www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 13 Aug, 2020 20:46

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 133 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9  Järgmine
Autor Sõnum
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Veebr, 2006 17:49 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 28 Juul, 2005 16:35
Postitusi: 29402
13:1 olid Navy lendurite võidud sõja teises faasis ehk 1970-1972, mitte ameeriklaste keskmine.

Loe palun läbi, mis sõnastusega ma kirjutasin, ära tõlgenda mu juttu meelevaldselt :evil:

Kogu Vietnami õhusõja kaotuste suhe oli keskmiselt 3:1 ameeriklaste kasuks. Tegemist oli lääne tehnoloogiale kõige halvema õhusõjaga, kõik edasised sõjad peale selle olid siiski kvalifitseeritavad nõukogude tehnika ja taktika hävinguna.

1970 veel ruulisid lennutehnilised näitajad, kuna tehnoloogia polnud jõudnud sinnamaale, et pöidlavajutusega lahingu tulemust otsustada. Tolle aja radaritehnika ei võimaldanud efektiivselt tabada maapinna taustal lendavaid või tugevasti manööverdavaid sihtmärke. Isegi infrapunaraketid ei tominud sooja maapinna ligidal või vastu päikest. Samuti ei suudetud tulistada endast palju kõrgemal või madalamal lendavaid sihtmärke.

Seesama asi lubas ka vene Mig-25te- karistamatult luurelende teha.

70ndate keskel aga toimus (eelkõige Vietnami ja Lähis-ida kogemustest tulenev) oluline murrang õhusõja tehnoloogias, mille magas maha N.Liit, rääkimata tema vaestest sugulastest-relvaostjatest. Kuni sinnamaani oli NL tehnika kasutajatel veel mingi teoreetiline võimalus õhus vastu saada, kuid aastaks 1980 oli see läbi.

Esiteks tulid välja neljanda põlvkonna hävitajad, mille manööverdusvõime ületas isegi paljukiidetud Mig-ide oma, rääkimata suuremast lennukaugusest, kiirtõusuvõimest ja lahingukoormast.

Teiseks leiutati nn pulss-dopleri radar, mis suutis tänu uudsele põhimõttele jälgida ka maapinna taustal liikuvaid sihtmärke, sh ka rippuvaid helikoptereid. Samuti leiutati elektrooniline skanneerimine, kus polnud vaja pöörata antenni iga sihtmärgi poole, vaid ekraanile kuvati kõik, mis lennukist vaid ettepoole jäi. Samuti on sellistel radaritel suur arv tagavaralainepikkusi, mistõttu nende segamine on praktiliselt võimatu.

Kolmandaks tulid välja parandatud IR juhtimispeaga lühimaaraketid, mis lubasid vaenlast tulistada suvalisest rakursist. Seniseid rakette sai lasta vaid väga piiratud alast vaenlase selja taga. Esimesed raketid AIM-9L jõudsid relvastusse kuskil 70ndate keskel ning neid kasutati kõikides 80ndate alguse sõdades ning see andis lahingus kasutajale tohutu eelise, sest lasta võis kohe, kui keegi laskekaugusse tuli. See seletab ka Harrieride võitu Falklandil Mirage'de ees.

Igarakusne R-60M läks venelaste endi andmel seeriasse alles 1979 (mis tähendab, et 1982 sõjad tuli pidada vanadega) ning AIM-9L tõeliselt samaväärne R-73 ilmus alles 80ndate keskel.

Igal juhul tekkis kõikidel nõukogude rakette kasutatavatel õhujõududel 80ndate alguses üpris suur mahajäämus ning see seletab ka neid 50:1 skoore. Ükski Mig ei pääsenudki tulistamiskaugusele, sest nad lasti enne alla.

Neljandaks tulid välja kompaktsed efektiivsed segamisseadmed, mida sai külge riputada igale lahingulennukile ja mis töötasid automaatselt - avastades radari kiirguse, genereeriti neile kohe sobiva lainepikkusega müra. Need muutsid väheefektiivseks kõik tolleaegsed vene radarid ja radarjuhtimisega raketid, sest neil oli vaid 1 või 2 lainepikkust.

Need neli põhjust olid võidu alustalad kõikides 80ndate-90ndate sõdades, Falkland, Bekaa, Lahesõda jne.

Nõukogude liit jäi aga siin lootusetult hiljaks, sest neljanda generatsiooni masinad said lahinguküpseks alles 80ndate teisel poolel. 80ndate alguse sõjad (või hilisemad, mis peeti selle aja vene relvadega) pididki sedasi lõppema ja seetõttu on need vene nõunike kirjutatud eeposed enamikus kaheldava väärtusega kraam, sest tehnika ajalugu ütleb, et 80ndate alguses vene tehnikaga õhusõja pidaja pidigi lüüa saama.

Vene lennundustehnika kasutajate poolt saavutatud üksikuid võidud olid kaunis juhuslikud ja nendest ei ole mõtet teha järeldusi - tehnoloogia vahe kärises päris suureks ja NLiit kukkus enne kokku, kui 1982 relvadele võrdväärsed relvad üldse kolmandatesse riikidesse arvestatavas koguses jõudsid.

Üks asi, mida ei saa alahinnata on N. Liidu luureorganite vilets töö välismaa lennukite hankimisel nende katsetamise ja uurimise eesmärgil. Kui mõningad vähe läänes kasutatud masinad nagu F-5 ja A-37, võib-olla mõni lennukõlbmatu F-14 Iraanilt 80ndate lõpus või F-117 tükid Serbiast välja jätta, siis korralikke masinaid ei õnnestunud venelastel ühegi valemiga enda valdusse saada.

Ehk on siin peidus vahe Nõukogude ja lääne ohvitseri vahel, aga Nõukogude õhujõududes oli ülekargajaid piisavalt (ju siis ei olnud elu nii hea nagu siin väideti). Igatahes Mig-25 ja Mig-29 sattusid ameeriklaste kätte just tänu nõukogude ohvitseride altvedamisele ja usun, et neid saladusi oli teisigi - kindlasti on juhtumeid, millest venelased piinlikult vaikivad. Ka ei olnud nõukogude liitlaste moraal kiita-väikse papi eest andsid ameeriklastele vene relvi paljud araabiamaad (nt Egiptus) ning paljud lennukid hangiti lihtsalt pilootidele raha makstes - nii saadi Põhja-Korea piloodilt Mig-15, Iraagi piloodilt Mig-21 ja nii edasi.

Kõige piinlikum lugu juhtus aga Egiptuses uusima P-15 radariga, millele tulid juudid kahe helikopteriga järgi, peksid egiptlaste valvemeeskonna laiali ning viisid radari helikopteriga minema :lol:

Eks neid rakette ja muid tehnikaimesid pandi pihta teisigi, kuid see on nõukogude ajaloo piinlik moment, millest vait ollakse.

Miskipärast lääne piloodid pole "üle karanud" ja paljude lääne lennukite tegelikke omadusi arvutati peale kaotatud sõda oma lennukirususid kokku lugedes.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 19 Veebr, 2006 23:31 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 17 Okt, 2004 12:38
Postitusi: 1961
Tuleb tunnistada, et tõepoolest lennukite tehnoloogias Nõukogude Liit jäi Ühendriikidele mõnevõrra alla, vahest see vahe kuivas kokku, vahest jälle kasvaks. Suurimaks "auguks" hävituslennukite arengus võibki pidada perioodi alates 70-ndate keskpaigast kuni 80-ndate alguseni, millal tõepoolest, MIG-21 on olnud lootusetult vananenud, aga VVS uhkus ja lootus MIG-23 vaevles kasvuhaigustes. Samas, Ameeriklastel olid seerias sellised masinad nagu F-15, F-16 ning F-14. Kuskil 80-ndate algusest MIG-23MLD modifikatsiooniga see oli lõpude lõpuks muutunud lahingukõlbuliseks masinaks, ning alates sellest hetkest potentsiaalide vahe USAAF ning VVS hävitajate pargi vahel hakkas kahanema kuni lõpude lõpuks 90-ndate alguseks VVS ei ole saavutanud oma tippu. Ilmselt, täieliku moderniseerimislõpuni jäi puudu mõni aasta, ning tõesti ülivõimsad masinad, MIG-29SMT ning SU-27M on tootmisesse jõudnud alles 90-ndate teisel poolel, juba peale NLiidu lõppu. Samas, SU-27 näol suudeti teha esimese multifunktsionaalse platvormi (tõepoolest rekodilise maksumuse hinnaga)
Siiski, peab tunnistada, et see ei tähenda, et kogu lennutootmine 70-ndatel niivõrd nukras seisus. Pigem, põhjuseks on olnud ühe ainsa programmi ebaõnnestumine, nimelt MIG-23 mis tõepoolest alguses oli väga probleemne ning madala lahinguomadustega masin. Samas, sai VVS 70-ndatel aastatel mitu uut toodet, millest igaüks oli omamoodi etapp.

Sellest suurem saavutus on olnud rinnepommitaja SU-24 mis oli tol ajal Nõukogude tehnikaime. Sisuliselt, viimane rinne pommilennuk tuli VVS arsenali 50-ndate alguses ning 70-ndate lõpus oli muutunud muuseumi eksponaadiks. Vahepeal oli Hrustsovi "raketihullus" mille tulemusena, kadusid rinnepommitajad nagu klass. Kuigi eksisteeris veel JAK-28 kuid seda masina võis pidada rohkem karikatuuriks kui lahingukõlblikuks apparaadiks. SU-24 oli sisuliselt esimene vene lennuk millel on olnud sellised võimalused.

Mis puudutab GRU ja KGB salaoperatsioonid, siis arvan et meie siiamani ei tea sellest suurt midagi. Ilmselt, peab tunnistada, et peale Vietnamist saadud F-5E ning Dragonfly-id pole tol ajal lääne lennukid NLiidu jõudnud.
Isegi F-14 kohta pole olemas ühtegi kinnitust.
Alates 70-ndate esimeselt poolelt hakkasid Nõukogude Liidu kulusid uute lennukite väljatöötamisele järsult kasvama.
Korraga projekteeriti 3 hävitajat (Su-27, Mig-29, Mig-31), kaks ründehelikoptrit (Mi-28, KA-50), uut strateegilist kaugpommitajat Tu-160, antisubmarine lennuki A-40, kaks uut AVAKSi, IL-76 ning AN-72 baasil.
Täiskiirusega projekteeriti uut turboprop lennuki An-70, ning maailma suurima transpordilennuki AN-124. Ehitati uut VTOL hävitajat JAK-140, kaks uut õppelennuki JAK-130 ning MIG-AT. Lisaks sellele, loomulikult Burani programm mis tol ajal oli positsioneeritud nagu "orbitaallennuk"

Mis see kõik võis riigile maksma minna, sellest võib olla. Ühes võib olla kindel. Vähemalt militaarlennukite ehitamises, oli nõukogude tööstus ning insenerimõte täiesti oma aja tasemel.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 20 Veebr, 2006 15:47 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 27 Sept, 2005 13:57
Postitusi: 2012
Asukoht: Harjumaa
Kodanikud te unustate, et tänu Vietnami sõjale said venelased USA lennukite mootoreid, elektroonikat ning ka AIM-7 jne. Selleks ei pidanud mingeid erioperatsioone läbi viima. Sõbrad ja liitlased varustasid.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 20 Veebr, 2006 17:53 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 28 Juul, 2005 16:35
Postitusi: 29402
Samas on trofeedest kõige rohkem kasu, kui saad töötava masina kätte, saad seda igakülgselt ise proovida, otsida vastu nõrgad küljed ning taktika selliste masinate vastu võitlemiseks.

Mig-25 jäi ameeriklastel küll proovimata, sest venelased nõudsid selle tagasi (lahti võeti ja üht-teist käima pandi). Muud masinad olid olemas täies lennukorras ning USA-s on olemas isegi üks katse-eskadrill, mis on relvastatud vene lennukitega

YF-110 - USAF tähistus Mig-21-le
YF-113 - sama Mig-23-le

Mig-23 oli minuarust otsast lõpuni ebaõnnestunud masin ning kui Mig-21 oli vastane F-4-le, siis Mig-23st F-15 ja F-16-le vastast küll polnud.

Ilmaasjata hakati selle muutuvnoolsusega aega viitma.

Tagantjärele tarkus - aga paljud probleemid oleks lahendanud hoopis katsetatud, kuid kõrvale jäetud prototüüp E-8. Samasuguse kontseptsiooni järgi tehti F-16, mis osutus edukaks masinaks.

Mig-21 ainuke probleem oli see, et lennuk ei mahutanud tolleaegset elektroonikat ja kui oleks mahutanud, ei olnud ruumi kütusele.

E-8 disaini eelis Mig-23 ees on kindlasti lend suurtel kohtumisnurkadel, kuna mootori õhukoguja on kere all ning välistab aerodünaamilise varjestuse (õhuvool ei katke).

Mig-23-l on kere täis seda tiivajama ning ega ta sellest lühemat stardirada ei vaja kui 21.

http://www.aviation.ru/MiG/E-8/E-8.jpg

Aga nagu ikka, tegime vägeva prototüübi ja tootmisse läks jama.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 20 Veebr, 2006 19:57 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 23 Veebr, 2005 20:33
Postitusi: 545
Asukoht: Tartu
Välimuse järgi otsustades oleks venelased 20 a. ajast ees olnud. EF2000 Typhoon vaid mõned aastad tegevteenistuses olnud.

_________________
... käituge nii, nagu oleks te üksi ja sõda algaks homme.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 20 Veebr, 2006 21:27 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 28 Juul, 2005 16:35
Postitusi: 29402
Mig-25 oleks välja näinud võib-olla selline (E-152/E-166 - nende vahest ei saa isegi aru :roll: )

Pilt

Pilt

Pilt

Sellise asjandusega pandi 1961 kiiruse maailmarekord 100 km suletud marsruudil 2385 kmh

Erinevalt päris-Mig-25st ilmselt oleks asi olnud edulisema manööverdusvõimega.

Pilt

Vähemalt E-8 Mig-23 prototüübina ning see Mig-25 prototüübina näevad vähe paljulubavamad välja.

Tagantjärele tarkus on küll täppisteadus, aga mõlema prototüübi eelistamine oleks olnud väga hästi kooskõlas arengutega. Nimelt valis USA just F-16 platvormi ühe mootoriga, deltatiiva ning kere all asuva õhukogujaga (umbes midagi E-8 poole) ning F-15 tehti "päris" Mig-25st vähe aeglasem, kuid kergem, parema manööverdusvõimega ning väiksel kõrgusel efektiivsem - midagi, mida oleks saanud selle E-166-ga.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 20 Veebr, 2006 23:56 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 30 Dets, 2004 13:19
Postitusi: 2036
Asukoht: Tallinn
Nõukogudemaal on üsna palju eesrindlikke leiutisi olnud, mis on tootmisest kõrvale jäänud või lootusetu hilinemisega tootmisse läinud.
Ainuüksi Eestist võib lugeda:
1.ETKVL-i ratsionaliseerijate-inseneride loodud klaasplastkerega hübriidmootoriga mikrobuss. Jõuagregaadiks oli sapaka mootor generaatoriga, patarei NiCd-akusid ja elektriveomootorid. Superluksid olid fooride juures kaugele seljataha jäänud. Hübriidautod on alles nüüd vaevaliselt tootmisse ilmunud???
Samalaadse kere tegid lätlased oma uuemale RAF-bussile, minu teada oli sellel esimene avara väljavaatega kabiin. Jaapanlaste Toyotadele ilmusid suured esiklaasid hiljem ja eurooplased sõitsid veel jupp aega piluaknaliste Transitite ja Bedfordidega.
2. Personaalarvuti "Juku." See masin loodi aastal 1978, oli kahe kettaseadme ja hiirega, mustvalge graafikaga. Kui oleks see kohe tootmisse läinud, oleks see sel ajal ülikõva masin olnud, kõvemgi kui esimesed IBMi PC-d ja Apple-d. Aga koolidesse ia mujale ilmusid Jukud alles 80-date lõpus, kui juba liikusid mitmevärvilised MSX-id ja Spectrumid, PC-dele ilmus VGA graafika. Selleks ajaks oli Juku lootusetult iganenud.

Pakun, et need näited pole ainsad geniaalsed leiutised, mis on nõukogude korra nahka läinud. Ja pole ka Eesti parem: Zappi kaameraid hakati tootma Lätis ja paistab, et ei saada ka Keikovi pumpade tootmist siin käima.

_________________
Vaid Siil mu kõrval lebas siin. Ta suri ammu.
Pilt


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 21 Veebr, 2006 0:46 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 17 Okt, 2004 12:38
Postitusi: 1961
Mina isiklikult arvat et ega nõukogude tehnikal eriliselt suurt vea polnud. See õnnetu MIG-23 millest tehakse kolli, oli alates 80-ndate algusest muutunud täiesti lahingukõlblikuks masinaks, mis oli paljude piloodide sõnul ületanud isegi oma omadustelt esimesi, ehk 9-12 tüüpi MIG-29. Sellel oli nii korralikud raketid, kui ka võimalus stabiilselt manööverdada kõrge kohtumisnurgaga.
Kui nimetada probleemid, siis mina eelkõige nimetaks esitleks pime Ühendriikide jälgimine oma relvaprogrammides, ning isegi ületamine selles osas mis puudutab peataolekuta riigivahendite loopimine. Just selliste sõnadega peaks iseloomustama näiteks hiiglaslikud Taifun ning Antei tüüpi allvelaevade programmid, absdurdne Burani kosmosesüstiku programm, see kuidas korraga arendas riik nelja revolutsioonilise hävitajat (MIG 31,29, SU-27, YAK-140). Absurdiks oli kogu vene suurte laevade programm - värdjalikud lennukikandjad värdjalikute lennukitega JAK-38 ning maailma suurimad riistlejad (suuremad kui IIMS liinilaevad)Absurdne oli hoida käigus korraga kolme üsna sarnase kuid täiesti erineva tanki tootmine, või näiteks see sama rõõmu ja õnne pidu mis valitses strateegiliste ballistiliste rakettide tootmises, mida vist oli kümmekond tüüpi korraga toodetud. Pärast NLiidu lagunemist selgus kuidagi, et selleks et garanteeritult hävitada oma vastast ei pea korraga tootma 10 raketi tüüpi - piisab ühest kompleksist ning veel ühest mis on tema baasil ehitatud allvelaevade jaoks.
Ning kuna kontsentreerumine puudus, siis tihti ei osanud programmidega lõpuni minna. Selliste lennukite nagu MIG-31 või SU-24 võimalused mitte kunagi ei olnud lõpuni avastatud. Samuti ei suudetud piisavalt kontsentreeruda n.ö. tuumikküsimustes - olgu kas või elektroonika.
Mis seal salata, ka minul on olnud vahepeal tunne et Nõukogude Armee on olnud savijalgadel koloss. Aga mida rohkem mina suhtlesin inimestega kes sellel teenisid seda rohkem ma avastasin enda jaoks teistsuguse pilti.
Aga ühes võis olla kindel - oma peamist ülesannet Nõukogude Armee siiski täitis. Ning täidab ka praegu, peale seda kui NLiitu ei ole ammu olemas. Enne Venemaa ajaloos polnud ühtegi nii pika rahuliku perioodi.Ning selles mõttes on need masinad kõik oma rolli täitnud.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 21 Veebr, 2006 1:02 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 15 Apr, 2005 12:12
Postitusi: 317
Asukoht: Paide
Denissil on õigus laevastiku osas:
Tsiteeri:
Just selliste sõnadega peaks iseloomustama näiteks hiiglaslikke Taifun ning Antei tüüpi allvelaevade programme...
...Absurdiks oli kogu vene suurte laevade programm - värdjalikud lennukikandjad värdjalike lennukitega JAK-38 ning maailma suurimad ristlejad (suuremad kui IIMS lahingulaevad)

_________________
Tõde on kahe poolega. Üks on ühel pool ja teine teisel pool.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 21 Veebr, 2006 2:43 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 30 Dets, 2004 13:19
Postitusi: 2036
Asukoht: Tallinn
Riistlejad?

_________________
Vaid Siil mu kõrval lebas siin. Ta suri ammu.
Pilt


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 21 Veebr, 2006 10:23 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 17 Okt, 2004 12:38
Postitusi: 1961
See sama Orlan (Kirov) ning Slava tüüpid. Kokku vist 4 tk. ühe ning 4 tk teist.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 21 Veebr, 2006 21:15 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 28 Juul, 2005 16:35
Postitusi: 29402
No isegi kõige esimese seeria Mig-29 ja viimase seeria Mig-23MLD on oma lennuomadustelt siiski täiesti eri klassi masinad ja tehnika arenes isegi N. Liidus kõigele vaatamata.

See "suhteliselt suur" kohtumisnurk, millega keegi väidab Mig-23MLD-d manööverdavat on võib-olla suur Mig-21-ga võrreldes.

Mig-23 ei kasuta üheski mudelis ühtegi aerodünaamilist lahendust, mis seda näitajat kuidagi parandaks. Masin hakkab juba 15 kraadi juures vingerdama ning ega see allalastav "sabauim" ilmaasjata sel pole - ikka selleks et parandada üsna olematuid manöövriomadusi. Pealegi on seal peal totter automaatsüsteem (kohtumisnurga piiraja), mis manöövril ei lase "ametlikke" piiranguid ületada. Ja kui see nurk kuidagi saavutada, siis ilmselt jääb mootor seisma, sest vertikaalse otsaga õhukogujad ei tööta (tekib aerodünaamiline varjestus).

Kui Mig-29 vaadata, siis selliseid asju ei ole ning neid ei ole ka vaja. Selline plaaneritüüp (integraalplaaner) on märksa efektiivsem ning toimib igasugu ekstreemoludes paremini.

Kui siia juurde panna Mig-29 märgatavalt suurem vertikaalkiirus (vahe pea 100 m/sek, parem kiirendus ja veojõu/kaalu suhe (tjaagovoruzennost), parem vaateväli ja avioonika, siis Mig-23 roolis on looja karja mineku võimalused kõvasti suuremad.

Kui keegi väidab Mig-23 suvalise modifikatsiooni lennuomadused paremad olevat kui Mig-29 omad, siis see on kas rumal või silmaklappidega ("minu Mig-23 1979 oli ikka maailmatase - tüüpiline lendurveteranide jutt").

Vaata neid andmeid ka enne kui siia midagi sellist kirjutad :!:


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 21 Veebr, 2006 22:07 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 17 Okt, 2004 12:38
Postitusi: 1961
Vaata, Kapten Trumm sinu suur viga on selles et saa ammutad oma põhjatud teadmised NL-päritolu tehnikas lääne allikatest, kusjuures need on omakorda põhinevad nende relvade ekspordiversioonidega tutvumisel. See et sisetarbimise jaoks mõeldud masinad on tihti olnud väga erinevad siis sellest sa ilmselt ei taha midagi teada.
Tulemuseks on sellised ämbrid nagu see et sa väidad näiteks et MIG-23 ei ole kohtuminurga tõstvaid lahendusi (kuigi just MLD mudelil see on olemas ning isegi mitu tk.)
Ma arvan et kui jutt oleks tankidest, siis sa ütleks et T-72 ei ole dünaamilist kaitset ning mitmekihilist soomust (kuna seda polnud nendel tankidel mis said ameeriklased DDR armee käest) :lol: .
See on umbes sama kui mina oleks uurinud F-15 lahinguomadused 1982 aasta "Зарубежное Военное Обозрение" ajakirja kaudu.
Jah, tõepoolest, MIG-29 ei olnud tõesti kohe algusest väljapaistava lahinguomadustega masin, jäädes esimestel aastatel MIG-23 viimastele versioonidele (nii nagu ka MIG-23S algusaastatel jäi alla viimastele MIG-21 versioonidele)
Tegelikult, hea näide on need lennukid (MIG-29) mis said Jugoslaavid endale. Need on olnud kõige esimesed MIG-29 seeriamasinad, 1983-84 väljalaskeaasta (9-12 mod.). Jugoslaavid said need sisuliset NLiidu võla kateks aastatel 1987-88. Selleks hetkeks, olid need, sisuliselt uued masinad juba mõne aega "у забора" seisnud. Igatahes, igapäevasest ekspluatsioonist neid selleks ajaks eemaldati.
Samas, nagu meie teame, teenisid 1991-ks aastaks NLiidus ca 40 MIG-23 polku, ehk umbes 1500 lennukit, enamasti need on olnud upgreiditud MLD-tasemeni MIG-23M ja ML ehk ilusti 10-15 aastat vanad lennukid.
Samal põhjusel ei olnud saadetud Afghanistaani ühtegi MIG-29 polk, kuigi 1988-ks aastaks oli neid juba piisavalt. Samas, MIG-23 olid seal täiesti tavalised lennukid.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 21 Veebr, 2006 22:19 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 28 Juul, 2005 16:35
Postitusi: 29402
Kui võrrelda arvnäitajaid Mig-23M ja Mig-23MLD lennutehnilistes andmetes, siis sealt ei paista see üleolek kuskilt välja. Perspektiivitu plaaneri pisimodifitseerimisel ei saada midagi silmapaistvat, vaid võib-olla 5-10% parem masin.

Sama asi oli ka lõputute Mig-21 modifitseerimistega, mis viisid lõpuks lennuki kaalu 6 tonnilt 10 tonni alla ning viimane "vägev" Mig-21bis lendas täpselt sama kiiresti, sama kõrgel, keeras samamoodi kui Vietnami-aegne Mig-21PF.

Noh, mis on Mig-23MLD suurim kohtumisnurk, mida lubatakse?

See kukub 20 kraadiga juba pöörisesse.

Mig-29 manööverdab 30 kraadise kohtumisnurgaga ilma probleemideta ning elektrodistantsjuhtimise korral saab seda suurendada kuni 45 kraadini.

Seejuures pole oluline mitte nurk, vaid mis saab peale seda.

Vene lennukite andmed pärinevad mul vene raamatutest.

See, mis sa räägid ei ole lihtsalt aerodünaamiliselt võimalik.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 21 Veebr, 2006 22:48 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 17 Okt, 2004 12:38
Postitusi: 1961
Kui ma ütlen et MIG-23MLD oli täisväärtuslik lahingumasin seda ei tähenda et selle kohtumisnurk on olnud suurim kui MIG-29 oma.

On olemas palju parameetreid mis määratlevad lennuki lahinguline väärtus. Need on eelkõige töökindlus, resurss jne.

Konkreetselt, valgustan sind natukene:

MIG-23ML erinevused võrreldes esialgse M mudeliga:
- miinus 600 kg kaalu
- moderniseeritud radar
- uus navigatsioonikompleks
- SOUA (Система ограничения угла атаки)

järgmine moderniseerimisprogramm MLA
- uus rakett R-24

järgmine moderniseerimisprogramm MLD
- rida aerodünaamilisi muudatusi mis tõstsid lennuki manöövrilisus
- tehnoloogiliselt uued tiivad (suurem lubatud G-number)
- täiendav kõrge kohtumisnurga signalisatsioon
- uus rakett R-73
- sisseehitatud ECM-jaam

Sellest kõigilt tulenevalt, sai MLD modifikatsioon täiesti korralikuks masinaks, mis ületas oma lahinguomadustelt nii esimesi 23M-tüüpi masinad, kui ka esimesed seerias olnud MIG-29


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 133 postitust ]  Mine lehele Eelmine  1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9  Järgmine

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt