lähemale. Kuhu ta ometi kavatseb lennata, missuguse riigi piiri plaanib rikkuda? Pärast hetkelist ehmatust alustati komandopunktis tema liikumisteekonna jälgimist. Lennuki marsruut kulges väga lähedal meie riigipiirile, Kaliningradi joonelt jätkas ta teekonda põhja poole – Saaremaast ja Hiiumaast mööda. Seejärel kaldus lennuk veidi paremale, otsekui tahaks pöörata Soome lahe kohale. Kas tõesti läheb Leningradi? Kõik hoidsid ärevusega hinge kinni. Kuid siis võttis lennuk suuna hoopis Ahvenamaa poole. Kõik hingasid kergendatult. Must lind tegi suure kaare ja keeras tagasi lõunasse, lipsas läbi kitsukese pilu Rootsi mandriosa ja Gotlandi saare vahelt ning suundus Taani väinade poole. Mõned minutid hiljem kadus ta radariekraanidelt.
See oli tõeline tsirkusetrikk, mäng närvidel, sest Nõukogude riigipiirist jäi puudu vaid 12 km, see on 15 sekundit lendu. See oli väga täpne arvestus ja tõeline meisterlikkus piloodi poolt, aga ka oma musklite näitamine. Pärast seda oli pikem vaikuse periood, mil nähtavasti analüüsiti toimunud lendu põhjalikult. Ka me saime oma õppetunni. Paar kuud hiljem SR-71 lennud Läänemere kohal jätkusid ja neid toimus palju, aga see esimene jäi kõige enam meelde.
SR-71
Maksimaalne kiirus: üle 3300 kilomeetri tunnis
Maksimaalne lennukõrgus: umbes 26, teoreetiliselt aga isegi üle 30 km
Pikkus: 29,5 m
Tiivaulatus: 16,95 m
1964. aasta detsembris esmalennu teinud Ameerika luurelennuk SR-71 suutis lennata kolmekordse helikiirusega. Tegelikult võinuks veel kiireminigi, kuid kere liigne kuumenemine hakanuks takistama mootorite tööd. Titaanist (seda osteti muide N. Liidust!) lennuki kere ja selles paiknevate olulisemate sõlmede jahutamiseks kasutati paakides tsirkuleerivat kütust. Sellest hoolimata venis SR-71 lennu ajal kuumenemise tõttu kuni 40 cm pikemaks. Pärast maandumist tuli lennuk maha jahutada, enne kui piloodid sellest väljuda said. Lennuki pardal olev filmi- ja fotoaparatuur oli võimeline 25 kilomeetri kõrguselt eristama murul lebavat golfipalli.
Luurelennukit SR-71 on korduvalt üritatud alla tulistada, kuid see pole mitte kellegil õnnestunud, sest ohu korral on ta alati lisanud kiirust ja kõrgust ning jälitajate eest lihtsalt ära lennanud. Kiirust 3300 kilomeetrit tunnis on ehk raske ette kujutada, kuid niimoodi lennates jõuab Sõrve sääre tipust Kuivastusse 2 minutiga.
Saaremaa UFO
Kui Orikülas pandi tööle uus raadiolokatsioonijaam 5N84-A, avastati selle abil Kingissepast Orissaare suunas väga madalal kulgev objekt. Kiirusega 80-100 km tunnis liikuv tundmatu objekt kutsungile ei vastanud. Info edastati Tallinnas asunud staapi, kust nõuti objekti päritolu väljaselgitamist, sest selle kurss suundus otse Tallinna peale. Orissaare kandis kadus objekt radari vaateväljast. Nii toimus korduvalt. Ei merevägi, piirivalvurid ega ilmateenistus samal ajal midagi kahtlast ei märganud. Kui võrreldi objekti liikumisteed Saaremaa kaardiga, selgus, et see ühtib täpselt Kuressaare-Orissaare maanteega. Siis tuli kellegile pähe vaadata busside sõiduplaani. Objekti liikumisaeg kattus Tallinna bussi sõidugraafikuga. Selgus, et radar oli jälginud Kuressaarest väljunud Ikarus bussi!
