kuidas alla kukutada v1

[EOD]

Konstruktsiooni ja tööpõhimõtte poolest erineb pulseeriv reaktiivmootor muidugi otsevoolu reaktiivmootorist. Töötsüklilt võiks seda võrrelda kahetaktilise sisepõlemismootoriga. Vahelduvad põlemiskambri täitumine ja töötakt.
Siiski on Trummil selles osas õigus, et suuremal kiirusel on siseneva õhu dünaamiline rõhk suurem, järelikult kiireneb ka põlemiskambri täitumine ja suureneb mootori tõmme.
Siiski "sööb" lisanduva tõmbe efekti ära kiiruse suurenemisel ruutsõltuvuses kasvav parasiittakistus.
Kütusekoguse vähenemisel tõusev kiirus on reaalne, kuna lennuks on vaja väiksemat tiiva kohtumisnurka. Seega väheneb induktiivtakistus, mis on seotud tõstejõuga.

[Kilo Tango]

... Seega väheneb induktiivtakistus, mis on seotud tõstejõuga.

Induktiivtakistus on V-1 kruiisikiiruste juures pea olematu. Seepärast sellel asjandusel ka selline tönts tiib.

[Kapten Trumm]

Kahtlemata olid ka need vähemalt kuusteist "flipitud" V-1 kõva ilukirjandusliku ilustusega püüdmisüritused. Või kui olidki faktid, siis tuleb need lugeda kehtetuks, kuna keegi ei suvatsenud trummosoofia reeglite kohaselt kõigepealt tõestada, kuidas selline manööver antud tehnikaga kohe kuidagi võimalik ei ole ning keelata pilootidel niisuguste avantüüride üritamist.

Äkki võtaks näpu ninast ja arvutaks, mitu % need 16 juhtumit moodustasid ca 4000 raketist, mis Inglismaale ei jõudnud? Sealt saaks edasi sehkendada, kas selline tegevus oli toimiv taktika või siiski mitte.

[Sekeldaja]

Kahtlemata olid ka need vähemalt kuusteist "flipitud" V-1 kõva ilukirjandusliku ilustusega püüdmisüritused. Või kui olidki faktid, siis tuleb need lugeda kehtetuks, kuna keegi ei suvatsenud trummosoofia reeglite kohaselt kõigepealt tõestada, kuidas selline manööver antud tehnikaga kohe kuidagi võimalik ei ole ning keelata pilootidel niisuguste avantüüride üritamist.

Äkki võtaks näpu ninast ja arvutaks, mitu % need 16 juhtumit moodustasid ca 4000 raketist, mis Inglismaale ei jõudnud? Sealt saaks edasi sehkendada, kas selline tegevus oli toimiv taktika või siiski mitte.

Sinu väide oli, et "püüdmisüritused propellerhävitajatega on kõva ilukirjandusliku ilustusega." Pole tähtis, mitu protsenti või promilli V-1 - sid niimoodi alla toodi, need juhtumid olid faktid ja ilukirjandusliku ilustusega polnud neil midagi pistmist. Et sa ennast faktidest häirida ei lase, teame ammu ja see pole mitte minu, vaid sinu probleem. Võid pöidla sooja kohta tagasi suruda.

[Lemet]

Sedasorti sofistikat kohtab tihti vene saitidel, kui teemaks tuleb stealth. Üheainsa "fakti" põhjal kuulutatakse f-117 mõttetuks ja vananenud PVO kompleksid ülimaks. Jättes muud tõsiasjad (väljalendude arv, vaenlastele tekitatud kahju ja lõpuks ka see, et see üks tabamus saadi suhteliselt kampaania algul ja peale seda sooritasid Nighthawkid sadu lende, ilma et neid oleks suudetud takistada)absoluutselt tähelepanuta.

[Sekeldaja]

Sedasorti sofistikat kohtab tihti vene saitidel, kui teemaks tuleb stealth. Üheainsa "fakti" põhjal kuulutatakse f-117 mõttetuks ja vananenud PVO kompleksid ülimaks. Jättes muud tõsiasjad (väljalendude arv, vaenlastele tekitatud kahju ja lõpuks ka see, et see üks tabamus saadi suhteliselt kampaania algul ja peale seda sooritasid Nighthawkid sadu lende, ilma et neid oleks suudetud takistada)absoluutselt tähelepanuta.

Siinkohal on paslik meenutada, et kogu teema algas akf Prinz Eugeni küsimusest, mismoodi kõnealust trikki täpselt sooritati. Pärast minu viidet hakkas teate küll kes jälle sulgi puhitama ja kogu kontseptsiooni ümber lükkama. Mitte keegi ei rääkinud sellest, kas ja kui mõttetu või geniaalne ja tõhus meetod flippimine oli. Mõistan neid, kes diskussiooni algust ei mäleta - see oli ju ka tervelt eelmisel leheküljel ja astronoomilised 20 posti tagasi...

[Lemet]

Nagu täheldatud- 16 juhtu 4000 on sedavõrd väike protsendi murdosa, et VÕIKS kanduda kasvõi pilootide näpuvea valdkonda. Kiirustel 500+ asuda tiib tiivas teist lennumasinat sudima...kellelegi ei anna ilmselgelt Talalihhini loorberid asu. Lugeda on jah sellisest meetodist ju olnud, aga ilmselgelt on tegu marginaalsusega.

[andrus]

Esiteks, lennukite poolt hävitati alla 2000 ja seega hävitatute koguarvuga 4000 opereerimine on juhm. Vaevalt et õhutõrje kahuritoruga V-1 ümber pöörata suutis.

[Lemet]

Tõesti, tõesti...0,8% üldarvust on silmapaistvalt rohkem kui 0,35%...sinnakanti see kisib, ei viitsi kenal laupäevahommikul arvutada. Et koman...st ennetada. Tänud tähelepanu juhtimast.

[andrus]

Üritaks protsentarvutust mitteoskavate seltsimeeste loba vahel nimekirja kokku panna, kes hävituslenduritest ja kuna V-1 ilma tulistamata alla tõid. Ma sain esialgu kas 4 või 5 juhtumit:

first by a P-51 piloted by Major R. E. Turner of 356th Fighter Squadron on 18 June
Sptifire Flying Officer K. Collis on 23 June
Tempest pilot on 27 June

Spitfire XII Terry Spencer No.41 Squadron RAF on unknown date (before 29 August 1944)
Hawker Tempest Roland Beamont No.150 Wing, RAF on unknown date.

[Sekeldaja]

Siin üks artikli moodi asi ww2aircraft.net foorumist. Ilmselt esimene teadaolev flippimismanööver V-1 vastu.

Nn. "näpuvea" tekitamisega tegeles Mustang III piloot Tadeusz Szymanski lausa metoodiliselt: olles hävitanud ühe V-1 kahuritulega, võttis ta sappa järgmisele (wingman oli raadiotõrke tõttu tagasi baasi pöördunud). Pärast lühikest valangut sai moon otsa, Szymanski lendas vaatluseks V-1 - le lähemale. Millalgi varem oli ta koos teise lennukiga proovinud, mis juhtub, kui tiivaotsad kattuvad väikese õhuvahega ning mäletas, et pealpool oleva tiivaga lennukis oli tunda kerget tõuget (tiivad niisiis mitte ei puutunud otseselt, mäng käis õhuvooluga). Teades, et güroskoop läheb lolliks, kui kalle on üle 90 kraadi, tuli tal idee. Lendas enda parema tiivaga V-1 vasaku tiiva alla ja kallutas paremale, st. V-1 poole ja koos sellega.
Kallutas lennuki õigeks ja nägi, et sama tegi ka V-1. Mis oli aga kõrgust kaotanud. Ta kordas manöövrit üksteist korda.
Kuna nad juba lähenesid Londonile ja tegutseda oli vaja kiiresti, tõmbas ta lennuki nina üles, nagu alustaks sõlme. Järgnevast saan aru, et nüüd tiivaots siiski puudutas V-1 oma, ent see järsem manööver osutus edukaks - tiibrakett keeras selili ja kukkus Inglise kanalisse.

Pea kuu aega hiljem õnnestus sama manööver tal esimesel katsel. Kokku tõi ta alla üheksa V-1, ei selgu küll, mitu neist flipiga.

Mida nüüd selle peale öelda - nurjatu poolakas, olles moona ära kulutanud, ei naasnud mitte baasi kodutööd ja arvutusi tegema, et eelnevalt otsustada sellise rünnakumeetodi tõenäosus ja efektiivsus (arvestades minimalselt vajalikku 150 km/h kiiruse eelist, maapealse juhtimise vektordamivõimalusi, enda Mustangi kiirusegraafikuid ja selle kiiruseomaduste erinevusi katsetustel saaduist, otsevoolu reaktiivmootori veojõu suurenemist lennuki (ehk mootorisse siseneva õhuvoolu) kiiruse kasvades (mis on teada igale keskkooli füüsikakursuse läbinule), reaktiivmootori põlemiskambri täitumist kindlatel kiirustel ning ruutsõltuvuses kasvavat parasiittakistust), vaid otsustas kohe tegutseda! Kurjavaimu sunnik oli sealjuures VAREM PROOVINUD, kuidas selline tiibade ülekatmine mõjub! Vähe sellest - ta isegi teadis, milliste kallete korral güroskoop loobub juhtimises osalemisest! Kust va kontra seda teadis ja milleks, kahjuks ei selgu. Ka, nagu öeldud, kordas ta lähenemist 11 korda, kuigi nagu me kõik nüüd teame, ainus töötav võimalus on, kui maapealne juhtimine vektordab hävitaja kõrgemal õigesse positsiooni ja see pikeerib sealt alla, saavutades ca 700 kmh.

Aga tõsisemalt - siit saame ka näiteks lugeda, et V1-le tuli ikkagi päris sappa (dead astern) ja mitte rohkem kui 270 m kaugusele lennata, et tabamuse ja plahvatuse korral rämpsuga võimalikult vähe pihta saada (plahvatus lõi siis tükid lehvikuna laiali?). Sedasi oli sihtmärgi ristlõige aga väga väike ja tabamuse saamiseks kulus palju moona.

Lõpus veel üks loetelu pilootidest, kes ja kui palju V-1 - sid alla tõid. Taas flipitud eraldi märkimata.

------

RAF pilots used Tempests and hopped up Spitfires to intercept V-1s too and in desperation at times employed the highly dangerous method of tipping over the buzz bombs by matching speed with them as they tucked a wingtip under the V-1’s wing and then maneuvered to flip the machines. The gyrostabilizer could not compensate for such maneuvers without ailerons and the robot would crash and explode.

Dicey stuff but a Pole with the RAF, Taduesz Szymanski, got two in this manner flying a Mustang III, one on July 12, 1944. Szymanski and wingman were on ‘diver patrol’ and directed to a doodlebug intercept.

“You had to hit them from dead astern and not get closer than 300 yards or you might be brought down by the explosion. This meant you were presented with a very small target and it took several hundred rounds to bring one down.”

After finishing off the V-1 he received another call and told his wingman to hit it after he spotted it but he was not there. With radio problems he’d returned to base so Szymanski closed in alone and fired. He saw strikes just as his ammo ran out. A call to control confirmed that no other fighters were nearby to assist.

Szymanski flew in close to observe the bomb and had an idea. Once flying Spitfires at 20,000 feet with a pal they purposely overlapped wings just to see the effect. A slight lift was felt by the pilot with the wing above the other one’s. Hmm? Knowing that if a gyroscope is turned more than 90-degrees it is upset, he had an idea.

“As soon as I put the port wing under its wing it started lifting. Then I put enough of my wing under it and made a sharp bank to starboard. After I straightened out from my bank it had straightened itself out but had lost some height.”

Szymanski repeated the maneuver eleven times with the same result. The thing was nearing the London area now when he decided to try something different. He pulled up as if beginning a loop striking it with his wingtip once more. This time when he recovered the V-1 was flying upside down. It went into a gradual dive and went into the Channel.

The same thing happened again on August 6, 1944 after he downed one and damaged another running out of ammo. This time the upward maneuver toppled the robot on the first try. Szymanski got nine V-1s.

There were numerable RAF pilots with many V-1 kills- Wing Commander Roland Beaumont: 8 enemy aircraft 32 V-1s, W/C Edward Crew: 15 E/A 31.5 V-1s, Squadron Leader Arthur Umbers: 6.5 E/A 28 V-1s, W/C Russell Bannock: 9 E/A 19 V-1s. S/L Francis Mellersh: 8 E/A 15 V-1s, S/L Harvey Sweetman: 7 E/A 10.5 V-1s, Flt./Lt. Desmond Ruchwaldy: 7 E/A 10 V-1s, F/L J.O. Matthews: 11 E/A 10 V-1s. Plus nine other aces had V-1 scores as well.

[eloscuro]

Aga milline võis olla õhus plahvatava V1 lööklaine mõju selle kannul lendavale püüdurlennukile? Ehk siis mitte otsesed vigastused kildudest, aga lööklainest mootori väljasuremine, lennuki juhitavuse kadu või piloodi uimastamine.

Võibolla sellepärast trikitasid tiibadega.

[EOD]

Inglise lendurid avastasid, et V1 lendu on võimalik häirida lennates selle kõrvale ja ajasid tiibraketi kummuli lennukiga kaasneva õhujoa abil. Või sundisid lennuki välispinnaga vastu raketi tiiba V1 oma kurssi muutma või pikeesse minema ja alla kukkuma.

Kas seda on võimalik ka kuidagi arusaadavamalt kirjeldada? Mida inglased täpsemalt tegid?

Tõenäoliselt see "mittekontaktne" V-1 kummuliajamine põhines ekraaniefektil.
Tiiva tagaosas on ümber tiivaprofiili liikuv õhuvool alla suunatud. Kui tiivapoole tagaosa all on midagi, mis selle õhuvoolu allapoole liikumist takistab (maapind, teise lennuki tiib...) siis sellel tiivapoole tõstejõud suureneb.
Ehk siis ühe tiivakonsooli tõstejõu suurenemine rikkus V-1 põikitasakaalu. Seetõttu rakett kaldus, seejärel pöördus ning nina läks alla. Üle 90-kraadise kalde puhul "jooksis kokku" ka güroskoop.

[Kapten Trumm]

Esiteks, lennukite poolt hävitati alla 2000 ja seega hävitatute koguarvuga 4000 opereerimine on juhm. Vaevalt et õhutõrje kahuritoruga V-1 ümber pöörata suutis.

Viimases Sõduris on V-1 ja V-2 kohta Hanno Ojala artikkel.
Maapealne õhutõrje hävitas umbes sama arvu, mis hävituslennukid.
Hävitajatele jäi 1800-1900
Kahuritele 1800-1900 (andmed vist varieeruvad)
Tõkkeaerostaatidele jäi ca 200 (takerdusid tõkkeaerostaatide trossidesse).

[Kapten Trumm]

Tõenäoliselt

see "mittekontaktne" V-1 kummuliajamine põhines ekraaniefektil.
Tiiva tagaosas on ümber tiivaprofiili liikuv õhuvool alla suunatud. Kui tiivapoole tagaosa all on midagi, mis selle õhuvoolu allapoole liikumist takistab (maapind, teise lennuki tiib...) siis sellel tiivapoole tõstejõud suureneb.
Ehk siis ühe tiivakonsooli tõstejõu suurenemine rikkus V-1 põikitasakaalu. Seetõttu rakett kaldus, seejärel pöördus ning nina läks alla. Üle 90-kraadise kalde puhul "jooksis kokku" ka güroskoop.

Kogu üritus pidi käima kiirusel 600+ kmh (V-1 kiirus täislastis oli 550 kmh, mis kütuse läbi töötamisega kasvas 640-ni).
V-1 lendas mõnesaja meetri kõrgusel sama kiiresti või kiireminigi kui tollased propellerhävitajad.
Tollased hävitajad olid üldiselt manuaalse juhisega, huvitav kui võimalik see trikitamine seal V-1 kõrval oli 600 kmh?
Statistika tundub olevat minu poolel - valdav enamus V-1'sid tulistati alla eespool kirjeldatud viisil (pikeerides ülevalt) ja need mõnikümmend trikki ei muuda tegelikult asja.

Siin on sõjalõpu hävitajate katsetustel saadud kiirusgraafikud http://www.spitfireperformance.com/spit14speedchart.jpg

Trikitamiseks V-1 ümber vajalikku kiirusvaru omavad sealt De Haviland Hornet (selline Mosquito laadne masin) ja juba reaktiivmootoritega Gloster Meteor.
Mustangi madallennukiirus on ca 570 kmh ja Griffon mootoriga Spitfirel ca 590 kmh.