kosmosega on asi sedasi, et need satelliidid, mis asuvad ühes kohas ja suudaks asendada radarit, on ca 3000 km kõrgusel ja sellest kõrgusest ei näe ühtegi lennukit ükskõik kui hea aparaadiga.
et kosmosest leida lennukisuurusi objekte, peab lendama maalähedasel orbiidil, kus satelliit teeb ringi ümber maa ca kahe tunniga ja ei seisa paigal
seega saab avastada vaid väga pimeda juhuse läbi ning tänapäeva vahendite juures siiski vaid normaalsete atmosfääriolude korral.
seega stealth lennukite jälgimine kosmosest ei ole tegelikus elus kasutatav
kosmosest suudetakse jälgida küll ballistiliste rakettide lendu, kuid selle vahega, et rakett tekitab kiirendusel tohutu IR välja (lennukist tuhandeid kordi tugevam) ning atmosfäärist väljumisel tõuseb ICBM ligi 1000 km kõrgusele.
selline asi, nagu filmis Under Siege II - the Dark Territory, kus satelliit seisab statsionaarselt maalähedalel orbiidil leiab vaid filmidest
kõik luuresatelliidid on liikuvad ja maapinna või lennukite IR jälgmiseks on vaja tuhandeid sateliite, sest nad kõik liiguvad
kui satelliit seisaks 300 km kõrgusel maapinna suhtes kiirusega 0, siis ta kukuks alla. et ümber maa lennata, peab olema vähemalt esimene kosmiline kiirus ehk 7,8 kilomeetrit sekundis. sellise asjaga ikka AWACSi ei asenda.
Geostatsionaarsed (Sat-TV, GPS) asuvad maast vähemalt 3000 km eemal ja sealt ei näe enam midagi, sest igapäevaselt atmosfääri lendav kosmosepraht tekitab sadu kordi suuremaid häireid kui üks puulatvade kohal lendav lennuk 3000 km eemal.
Et stealthist aru saada, tuleb esmalt uurida, millest koosneb reaktiivlennuk efektiivne peegeldav pind ehk EPP (vene keeres EPR - efektivnaja radiootrazajushaja poverhnost)
EPP väljendatakse ruutmeetrites taandatuna ristkülikukujulisele radari kiirgusega risti oleva nelinurksele metallist plaadile, mis peegeldab samapalju tagasi kui hinnatav lennuk.
4 gen reaktiivlennuki EPP-st annab ca 30% peegeldus radari paraboolilt, ca 30% peegeldus plaanerilt ning ca 20% peegeldus mootori sisendturbiini labadelt (turbofan) ning 20% peegeldus tiivalaustelt relvadelt või paakidelt.
Lennuki avastamise kaugus sama radariga sõltub tema EPP-st. Seega see "avastamise" kaugus on paras sokkimine, sest see varieerub tiibraketi ca 0,5 m2-st B-52 või Tu-95 lennuki 50 m2.
Tu-95 puhul olevat kõige suurem peegeldaja tema propellerid.
Mig-29 EPP on ca 3-5 m3 sõltuvalt relvastusest. Su-27 oma on sellest juba pea poole suurem, sest teatavasti kasvab pindala võrdeliselt mõõtmete ruuduga.
Vahe tuleb nii suurematest mõõtmetest, kui ka suuremast radariparaboolist ning suuremast ripprelvastuse arvust.
F-16 EPP on kuskil 2,5-4 m2 vahel sõltuvalt relvastusest, sest ta on kõige väiksem. Umbes samas klassis (see ei ole nali) on ka Mig-21. See on ka üks põhjus, miks tulemused Vietnamis sellised olid.
Kõige raskem on avastada lennukit saba poolt (vt peegelduse allikad)
F-117 pole mitte avastamatu, vaid praktikas väga raskesti avastatav, eriti kui teda kasutad kombineeritud
Mõistatus - leia pildil olevalt lennukilt (F-15C) 3 EPP-d vähendavat tehnilist lahendust, mis vähendavad lennuki EPP võrreldes F-15A-ga vähemalt 15%
ning samasuurte "tavaliste" masinatega ca 30%
