Ma ei hakanud vastama, sest ma ei leidnud kusagilt vastavat infot ja fantaseerida ei tahtnud. Annad ehk täpse viite, kust seda lugesid?Lemet kirjutas:Niipalju, kui ma lugenud olen (Kas mitte selsamal Rastreninil Peroviga vististi), esines laskuripoolset kiilu "mahalõikamist" vähemasti esimestel Il-2del päris tihedalt.
Tõenäoliselt küll. Võrreldes suruõhumootoriga või turbiiniga varustatud inertsstarteriga on selline süsteem lihtsam ja kergem. Õhujagaja peaks küll olema nukkvõlli, mitte väntvõlli otsas või siis ajamiga väntvõllilt läbi 1/2 aeglustava reduktori. Kui leida mootorist hea suurendusega pilt, siis sel peaksid iga silindri juurde minevad õhutorud näha olema.Immelmann kirjutas: Oleks nagu tegu suruõhu silindritesse laskmisega. Jurakas väntvõlli otsas on minu taipamist mööda suruõhu jagaja.
Lisaks tuli lennuki õliradikas rünnaku eel sulgeda, vältimaks selle vigastamist. Mis tähendas, et lahingus polnud ka õlijahutust.Il-2jahutussüsteem oli ehitatud selliselt, et radiaator oli mootori taga. Jahutusvedelik läks tagant ühte silindriritta, sealt selle toru kaudu teise ja siis jahutusse. Ringi lõpus oli see niivõrd kuum, et viimased silindrid kuumenesid üle. Seetõttu ei saanud nominaalrežiimil pikalt lennata, vaid hoiti osalist võimsust. Samas teised masinad lendasid Euroopa sõjatandril üldiselt täiskiirusel, erinevalt Vaiksest Ookeanist.
Mujal taolist ründelennukit terve sõja ajal ei projekteeritud. Lääneliitlased kasutasid hävituspommitajaid (Tempest, Thunderbolt) ja sakslased kasutasid põhiliselt Ju-87 ja Fw-190. Vähesel määral ka Henscheli kahemootorilist ründelennukit.Legendaarne ründelennuk IL-2, mis sai nõukogude õhujõudude jaoks “lahinguvälja lennukiks”, oli
loodud tunduvalt hiljem (eksperimentaallennuk CKB-55 sooritas oma esmalennu 2. oktoobril 1939, samal
ajal kui Ju-87 prototüübi lennukatsetused algasid juba 35. aastal) ning oli tehnilisest seisukohast tunduvalt
täiuslikum. Voolujoonelised kaetud vormid, sissetõmmatav telik, maksimumkiirus üle 400 km/h. Kolm
“võtmetehnoloogiat” tegid IL-2 loomise võimalikuks: mootor AM-38, suurtükk VJa-23 ning AB soomusest
stantsitud kahepinnalise kumerusega paneel.
Ründelennuki CKB-55 väljatöötamise alguseks oli NSVL-u kõige võimsam vedelikjahutusega
lennukimootor konstruktor Mikulini büroos loodud AM-35 stardivõimsusega 1350 hj. Sellise erivõimsusega seeriaviisiliselt toodetavat lennukimootorit ei olnud sellal üheski riigis. AM-35 baasil töötati välja mootor AM-37 originaalse konstruktsiooniga kõrguskompressoriga ning õhu vahejahutusradiaatoriga.
Seda mootorit silmas pidades töötati välja mitmed lennukitüübid, kaasa arvatud eelpoolmainitud TB-7,
suure tegevusulatusega saatehävitaja Gr-1, kahemootoriline kaugpommitaja Er-2, Tupolevi pikeeriv
pommitaja ANT-59 ning paljud teised. Kuid et ründelennuk suurtel kõrgustel ei lenda, siis oli talle vajalik
mootor, mis oli optimeeritud tööks väiksel kõrgusel. Selline mootor töötatigi Iljušini palvel Mikulini
konstrueerimisbüroos välja juba seeriasse antud AM-35 baasil. Uus, madala lennukõrgusega mootor AM38 omas laadimissurvel 1,43 atm oma aja kohta rekordilisi näitajaid. Stardivõimsus 1600 hj, kursivõimsus
maapinna lähedal 1410 hj, erivõimsus 0,54 kg/hj. Suure erivõimsusega mootor oma suhteliselt väikese
kaaluga saigi selleks võlukepikeseks, mis võimaldas luua raske soomustatud lennuki paremate
lennuomadustega kui näiteks inglise ühemootorilisel pommitajal “Battle”, mida toodeti ilma igasuguse
soomustuseta. Erinevalt kolmekümnendate aastate eksperimentaalründelennukitest ei riputatud soomust lennukikere
karkassile nagu keskaegsel rüütlil, vaid kasutati kandvat konstruktsiooni. See lubas vähendada kere üldist
kaalu vastuvõetava tasemeni. Täiesti mõistetav tehniline lahendus sai võimalikuks tänu nõukogude
metallurgide edusammudele, kes töötasid välja kõrgplastilise lennukisoomuse AB ning samuti selle
karastamise ning stantsimise tehnoloogia. Mitte laskudes tehnilistesse üksikasjadesse märgime kohe
lõpptulemust - stantsi alt tuli välja valmis soomuspaneel kahetasandilise kumeruse ja täpsete mõõtudega,
mis ei vajanud mingit täiendavat mehhaanilist töötlemist. Poolestsajast sellisest paneelist paksusega 5 – 8
mm ja tagumisest lamedast soomusseinast paksusega 12 mm koostati mahuline konstruktsioon, mis
sarnaselt telliskivikuplile toetudes üksteisele lõid ühtse tugeva võlvi. Soomuskarp oli IL-2 kere peamiseks
tugevduselemendiks, millesse paigaldati mootor koos propelleri reduktoriga, kaks bensiinipaaki, õlipaak,
radiaator ning piloodi kabiin. Ainsaks eluliselt tähtsaks detailiks, mis ulatus väljaspoole soomuskarpi, oli
õliradiaator ning see asus omaette soomuskatte all, mille piloot sulges märgile lähenedes. Vähe sellest, et
AB soomusel olid unikaalsed tehnoloogilised omadused, ta ületas pooleteisekordselt saksa lennukisoomuse
kuulikindlust, mida katsetati lennutehnika TUI-s 1942-l aastal.
Täiesti unikaalne oli ka IL-2 pardarelvastus. 23 mm suurtükk VJa-23 (Volkovi – Jartsevi 23 mm) töötati
välja kui vahend kindlustatud sihtmärkidega võitlemiseks. Lennukiehituse mõistes väga kobakas (pikkus
2,15 m ja kaal 66 kg) suurtükk andis mürsule kaaluga 200 g algkiiruseks 900 m/s. Võrdluses nende
parameetritega tundub saksa hävitajatele ja ründelennukitele paigaldatud Šveitsi firma “Oerlikoni” kahur
nagu “Sapakas” “kuuesajase" mersu kõrval. Nii “Oerlikon” kui ka teda välja vahetanud “Mauser” MG-151
kujutasid endast suurekaliibrilist kuulipildujat, mille 13 mm padrun pidi välja tulistama 20 mm mürsu.
“Oerlikoni” soomustläbistav mürsk kaalus kõigest 115 g ja omas algkiirust 585 m/s, s.t. omas neljakordselt
väiksemat kineetilist energiat kui VJa-23 mürsk. Peale selle lubas nõukogude suurtükimürsu suur algkiirus
suuremat täpsust ja suuremat sihikulist laskekaugust. Volkovi ja Jartsevi poolt väljatöötatud “saatanlik”
relv oli niivõrd oma ajast ees, et sõjajärgselt projekteeriti seda suurtükki aluseks võttes iseliikuvad
õhutõrjeseadmed, mis tänapäevani on paljude maade relvastuses.
Esialgselt töötati soomustatud ründelennukit välja kahekohalisena - laskuriga, kes pidi kaitsma lennukit
rünnakute eest tagant-ülalt, kuid sõjaväelasi ei rahuldanud kiirus (mida võib ka mõista tol ajal valitsenud
kiiruse tagaajamise üldises tuhinas) ja lennukaugus. Leida sellele mõistlikke seletusi on küllaltki raske, sest
lennukaugus 618 km, mis saavutati lennukatsetustel, ületas mitmekordselt ründelennukile, mis stardib
rindelähedaselt lennuväljalt ning ründab rindejoonel ja sellele vahetus läheduses olevaid sihtmärke,
vajalikku lennukaugust. Sellele vaatamata tehti lennuk kähku ümber ning paigutati laskuri asemele täiendav
kütusepaak kaaluga 155 kg. 12. oktoobril 1940-l aastal algasid ühekohalise mudeli katsetused. 29.
detsembril sooritas Iljušini konstrueerimisbüroo šeff-piloot V.I.Kokkinaki esimese lennu lennukil, mis oli
varustaatud mootoriga AM-38. Võimas mootor kulutas rohkem kütust, nii et ühekohalise mudeli
lennukaugus vähenes 84 kilomeetrit, kuid sellest hoolimata lasti lennuk 7. jaanuaril 1941 peale kirja, milles
Iljušin pöördus isiklikult Stalini poole, veel enne riiklikke katsetuste lõppu neljas lennukitehases
seeriatootmisse. Vaatamata hullumeelsele tõttamisele lennuki relvastusse võtmisel kulgesid riiklikud
katsetused edukalt, ilma tõsiste avariideta. Juba ainuüksi see kõneles Iljušini konstrueerimisbüroo
spetsialistide kõrgest kvalifikatsioonist. Nii tehase-, riiklikel-, kui ka vägede katsetustel (need viimased
toimusid neljas lennuväepolgus juba peale sõja algust) selgus veel üks lennuki suur eelis, ilma milleta
poleks ta saanud kõige massilisemaks sõjalennukiks maailma ajaloos, nimelt suurepärased
pilotaažiomadused. “Pöörisesse koordineerimata pööretel ei lähe, lendab püsivalt sirgelt isegi juhtimata,
maandub ise. Lihtne nagu taburett.”-selliste sõnadega kirjeldasid katselendurid uut lennukit.
Lennuk oli ilma igasuguse kahtluseta suurepärane ning tehnilised lahendused novaatorlikud.
Märksa keerulisem on hinnata IL-2 reaalset lahingulist efektiivsust. Selle tõepoolest legendaarse lennuki
ajalugu on täis paljusid täiesti fantastilisi müüte. Alates “sõdurilegendidest”, kuidas “illid” niitevlennul
raiusid saksa ratsaväe päid ning lõpetades ikka veel soliidsetes väljaannetes kohatavatest artiklitest sellest,
et “...eeskujuliku ettevalmistusega lendur suutis märgile lähenedes distantsilt 300-400 meetrit hävitada
keskmiselt kaks vaenlase tanki, keskpärase ettevalmistusega piloot aga mitte üle ühe...”
Vaat nii - “...mitte üle ühe tanki…" lahingulennuga. No aga mida oligi oodata, kui lenduriks oli nigel
“kolmemees”?
Karm tegelikus oli hoopis midagi muud. Õhujõudude Peastaabi operatiivvalitsus kehtestas 1942-l aastal
orienteeruvad arvud ründelennukite IL-2 “lahinguvõimekuse normidele”. Vastavalt milledele tuli ühe
tanketi hävitamiseks 4-5 lahingulendu, aga keskmiste tankide nagu Pz IV, Pz III või StuG III hävitamiseks
mitte vähem kui 12 lahingulendu.
Sellised arvud näivad ajalehtede juubeliartiklite taustal, kus N-polgu lendurid ikka ja jälle krõbistavad
saksa tanke nagu sihvkasid, äärmiselt väheusaldatavad. Sellegipoolest ei tule IL-2 “madala” resultatiivsuse
üle imestada.
Millega ja kuidas võisid lennukid hävitada vaenlase soomustehnikat? IL-2 relvastus koosnes kaheksast
mittejuhitavast reaktiivmürsust RS-82, neljast pommist, millest kõige võimsamad võisid olla 100 kg
fugassid FAB-100, kahest suurtükist VJa-23 ning kahest kiirlaskekuulipildujast ŠKAS tiibades.
Kuulipildujad ja RS mürsud sobisid ainult väljaspool varjeid asuva elavjõu hävitamiseks. Soomustehnika
hävitamiseks need ei kõlvanud.
Suurtüki VJa-23 soomustläbistavad süütemürsud suutsid teoreetiliselt läbistada 25 mm soomuse 400 m
distantsilt. Näib, et sellest peaks piisama tagamaks IL-2 suutlikust võidelda kergete tankide ehk
tankettidega. Üksiti pole see nii lihtne. Tanki hävitamiseks tuleb talle kõigepealt pihta saada, seejärel
läbistada ta soomus, sealjuures veel nii, et “soomusetagune mõju” oleks piisav ekipaaži ning mehanismide
vigastamiseks. Ning siit algavadki probleemid. Alustame ülesandest number üks - sihtimisest.
Tankitõrjesuurtükki on näinud paljud. Kui mitte lahinguväljal, siis paraadidel. Pikk toru (seda selleks, et
anda mürsule algkiiruseks kolmekordne helikiirus) toetub massiivsele terasalusele. Kogu ehitisele suurema
püsivuse andmiseks on kahur varustatud kahe käpaga, mis enne laskmist toestatakse maapinnale. Suurtüki
sihtur muud peale toru suunamise sihtmärgile optilise sihiku ja sihtimisnihikute (mida nimetatakse
mikromeetrilisteks) abil ei teegi. Aga IL-2 piloodikabiinis on ainult üks inimene ning peale sihtimise on tal
lahingus veel miljon asja toimetada. Jalad pöördetüüridel, parem käsi juhisel, vasak juhtimas mootori tööd -
arusaamatu, kuidas piloot veel veel sätib propelleri sammu, juhib radiaatorikatteid, jälgib ümbritsevat
õhuruumi, käsutab alluvaid (juhul kui tegu on lülikomandöriga) ning püüab põigelda vaenlase õhutõrjetule
eest? Suurtükid asuvad mitte massiivsel alusel, vaid vibreerivas lennukis, sihitakse mitte mikromeetriliste
vintide keeramisega, vaid terve viietonnise masina pööramisega õhus. Kuidas sealjuures veel tabada sellist
väikest ning manööverdavat sihtmärki nagu tank?
Autoriteetne ja täpne vastus sellele küsimusele saadi 1942. aasta juunis-juulis lennuväe relvastuse
uurimise TUI-s läbiviidud saksa trofeetankide tulistamise käigus. Polügoonitingimustes (s.t. ilma vaenlase
vastutegevuseta) “...kolm lahingukogemusega lendurit 245. ründelennuväepolgust suutsid saada vaid 9
tabamust 300 mürsulise mürsukulu juures suurtükkidele ŠVAK ning 1290 padruniga kuulipildujatele
ŠKAS..."
Tankile pihta saada on alles algus. Tuleb läbistada tema soomus, aga sellega on probleeme veelgi
rohkem. IL ründab tanki laugest pikeest, s.t. nurga all 10 - 20 kraadi. Sellise nurga puhul andsid mürsud
isegi tabades väga suure tõenäosusega rikošeti.
“...62-st tabamusest, mis saavutati polügoonil õhust saksa keskmise tanki pihta lastes, oli ainult üksainus
läbistanud 10 mm soomuse, üks südamik takerdus soomusesse, 27 tabasid käiguosa, põhjustamata olulisi
vigastusi. Ülejäänud tabamused põhjustasid vaid mõlke või rikošeteerusid. ...kerge tanki 53 tabamist 15
lennuga, saavutati ainult 16-l juhul soomuse läbistamine, 10-l juhul saavutati soomuse mõlkimine ja
rikošetid, ülejäänud tabamused olid jällegi käiguosasse. Kusjuures 23 mm suurtüki tabamuse korral
käiguosasse kahjustusi ei täheldatud...”
Polügoonikatsetused näitasid, et rikošeti tõenäosuse vähendamiseks on vajalik pikeerida vähemalt 40
kraadise nurga all. Ning alustada tulistamist mitte enne 300 m märgist. Sellistel tingimustel jääb maaga
kokku põrkamiseni kolm kuni neli sekundit, mille jooksul tuli sihtida, tulistada ning pikeest väljuda.
Loomulikult polnud taoline õhuakrobaatika keskmise väljaõppega realenduritele kättesaadav.
Palju efektiivsem polnud ka pommide kasutamine. Nagu näitasid katsetused, oli vähem kui 100 kiloste
kild- ja fugasspommide (AO-25, FAB-50) kasutamine mõttekas ainult kergete tankide (soomuse paksus 15-
20 mm) vastu, sedagi ainult otsetabamuse korral. Fugasspommi FAB-100 killud läbisid saksa keskmiste
tankide soomuse paksusega kuni 30 mm, samuti rebis lööklaine puruks tankide needitud ja keevisõmblused
kuni viie meetri kaugusel plahvatusest. Võitluseks saksa tankidega töötati välja unikaalne sajakilone kildfugasspomm. OFAB-100 plahvatus sünnitas hulgi raskeid kilde, mis olid suutelised läbistama kuni 30 mm
tankisoomust 10 m kaugusel plahvatuskeskmest.
Võrdleme nüüd neid nõudmisi (tabada 10 m raadiusega) IL-2 reaalsete võimalustega. Kabiini esiklaasi
ette paigutatud sihikut PBP-1b hüüdsid lendurid “Sihik, mis Lööb Pilooti Valusalt 1 kord” (Eesti keeles
peaks siis sihiku tüüp välja nägema SLPV-1k. Tõlkija märkus) Tegu oli sünge huumoriga.
Hädamaandumisel võis sihik pilooti raskelt vigastada, lennul aga kitsendas niigi ühemootorilistele
lennukitele omast ahtat väljavaadet. Kasutada seadet sihipäraselt aga piloot ei suutnud, ikka sellesama
halva ette-alla nähtavuse pärast. Normaalsete lennukisihikute kasutusvõimaluste poolest oli IL-2 nigelam
kõigist teistest ühemootorilistest lennukitest. Näiteks Su-2-st, mille meeskonnas oli tüürimees, kes sai oma
kabiinist jälgida maapinda.
Selle tulemusena anti juba 41. aasta 24. augustil välja käskkiri, mille kohaselt võeti sihikud PBP “illidelt”
maha ning pommitamist tuli toimetada kapotil asuvate sihtimismärkide abil. Nagu väljendusid delikaatselt
ühe IL-2-le pühendatud monograafia autorid, oli see “...võrdne peaaegu sihitule pommitamisele...”
Konkreetsetes numbrites oli IL-2 pommitamistäpsus järgmine. Polügoonitingimustes, ilma vaenuliku
vastutegevuseta, 50 m kõrguselt horisontaallennult nelja pommi heitmisel oli tõenäosus kasvõi ühe
pommiga tabada maa-ala mõõtmetega 20 x 100 m (seda võib siis kujutleda laia maanteena mõne veokiga
või suurtükiväepatarei asukohana) 8 %. Pommitamise kõrguse suurendamisel 200 meetrini vähenes
tabamise tõenäosus 4,3 %-ni. Teiste sõnadega, tagamaks kasvõi 50 % tabamistõenäosust tuli sooritada ligi
15 lahingulendu. Faktiliselt tuli selleks, et vältida lennuki tabamist omaenda 100-kilose pommi kildudega,
heita need alla kõrguselt 300-500 m, kusjuures sel puhul muutus pommitamine “võrdseks peaaegu sihitule
pommitamisele”. Tõsi küll, sõja algul praktiseeriti pommitamist niitevlennult, kasutades aeglustatud
tegevusega pommisütikuid. Kahjuks osutus see meetod veelgi vähemefektiivseks, sest sellisel kiirusel
madallennul heidetud pomm kippus rikošetti andma ning tabama täiesti juhuslikke kohti. Pealegi oli sütiku
viivis 22 sekundit ning selle ajaga jõudsid meh.vahendid pommi langemispaigast ohutule kaugusele sõita.
See kõik peegeldus 1941. aasta 22. augusti käskkirjas, milles õhujõudude staabiülem Falalejev käskis üle
minna pommitamiskõrgustele üle 300 meetri ning kasutusele võtta momentaalselt toimivad sütikud.
Loomulikult polnud tankid ainsad sihtmärgid, mille ründamiseks oli IL-2 loodud. Selle lennuki relvastus
lubas tõhusalt rünnata autokolonne, raudteeešelone ja -jaamu, lennuvälju ning ladusid. Samal ajal oli
vägagi piiratud võimekus tabada lahinguväljal hajutatud jalaväge ning üksikuid tulepunkte. Suurtüki VJa23 kildmürsk sisaldas 10 g lõhkeainet, süütemürsk 6 g süütesegu. Märgi hävitamine tagati ainult
otsetabamuse korral. Võtta pardale suurt kogust väikesekaalulisi kildpomme masin aga ei suutnud, tiibades
paiknevate pommisektsioonide ehitus lubas kaasa võtta vaid neli pommi, täita 400 kilost pommikaalu
näiteks 40 kildpommiga AO-10 oli välistatud.
Samasugune puudus vaevas ka saksa pikeerivat pommitajat Ju-87. Ehkki pommitaja tõstejõud oli
erakordselt suur (Ju-87 B-2 võis ülekoormatud variandis ilma laskurita kanda 1000 kilost pommikoormat
Ju-87 D samuti ilma laskurita ning minimaalse kütusekogusega 1800 kg, mis oli 23-27 % stardikaalust), ei
ületanud üldine pommikogus viit pommi - üks suurekaaluline “kiigel” kere all ning neli 50-kg tiivaalustel
kanduritel. Suur pommitamistäpsus pikeerimisel ning kasutatavate pommide suur kaal lubasid sel masinal
rünnata täppissihtmärke nagu näiteks sillad, laevad, DOT-id, suurtükipatareid, kuid tegutsemiseks hajutatud
või väljavenitatud sihtmärkide (nagu näiteks autokolonnid) vastu oli Ju-87 sobimatu ning vähetõhus.
Väga segane on kõik ka Ju-87 ja IL-2 lahingulise vastupidavuse osas. Nõukogude ajakirjanike poolt nii
armastatud väljend “lendav tank” pole enamat kui kõlav fraas. IL-2-e soomuskarp kaitses vaid käsirelvade
tule ja õhutõrjemürskude kildude eest. 37 mm või suuremakaliibrilise õhutõrjemürsu tabamus läbistas
loomulikult õhukese soomuse. Samuti tuleb arvestada, et nii sabaosa kui ka tiivad olid ilma mingi
soomuseta. Tiivakonsoolid olid puust ja kaetud vineeriga, sabaosa oli puidukihtidest kokkuliimitud koorik.
Õhutõrje kiirlaskekahuri valang saagis sõna otseses mõttes saba soomuskarbi küljest ära.
Läbi aegade olid ründelennukite IL-2 suhtelised kaotused teiste lennukitega võrreldes suurimad
nõukogude õhujõududes. Augustist 42 kuni maini 43 kaotati lahingus üks hävitaja 69 lahingulennu,
pommitaja 48 lahingulennu ning ründelennuk 26 lahingulennu kohta. 44. aasta suvel-sügisel nõukogude hävituslennuväe täieliku üleoleku tingimustes oli Kolmanda Õhuarmee ründelennuväeosades IL-2
pöördumatud lahingukaotused üks lennuk iga kolmekümne kuue väljalennu kohta, aga suuremaid või
väiksemaid vigastusi sai iga teine masin. 1945-l aastal lahingukaotused kõigis lennuväe liikides langesid
veelgi, kuid endiselt jäid ründelennukite kaotused suurimateks, vastavalt siis 194, 133 ja 90 väljalendu iga
allatulistatud lennuki kohta.
Mis puudutab saksa pikeerivat pommitajat, siis teoorias aeglane, nõrgalt relvastatud (üks käsirelva
kaliibriga kuulipilduja taha-üles tulistamiseks), praktiliselt soomustamata (5–10 mm soomuspaneel, mis
osaliselt kaitses pilooti ja laskurit, ilmus alles D-seeria masinatel, mis ei jõudnud osaleda 41 aasta
lahingutes) ning haavatava vedelikjahutusega mootoriga oleks Ju-87 pidanud saama õhutõrjesuurtükkide ja
vaenlase hävitajate kergeks saagiks. See leidis 40. aasta augustis praktikas ka veenvat kinnitust. Ainuüksi
Inglismaa pärast peetavate õhulahingute esimesel nädalal (12-18 august) kaotasid sakslased 43 pommitajat,
kusjuures ainuüksi 18.augustil tulistati alla 17 ja vigastati 7 lennukit. Situatsioonis, kus saksa lennuki-
tööstus suutis välja lasta vähem kui kaks Ju-87 päevas, olid sellised kaotused lubamatud ning saksa
väejuhatus andis käsu eemaldada kõik säilinud lennukid lahingutegevuse tsoonist.
See-eest Idarindel lendasid pikeerijad 41-l aastal nagu nõiutud. Ju-87 kaotused osutusid siin kõige
madalamateks. Kui tavalised kahemootorilised kaotasid igakuiselt oma olemasolevatest 863 lennukist
keskmiselt 268 masinat (üks 3,22-st), siis Ju-87 D (keskmise kuuarvukusega 293 masinat) kaotasid neist
ainult 60 (üks 4,88-st). Veelgi eredama võrdluse saame, kui võrdleme mitte lennukeid, vaid meeskondi.
Kahemootoriliste lennukite eskaadrid kaotasid kuu aja jooksul ühe ekipaaži seitsmest, pikeerivate
pommitajate grupid aga ühe neljateistkümnest. Kui nüüd veel arvestada, et pikeerivate pommitajate
meeskonnad lendasid kordades tihedamalt oma kolleegidest, sooritades 3–4 väljalendu päevas, muutuvad
eelpool toodud arvud täiesti seletamatuteks.
Kaine loogika seisukohalt jääb arusaamatuks jäik traditsioon hinnata lennukite võimekust kahe–kolme
(mis on isegi hea näitaja, kiputakse hindama ka ainult maks. kiiruse järgi X-kõrgusel...) näitaja järgi, jättes
täiesti tähelepanuta ülejäänud ning mis kõige hullem, lennukite rakendamise taktika.
IL-2 relvastus ning sellest tingitud kasutustaktika nõudis lendamist väikestel (300–500 m) kõrgustel ja
niitevlennul (20–50 m) ning mitmekordset lähenemist märgile (sihtimispunktid suurtükkidele, pommidele
ja reaktiivmürskudele arvestades ennetust olid erinevad ning üheaegne tulistamine oli võimatu). Lihtsamalt
- “Illid” rippusid rindejoone kohal kümneid minuteid, tõmmates enda pihta tuld kõikvõimalikest raudadest.
Saatus ennast muidugi narrida ei lasknud ning järjekordne auk osutus viimaseks. “Junkers” aga väljus
pikeest samal kõrgusel (500-600 m), kust “Illid” alles rünnakut alustasid. Kusjuures pikeest väljuva
“Stuka” kiirus ületas poolteist-kaks korda “Illi” maalähedase horisontaallennu maksimumkiirust. Seetõttu
oli väikesekaliibriliste õhutõrjekahurite ja kuulipildujate tulega (aga just need moodustasid maavägede
õhukaitse) pea võimatu midagi ära teha.
Peamiseks jõuks võitluses Ju-87 oleksid võinud olla hävitajad. Tõepoolest, sihtmärgile lähenev
pommidega raskelt koormatud “Junkers” (maksimaalse pommikaaluga lennates alanes isegi “D” seeria
masinate kiirus 200 km/h) muutus hävitajale väheliikuvaks õppemärklauaks. Kaitsta end alt-tagant tulevate
rünnakute eest polnud praktiliselt millegagi. Just sellega ongi seletatav see laastamistöö, mida tegid inglise
hävituslendurid 40.aasta augustis. Sama nutuselt lõppesid pikeerivatele pommitajatele kohtumised ka
nõukogude hävitajatega. 24.juunil 1941 tulistasid 165. hävituslennuväepolgu (HLP) hävitajad I-16 Minski
kohal alla 20 Ju-87. 43.hävituslennuväe diviisi (HLD), mille koosseisu eelmainitud polk kuulus, komandör,
Hispaania ning järgnevate sõdade veteran kindralmajor G.Zahharov kirjutas oma memuaarides, et tulistada
alla sellist kogust lennukeid ühe päeva jooksul ühe polgu jõududega ei õnnestunud hiljem enam kordagi.
Läänerinde õhujõudude “täielikku purustamist” jutlustavate lugude foonil suhtusid paljud episoodi
“Junkersite” allatulistamisest kui jahimehejuttu, kuid peale seda, kui alles hiljaaegu avaldas R. Larintsev
Saksamaa Riiklikust Sõjaarhiivist leitud materjalid, milles kinnitatakse, et “vaenlase hävitajad tulistasid 24.
juunil Minsk–Volkovõski rajoonis alla üheksa Ju-87 “, pilt muutus. Võttes arvesse Luftwaffes toiminud
veidravõitu arvestussüsteemi, milles lahingus vigastatud või hädamaandumisel purustatud lennuk ei läinud
kirja kui “vaenlase tegutsemise tulemus”, võime tulla järeldusele, et kindral Zahharovi alluvad olid küllaltki
tagasihoidlikud – harilikult kipuvad kõikide maade hävituslendurid oma võite kolmekordselt üle märkima...
Miks siis ikkagi olid keskmised statistilised kaotused 41. aasta sügis-suvel mitte 9 lennukit päevas, vaid
ainult 60 kuus? Jällegi on põhjuseks taktika. Kestev lend vaenlase territooriumi kohal (nagu see oli 40.
aasta augustis Lõuna-Inglismaa või 41. aasta 24. juunil Minski kohal) suurendavad hävitajatega kohtumise
tõenäosust ning selline kohtumine ei tõotanud aeglasele Ju-87 midagi head. Kuid pikeeriv pommitaja
polnudki loodud reidideks sügavale vaenlase tagalasse. Ju-87 normaalne kasutustaktika seisnes
rindelähedaselt lennuväljalt startimises, eesliinil pikeerides ühe–kahe rünnaku sooritamises ning koju tagasi
pöördumises.
Kui uskuda Rudeli memuaare, siis kõige pingelistemate lahingute päevil oli stardi ja maandumise vahel
kõigest mõni minut, lennuk maandus praktiliselt täis paakidega, relvurid riputasid kere ja tiibade alla uued
pommid ning kõik algas otsast peale. Sellisele “kinžallilöökide” taktikale oli võimalik vastu seista ainult
pideva patrulleerimisega õhus (mis oli täiesti võimatu juba rindejoone meeletu pikkuse tõttu) või väga
läbimõeldud ja täpse õhujälgimise, hävitajate väljakutsumise ning juhtimise süsteemiga (millest 41. aasta
suvel polnud haisugi). Selle tulemusena arenesid sõja alguse sündmised täies vastavuses “Hispaania sõja
operatiivjärelduste “ kohaselt, millest kirjutas ülalmeenutatud kombrig Ljubarski:
“...pommitajate ning üldse lennuväe tegevus lahinguvälja kohal osutub ilma hävitajate katteta täiesti
võimatuks... ründelennuväe tegevus vaenlase hajutamata kaitse suunal osutus mõttetuks, kuna kaotused
olid väga suured ulatudes 50 % -ni.
Seevastu ründelennukite tegevus hajutatud lahingukordade puhul ootamatu rünnaku tingimustes andis häid
tulemusi... otstarbekas on ründelennuväge kasutada hajutatud ning kolonnides taganeva vaenlase vastu...”
Viisakas oleks olnud vähemalt viide panna kus kohast sa selle teksti hiivasid...Kapten Trumm kirjutas:Jutumees Solonin kirjutab Il-2 loomise teemal
...
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 15 külalist
