erick kirjutas:Miks ma pean lugema argumente, mis panevad F35 CASi ajal 12,7mm või isegi 57mm õhutõrjerelvade laskeraadiusesse? See näitab, et austatud ksf Trummil ei ole ikkagi mingitki aimu sellest, mis distantsidelt F35 oma CASi teostab. Samamoodi jutud MANPADSist. Kui USA õhutõrjerelvastuse hulgas ei ole kerge leida süsteeme, mis suudaksid F35 trackida, mis valemiga see MANPADSi-mees seda teeb?
F35 elektro-optilised sensorid, mis põhinevad puhtalt optikal, IR-il ja FLIRil (mitte radaril!) on võimelised trackima 1300km kauguselt ballistilist raketti (viide:
https://en.wikipedia.org/wiki/AN/AAQ-37)
Ei saa aru, miks ma pean lugema väiteid, et F35 ei suuda leida kümne või suisa mõnekümne kilomeetri kauguselt kuulipildujapesa, punkrit, tanki, telklat, snaiprit jne. mille asukoht on laias laastus teada?
Üldiselt nõustun, aga mainiks et tuleb vahet teha
best case ja
shit hits the fan olukordadel. Selge ilmaga startiv ballistiline rakett on parim võimalik tuvastusobjekt sellise, esmalt just
missile-warning süsteemi jaoks, nagu DAS. Kahjuks ei suuda seda kohe leida, aga umbes aasta tagasi ringles üks video sellest, kuidas kaks F-35e trianguleerisid DAS'iga ühte Floridast õhku tõusvat kanderaketti (oli vist Falcon 9) ja saatsid infot tagasi reaalajas juhtimiskeskusesse.
Vinge saavutus igal juhu, aga antud kontekstis huvitavaks tegid selle just faktid et:
- Ilm oli pilvine
- Mõlemad lennukid olid stardikohast ~10-20 km kaugusel
- Üks tuvastas raketi kohe õhkutõustes (otsenähtavus)
- Teine ei suutnud raketti ligi pool minutit näha, kuni see ühest pilvest kõrgemale tõusis.
Ehk siisavalikult reklaamitud numbrid ei pruugi olla relevantne reaalsetes sõjatingimustes, kus asjad peavad töötama "alati".
(järgnev lõik on teemaliug): Ilmastik on muide üks suuremaid vastuargumente varghävitajate
süstemaatilise avastamisele optiliste vahenditega. sellistel vahenditel on muidugi ka omajagu teisi puuduseid, nagu see etsaadakse ainult sihtmärgi asimuut, mitte kauguse infot. See teeb BVR lahingus nende kasutamise kahtlaseks (vähemalt kaugemal, kui mis on laserkaugusmõõdiku tööulatus mis ei ole üle 20-30km).
F-35'el sensoreid ju veel, nagu mainitud sentimeetri täpsusega
Synthetic Apeture Radar, millega sai eduliselt CAS missoone täita ka läbi pilvede, samuti sajastatud vahendeid, mille olemasolu ei jäeta kindrali poolt mainimate ühelgi senati "ülekuulamisel".
Lihtsalt tahtsin valgustada, et sõjatehnika puhul tuleb arvestada tsipa karmimate nõuete (nii funktsionaalsete kui ka mitte-funktsionaalsete) ja äärmusjutudega. Seda oluliselt rohkem, kui mõne suvalise tsiviil-IT süsteemi korral. Seega isegi kui kõik õppusel 99% olukordadest töötab, tuleb ikka asja suhtuda tugeva skepsisega ning olla valvel
Minumeelest on (sellest 1300km tuvastamisest) palju olulisem näitaja see,
kui karmilt USAF kogu täiega ise oma varghävitajatesse usub(pilootidest tehnikutest alustades, juhtkonnaga lõpetades) . Selle illustreerimiseks järgnevad faktid:
- USAF ei lase alla 61kg kaaluvaid piloote F-35A juhtkangi taha (kuni istme ja kiivri parandusteni), sest oht lennu jooksul surma saada on liiga suur (umbes 1/200 000)
- USAF ohvitserid on korduvalt täiesti avalikult reklaaminud, et kavatsevad lahingolukorras saata F-35A-d neljakaupa gruppides sügavale vastase Integreeritud Õhutõrje mullide sisse (nagu näiteks Krimm või Kaliningrad), nende tasalülitamiseks.
Eks see eeldab muidugi lennuki kõigi süsteemide ideaalset töötamist. Ka nende, mis praegu veel on testimises (
multi-ship fusion'i jms), sellegipoolest on nad nii täiesti avalikult väitnud (nagu on väitnud ka näiteks DOT&E juht, et antud süsteemid peavad selleks tõesti hästi toimima, mis veel nii ei ole).
Loomulikult võivad USA Õhujõudude ohvitserid nende masinate võimeid totaalselt üle hinnata, ei oleks esimene kord ajaloos. Sellegipoolest on narrid need, kes usuvad, et sellised panused pannakse pelgalt
Lockheed Martin'i reklaam-brozüüre ja
Northop Grumman'i
videosid vaadates.