Lahingrobotid, droonid jms distantsjuhitav tehnika

[Roamless]

Lugu täismahus Päevalehe pabernumbris. Imelik reporter ei maini isegi poole sõnaga eestlasi, vaid kiidab grusiinide sõjatööstus.
http://www.epl.ee/news/valismaa/gruusia ... d=64309379

[Bokser]

See ELI (UAW SWAN aretajafirma) flirdib ju Gruusiaga juba ammu. Gruusias on püsti mitu ELI simulaatorit ja kohe peale 2008. aastat hakkas minu mäletamistmööda ELI pakkuma Gruusiale ka oma UAV-d, "mis on palju parem kui Kaitseväe prototüüp", nagu nad ise toona rääkisid. Ilmselt grusiinid ostsid lennuki ELI-lt ära (pidi firma ju oma aretustöö raha kusagilt tagasi saama) ja nüüd seda SWAN-i aretavadki ja võib-olla koostöös ELI-ga, aga kuna rahvuslikku kaitsetööstust tahetakse promoda, partnereid ei nimetata.
Aga eks selle tehnikaga on kord nii, et alati on paras dilemma - kas osta välismaalt juba kasvuraskused läbi elanud ja "kogenud" aparaat ning riskida sellega, et tootjamaa annab/müüb koodid su vastasele (nagu WikiLaeaks'i andmetel juhtus Gruusiaga) või lood ise ja riskid pika ja painava aretamisprotsessiga. Viimasel puhul pole lootust "nüüd ja kohe" lahendust saada.

[kaur3]

WASHINGTON — The Pentagon's role in choosing terror leaders to be targeted for drone attacks or raids has been minimized in a new system developed by White House counterterror chief John Brennan.

The current procedure concentrates power over the use of lethal U.S. force outside war zones within one small team at the White House.

http://theaviationist.com/2012/05/24/in ... targeting/

[kaur3]

Стресс у американских операторов БЛА

bmpd
May 26th, 11:31
Более половины операторов американских БЛА страдают серьезными психологическими и физическими расстройствами. Это заключение вытекает из первого исследования подобного рода, проведенного медицинским университетом ВВС США. Исследование затронуло 1500 человек, из которых 840 операторов БЛА Predator, Reaper и Global Hawk. По данным ВВС, у более 46% операторов БЛА Predator и Reaper и 48% дешифровщиков изображений, полученных с этих БЛА, наблюдается "высокий уровень рабочего стресса".

http://bmpd.livejournal.com/240138.html

[kaur3]

Where the Drones Are
Mapping the launch pads for Obama's secret wars.
BY MICAH ZENKO AND EMMA WELCH | MAY 29, 2012

Over the last decade, America's overseas use of drones has expanded exponentially in scope, location, and frequency. Beyond their use across the battlefields of Afghanistan, Libya, and Iraq, U.S. drones have been used to target suspected militants and terrorists in Pakistan, Yemen, and Somalia, as well as to conduct surveillance missions over Colombia, Haiti, Iran, Mexico, North Korea, the Philippines, Turkey, and beyond.

To maximize flight time over these countries, the U.S. military and the CIA require a network of geographically dispersed air bases and the explicit support of host nations. Stationed at these bases are the drones and what's known as the "launch recovery element" -- the personnel who control the drones during take-off and landing, load and unload munitions, and provide routine maintenance. Many drones are based at long-established airfields in host countries that are quietly expanded and modernized by American engineers.

http://www.foreignpolicy.com/articles/2 ... e?page=0,0

[Lemet]

Kuniks suured plaanid vaid paberil on, leiutavad mõned osavnäpud omasoodu kodukootud vahendeid. Mainit riistapuu abil uurib kapten-leitnant oma laeva ja paarikümne kilomeetri ulatuses ka ümbruskonnas toimuvat. Iseasi, kauaks lahinguolukorras sedasorti riistapuu õhku jääb või kuivõrd teda juhtida kannatab. Aga vähemalt liiguvad mõtted.



http://alternathistory.org.ua/novye-avi ... korabli-rf

[Kapten Trumm]

Täitsa huvitav oleks teada, mida sellega täpselt luurata suudetakse.
Sellise raketikaatri komandöri luurehuvi on selgelt kaugemal kui 20 km (20 km oli 60ndatel Komar-klassi luurehuvi) ja selleks on laevastikul omad vahendid olemas (lennukid - sihtmärkide osutajad - samoljot-tseleukazatel).

Kasutatav oleks sellise lennukaugusega asjake näiteks suurtükirelvastusega laevadel, kus relvad on 100+ mm kaliibriga - maismaamärkide tulistamisel suurtükitule korrigeerimiseks. Näiteks Iowa-klassi lahingulaevad USA-s, mida Lahesõjas pruugiti.

[Tux]

Pildil on siis SkyWalker, mul on neid tervelt kaks tükki. Lendavad päris hästi, aga selleks, et hiina toorikust asja saaks peab muidugi kõvasti tööd juurde tegema.
http://diydrones.com/profiles/blogs/str ... walker-uav

[hillart]

http://www.spiegel.de/fotostrecke/milit ... 90097.html

Maailmas ikka asjad arenevad.

P.S.
Muuseas paluks alati ja igamomentselt silmas pidada, et Iisraeli näol on tegu Eestist väiksema riigiga, kelle rahvaarvgi kõigest 5X suurem on. Seda eriti, kui jätkatakse fantaseerimist hüper-super relvade üle ja Eestist, kui ühest üliintelligentsest riigikesest, kes just-kui võiks n.ö. lahtise käega igasugu kõrgtehnoloogiat produtseerida ning kes mingi labase raua keevitamise tasemele ei vaevu end mingil juhul alandama.
Ja ärge jumala eest hakake taas tänitama, et, noh, Iisrael see ju ... jne. Meile oleks vahest esialgu kõva sõna seegi, kui suudetaks riigikaitse vajadusteks organiseeritult paar metallplaatigi vajaliku nurga all mingile liikurile kokku keevitada. Nii, et loodud konstruktsioon ilma laiali pudenemata ka kohalt ära liikuma suuteline oleks.
Kuigi, jah! Esialgu oleks meie jaoks vist hiiglaslikuks kangelasteoks isegi vaid julgus otsustada, vastutada ja iseennast usaldada. Kui sellest barjäärist üle saaks, siis kõik muu tuleks juba seejärel arvatavasti ladusamalt.

[Kilo Tango]

http://www.spiegel.de/fotostrecke/milit ... 90097.html

Maailmas ikka asjad arenevad.

P.S.
Muuseas paluks alati ja igamomentselt silmas pidada, et Iisraeli näol on tegu Eestist väiksema riigiga, kelle rahvaarvgi kõigest 5X suurem on. Seda eriti, kui jätkatakse fantaseerimist hüper-super relvade üle ja Eestist, kui ühest üliintelligentsest riigikesest, kes just-kui võiks n.ö. lahtise käega igasugu kõrgtehnoloogiat produtseerida ning kes mingi labase raua keevitamise tasemele ei vaevu end mingil juhul alandama.
Ja ärge jumala eest hakake taas tänitama, et, noh, Iisrael see ju ... jne. Meile oleks vahest esialgu kõva sõna seegi, kui suudetaks riigikaitse vajadusteks organiseeritult paar metallplaatigi vajaliku nurga all mingile liikurile kokku keevitada. Nii, et loodud konstruktsioon ilma laiali pudenemata ka kohalt ära liikuma suuteline oleks.
Kuigi, jah! Esialgu oleks meie jaoks vist hiiglaslikuks kangelasteoks isegi vaid julgus otsustada, vastutada ja iseennast usaldada. Kui sellest barjäärist üle saaks, siis kõik muu tuleks juba seejärel arvatavasti ladusamalt.

See Guardium peaks olema vana uudis juba. Algselt mõeldud lennujaamade perimeetri turvamiseks. Sellist uudist on mõneti koomiline lugeda pärast seda kui Iisraelis varastati lennuväljalt ports F-16 mootoreid.

Minu meelest on hoopis lahedam tükk Korea sentry bot, mis on mõeldud piiri valvamiseks ja avab vajadusel tule.

Mis puutub Eesti "ei saa, ei ole võimalik" kultuuri, siis see on Kaitseväe spetsiifiline probleem. Vastasel korral ei oleks Eestis suurim ekspordi osakaal SKP-s kogu EL-is.

[kaur3]

Economist "The dronefather"

Abe Karem created the robotic plane that transformed the way modern warfare is waged—and continues to pioneer other airborne innovations

Dec 1st 2012

When Mr Karem arrived in America from Israel in 1977, the Pentagon had almost given up on robotic planes. At the time its most promising UAV, the Aquila, needed 30 people to launch it, flew for just minutes at a time and crashed on average every 20 flight hours. “It was insanity itself,” says Mr Karem. “It was obvious to me they were going to crash because they had 30 people doing something that could be done better by three.”

http://www.economist.com/news/technolog ... rn-warfare

[Lemet]

Selline asine lugemine Henrik Praksi sulest ja Postimehes ilmutatud...minu arust väärt täies ulatuses ka siia ülespanekut.

USA näeb droonirünnakutes võimalust vältida ohvreid oma sõdurite seas. Kuid kindlasti ei jää relvastatud droonid vaid USA ja veel mõne üksiku riigi pärusmaaks. Seetõttu loovad Ühendriikide aktsioonid ka pretsedendi, mis kujundab vastava rahvusvahelise praktika.

Sihttapmised mehitamata õhusõidukitelt ehk droonidelt tulistatavate rakettidega on kujunenud nii USA terrorismivastase võitluse sümboliks kui ka selle kõige vastuolulisemaks teemaks. President Obama võimuloleku ajal on droonirünnakutest kujunenud peamine vahend võitluseks Al-Qaeda ja temaga seotud rühmitustega väljaspool Afganistani lahinguvälju. Enamik rünnakuid leiab aset Pakistanis, aga neid toimub ka sellistes riikides nagu Jeemen ja Somaalia. Arvestades Ühendriikides 11. septembri terrorirünnakutele järgnenud «sõdade aastakümne» tagajärjel tekkinud üldist väsimust maismaasõdadest kaugetes riikides, võib eeldada, et lähiaastatel droonide kasutamine laieneb veelgi.



Sihttapmised iseenesest ei ole ainult Ühendriikide meetod, neid on lähiminevikus vastaste elimineerimiseks rakendanud ka teised riigid, näiteks Iisrael ja Venemaa. Siiski on just USA droonidega tehtavate sihttapmiste puhul programmi ulatus ja relvastatud droonide kui uudse tipptehnoloogilise relvasüsteemi omapära tinginud kogu teema erilise aktuaalsuse nii õiguslikust kui ka moraalsest küljest.

Ühendriikides näikse olevat kujunenud konsensus, et droonirünnakud on väga efektiivne ja legitiimne meetod terroristlike organisatsioonidega võitlemiseks. Droonide kasutamine mitte ainult ei välista ohu oma sõjaväelaste elule, vaid võrreldes muude sõjaliste vahenditega võimaldavad nende täppislöögid vähendada ka tsiviilkaotuste ohtu. Drooniprogrammi oponentide väitel on aga tegu poliitikaga, mis rikub rahvusvahelist õigust, põhjustab rohkearvulisi kaotusi tsiviilisikute seas ning toob rünnakute sihtriikides kaasa elanikkonna radikaliseerumise ja seeläbi hoopis Al-Qaeda populaarsuse kasvu.

Oluline on silmas pidada, et rahvusvahelise õiguse kontekstis ei ole küsimus mitte relvastatud droonides endis, vaid nende kasutamise õiguspärasuses ehk selles, kus, millal ja kelle vastu neid kasutatakse. Relvi kandva platvormina on droon, hoolimata tema ümber valitsevast müstikast, igati seaduslik.

Üldine sihttapmiste õiguspärasus rahvusvahelises õiguses sõltub eelkõige sellest, kas situatsiooni, kus neid rakendatakse, võib käsitleda relvakonfliktina või mitte. Probleem on selles, et kui rahuajal tuleb terrorismiga võideldes kindlasti järgida inimõiguste norme ning sõjategevuse puhul rahvusvahelist humanitaarõigust, siis USA praegune terrorismivastane võitlus jääb paljuski nende kahe paradigma vahelisse halli tsooni. Praegu eksisteerib Ühendriikides poliitiline konsensus, et riik on sõjas Al-Qaeda ja sellega seotud rühmitustega ning see relvakonflikt ei ole piiratud vaid «kuumade lahinguväljadega», nagu näiteks Afganistan, vaid leiab aset ka mujal maailmas, kus terroristid on saanud varjupaiga.

USA viitab sellele, et pärast 11. septembri rünnakuid tekkis tal õigus enesekaitsele, mis tähendab lööke terroriorganisatsioonide pihta juhtudel, kui nood tegutsevad riikides, mis ei suuda või ei taha neid takistada. Rahvusvahelise õiguse ekspertide seas on selline relvakonflikti geograafia laiendamise teooria omakorda pälvinud laialdast kriitikat. Samas näib, et poliitiliselt maailmas valdavalt aktsepteeritakse USA argumentatsiooni, mida väljendab ka rahvusvahelise kriitika suhteline tagasihoidlikkus.

Toimuvat õiguslikult määratleda on oluline seetõttu, et kui relvakonfliktide puhul rakenduv rahvusvaheline humanitaarõigus annab õiguse vastaspoole võitlejaid tappa, siis inimõiguste normid seavad väga ranged piirangud surmava jõu kasutamisele, lubades seda vaid juhul, kui see on otseselt hädavajalik teiste elude päästmiseks. Üldistavalt võib öelda, et relvakonflikti puhul on sihttapmised teatavat raamistikku järgides lubatud, väljaspool relvakonflikti on aga sama hästi kui võimatu ette kujutada olukorda, kus see oleks õiguspärane. Seda enam kui kasutatakse droone, mis teatavasti ei saa kuidagi pakkuda rünnakuobjektile võimalust alla anda, mida aga peaks enne surmava jõu kasutamist tavalises korrakaitsesituatsioonis pakkuma.

Kui siiski lähtuda eeldusest, et tegu on relvakonfliktiga, siis on järgmine oluline küsimus, kes on need, kes droonilöökides hukkuvad. Rahvusvaheline humanitaarõigus aktsepteerib teatava piirini tsiviilelanike hukkumise võimalust relvakonfliktis, juhul kui on järgitud jõu kasutamist reguleerivate sätete keskseid põhimõtteid, milleks on sõjaline vajadus, eristamispõhimõte ja proportsionaalsus. Need tähendavad muu hulgas, et kasutada jõudu sõjaliste sihtmärkide pihta ei ole lubatud, kui eeldatavad kaotused tsiviil­elanike seas on suuremad kui oodatav otsene sõjaline edu.

USA ei ole vastavaid andmeid avaldanud, kuid rünnakuid jälgivate organisatsioonide hinnangul on siiani aset leidnud üle 400 droonirünnaku. Hinnanguliselt on need ainuüksi Pakistanis nõudnud umbes 3000 inimese elu. Kui paljud neist tapetuist olid seotud islamiäärmuslike rühmitustega, kui paljud aga tavalised tsiviilelanikud, ei tea täpselt keegi, sest rünnakud toimuvad pea eranditult piirkondades, kust usaldusväärset infot koguda on võimatu.

Rünnakuid uurinud sõltumatu ajakirjanike organisatsioon Bureau of Investigative Journalism räägib näiteks vähemalt 500 tapetud tsiviilelanikust, Ühendriikide ametiisikud omakorda viitavad mitu korda väikesemale arvule. Praeguse info põhjal tundub, et aja jooksul on droonilöögid siiski muutunud täpsemaks ning teadaolev tsiviilohvrite arv proportsioonis rünnakute arvuga on näidanud selget langustendentsi.

Kriitikute peamisi etteheiteid drooniprogrammile on just seda ümbritsev saladuskate. USA ei ole avalikustanud, kes on droonide potentsiaalsed sihtmärgid ning mis tingimustel rünnakuid korraldatakse. Piirdutud on vaid üldsõnaliste kinnitustega, et rünnakute puhul järgitakse sõjaõiguse põhimõtteid, ka tsiviilisikute kaitse nõudeid. Samas on näiteks teada, et sihttapmisi rakendatakse ka indiviidide suhtes, kelle täpne identiteet ei ole teada, kuid kelle käitumine annab piisavalt alust pidada neid Al-Qaeda liikmeteks või nendega seotud isikuteks. Siinkohal tuleb silmas pidada, et droonirünnakud toimuvad üldiselt keskkonnas, kus vastaspoole võitlejaid rahulikest elanikest eristada ei ole lihtne.

Selle tagajärjel saab rahvusvahelises humanitaarõiguses määratletud lahingutegevuses otseselt osalevate tsiviilisikute kui legitiimse sihtmärgi mõistet väga laiaulatuslikult tõlgendada. Seetõttu valitseb ka oht, et sellise võitlejate ja rahulike elanike vahe hägustumise tagajärjeks on Genfi konventsioonides sätestatud tsiviilisikute kaitsemehhanismide nõrgenemine. Lisaks otsesele rahulike elanike hukkumisele on aga inimõigusorganisatsioonid veel eraldi olulise teemana üles tõstnud alalises droonirünnakute-hirmus elavale elanikkonnale tekitatava pikaajalise psühholoogilise stressi mõju.

Ilmselt tekitab droonirünnakute puhul kõige enam muret aga oht, et nad muudavad psühholoogiliselt surmava jõu kasutamise lihtsamaks. Ühelt poolt kipub droonide kasutamine muutma sõja millekski arvutimängulaadseks, kus tuhandete kilomeetrite kaugusel mugavas tugitoolis päästikule vajutaval isikul ei ole mingit sidet rünnaku objektiga. Laiemalt võttes varitseb aga oht, et droonid muudavad poliitikutel sõjalise jõu kasuks otsustamise kergemaks, kuna nende kasutamine ei sea oma sõjaväelasi ohtu. Viimane asjaolu omakorda võib riike ahvatleda mitmesugustes situatsioonides sagedamini jõudu kasutama.

Tehnoloogiline areng suurendab sõjanduses mehitamata süsteemide kasutamist ning droonirünnakud on tulnud, et jääda. Kui praegu on tegu veel inimese poolt otseselt juhitavate masinatega, siis kaugel ei pruugi enam olla aeg, mil kasutama hakatakse autonoomselt tegutsevaid droone, mille puhul ei otsusta tulistamist enam inimene – operaator –, vaid masin ise mingite eelprogrammeeritud põhimõtete alusel.

Selliste «tapjarobotite» kasutuselevõtt tekitaks väga keerulisi õiguslikke ja moraalseid küsimusi, sest vaevalt näiteks suudaks masinad eristada võitlejaid ja rahulikke elanikke.

Ühelt poolt on paratamatu, et sõda ei ole võimalik pidada puhtalt inimõiguste normide alusel ning relvakonfliktides on roll rahvusvahelisel humanitaarõigusel, mis püüab leida tasakaalu sõjaliste vajaduste ja humanitaarsete kaalutluste vahel. Droonide kasutamise näiline kergus paneb muretsema, et sellisest praktikast võib kujuneda terrorismivastase võitluse laiem üleilmne tava. Riigid võivad hakata loobuma muudest vahenditest, olgu nendeks siis terrorismis kahtlustatavate isikute vangistamine, diplomaatilised meetmed või laiemad ennetavad sammud radikalismi ja ekstremismi vähendamiseks, sest surmava jõuga droonirünnakud pakuvad võimalust minna kergema vastupanu teed.

Relvakonfliktide määratlust liiga vabalt tõlgendades võivad riigid hakata kuritarvitama sõjaõiguses lubatud vabadusi jõu kasutamiseks, rakendades näiteks neid kasvõi võitluseks organiseeritud kuritegevusega. Droonirünnakute kasvav kasutamine väljaspool traditsioonilist lahinguvälja võib luua normatiivse standardi, mis õõnestab tsiviilelanike elu ja tervise kaitsemehhanisme. Õigus elule on aga üks kõige fundamentaalsemaid inimõiguste põhimõtteid.

Praegu on Ühendriikide drooniprogramm ühest küljest hea näide USA ja Euroopa Liidu riikide jätkuvalt erinevast lähenemisest terrorismivastase võitluse strateegiatele ja õiguslikele alustele.

Kui Euroopas leitakse, et võitluseks terrorismiga tuleb eelkõige rakendada traditsioonilisi korrakaitse ja kriminaalõiguse vahendeid, siis Ameerika Ühendriikide eelistuseks on sõjalised meetmed. Samas on huvitav, et ehkki sihttapmised on pälvinud rahvusvaheliste inimõigusorganisatsioonide laialdast hukkamõistu, on Euroopa riikide endi kriitika olnud väga mõõdukas, eriti võrreldes selle pahameelega, mida president Bushi administratsiooni ajal pälvis Guantánamo vangilaager. Tulemuseks on omamoodi paradoks, et terrorismis kahtlustatavate kinnipidamine on saanud rohkem kriitikat kui operatsioonid, mille eesmärk on neid isikuid tappa.

Droonirünnakute puhul on kindlasti vajalik suurem läbipaistvus ja aruandlus. Rohkem tuleks jagada teavet selle kohta, mis põhimõtetel droone kasutatakse ja nendele sihtmärke valitakse. Oluline on silmas pidada, et tehnoloogia kiire arengu tingimustes ei jää relvastatud droonid vaid USA ja mõne teise üksiku riigi pärusmaaks, vaid neid hakkavad ilmselt juba nähtavas tulevikus kasutama väga erinevad riigid. Seetõttu on Ühendriikide aktsioonid pretsedent, mis kujundab vastava rahvusvahelise praktika. Droonitehnoloogia areng pakub riikidele seninägematuid võimalusi jõu kasutamiseks. Oluline on, et see toimuks kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja eetikanormidega.

Autor on Balti Kaitsekolledži poliitikauuringute ja strateegia osakonna teadur.

http://www.postimees.ee/1164010/tapjaro ... retsedendi

[Lemet]

Nüüd on siis neljalt jalalt kahele üle mindud ja vähemast filmilõigul näeb asi päris paljutõotav välja.

http://www.youtube.com/watch?feature=pl ... kBnFPBV3f0

[Motronicus]

Nüüd on siis neljalt jalalt kahele üle mindud ja vähemast filmilõigul näeb asi päris paljutõotav välja.

http://www.youtube.com/watch?feature=pl ... kBnFPBV3f0

Rääkides kahel jalal kõndimise simuleerimisest, Boston Dynamics'il on olnud paralleelprojekt PETMAN juba pikemat aega, küll veidi teise suunitlusega, kuid kogemused, algoritmid jne on igati abiks uue projeti juures.

[Lynx]

Üks ulmehõnguline, kuid imho mitte väga ebarealistlik mõtisklus sellest, kuidas droonid söövad inimõdurid mingil hetkel pildilt välja:
http://qz.com/185945/drones-are-about-t ... 700-years/
Üks väljatõstmist vääriv näide linkidest: http://www.youtube.com/watch?v=SNPJMk2fgJU

Smith kirjutab tavaliselt majandusteemadel, aga eks see ongi samasugune filosofeerimine