Kapten Trumm kirjutas:
Huvitav küll, käsiraamatutes on raketitõrjemanööver natuke teistsugune
Kirjeldatud manöövrit kasutati Vietnamis vähemanööverdavate raadiojuhtimisega S-75 rakettide vastu.
Teine teema on muidugi see, et raketi eest pääsemiseks on vajalik teada (parem näha), kust rakett tuleb, et manööverdada end õigesse positsiooni.
Telefoniposti suuruse ja suure tossusabaga lendavad S-75 vastu on see suhteliselt lihtne, aga nt uuemad AIM-9/120'd on nn low smoke mootoriga, üsna väikesed ja seega ka silmaga raskesti märgatavad, kui mootor on lõpuni põlenud, siis ei suitse ta enam üldse.
Oi kindlasti on raketitõrjemanöövrid hoopis teistsugused kui kirjeldatud. Toodud näide on toodud pigem selleks, et illustreerida olukorda, mis võib raketilt nõuda hoopis suuremat ülekoormust kui lennukilt. Hetkeks võiks unustada ära reaalselt lendavad lennukid (mis ei tee 20g manöövreid) vaid rääkida sinu poolt kirjeldatud 20g-ga manööverdavast sihtmärgist. Millised need sihtmärgid oleksid ja millised raketid suudavad neid tabada? Lisaks võiks tsiteerida veel ühte raamatut:
Tsiteeri:
Because of the usual large speed advantage of the missile over the target, a good rule of thumb is that the missile will require about five times the G capability of the target to complete a successful intercept.
Selle järgi peaks 20g-ga manööverdava sihtmärgi tabamiseks tegema rakett jämedalt 100g-d. Ma ei ole eriti veendunud, et AIM-120 suudab 15 tonnisele väändemomendile vastu pidada. Või AIM-9 8 tonnisele. Kindlasti laguneb sellise lateraalse ülekoormuse juures tükkideks tahkekütuse rakettmootori kütus (ehkki praktikas on märgini jõudes kütus tavaliselt ära põlenud). Samuti ei jää raketi kin. energiast midagi järele pärast 100G-ga manööverdamist.