Militaartehnilised kurioosumid...

[Kapten Trumm]

Radioaktiivsuse teema sateliitidel pärineb nende radioaktiivsetest patareidest või lausa tuumareaktoritest. Tuumarelvaga pole neil pistmist midagi - muide nõukaajal oli enamik elektrita Eesti saarte majakatest justnimelt radioaktiivsetest patareidest - kuldsel metalliajastul on nende varastamise ja lammutamisega tegelevaid mehi teise ilma küll läinud. Ja muide-ei mingeid hoiatavaid silte polnud kuskil, tihti käisid inimesed samades tuletornides sees, kus need patareid mõnusalt kiirgasid. Mitte küll kõvasti, aga looduslikku fooni ületas see nii 10 korda.

[canislupus]

muide nõukaajal oli enamik elektrita Eesti saarte majakatest justnimelt radioaktiivsetest patareidest.

Oli. Tõenäoliselt vedeleb neid ilma peal laiali ka. Täpsed andmed ilmselt ka saadaval, mis majakas mis elemente kasutas - hetkel on küll, kelle käest küsida, ent ega ta seda peast (ja seal ta hoiab kahjuks enamikku oma tarkust) kindlalt mäleta.
Aga relvade koha pealt, mis ehk meil pea kohal on - ma tõesti ei usuks, et see võimalus kasutamata jäi, kui selles suunas töö toimus. Me lihtsalt ei tea muud, kui ametlikku seisukohta (ametliku seisukoha näide on Aegnal olevad "õppemürsud").


Hea küll, aitab selle teema risustamisest.

[Tarmo Männard]

Aga Aegna katakombides olidki ju õppemürsud. Või on Sul teised andmed?
Seda kildfugassmürsku, mida need tropplapsed lõkkes küpsetasid pole keegi kunagi õppemürsuks nimetatud.

http://www.hot.ee/arapuutupommi/aegna_onnetus.htm

[canislupus]

Paraku olen seal all käinud ja õppemürsud need pole. Neid liigitati tinglikult õppemürskudeks, kuna eridemineerijad ei suutnud neid plahvatama panna (lõhkeaine vale paigutus, erinevate lõhkeainete üheskoos kasutamine, talupoja mõistusega imiteeritud kumulatiivkoonus jne). Sisuliselt pandi suur koorem erinevat sodi mürsu peale ning tulemusena lendas kogu laeng vastu lage ning lõi krohvi lahti.
Samas ei huvitanud kedagi fakt, et kõrval vedeles poolik mürsk, kust aukartustäratav kogus trotüüli? vastu vaatas. Mulle lihtsalt öeldi, et ma ärgu segagu spetsialistide tööd.

[oliver]

Mõttetud olid ka need Vene Kodusõjas kasutatud kuulipildujakaarikud (tarastsankad vist?). Üks hobune maha lasta ja ei liigu see kaadervärk enam kuhugi.

[Tarmo Männard]

See nimi peaks olema tatschanka.
Mingist kohast on meelde jäänud, et tegemist oli argpüksi relvaga. Sest tulistada sai ju vaid tahapoole, vastase eest põgenedes.
Miskist teisest kohast on meelde jäänud, et tegemist olla olnud päris hirmsa relvaga. Nimelt ülimobiilse kuulipildujapesaga. Lased eemalt hea valangu, ja kihutad tuhatnelja minema.

Sholohhovi kirjutatud "Doni juttudes" on koht, kuidas mees ütleb naisele, kelle oli endale kutsariks võtnud, umbes nii:
"Ja kui sa ühe ropsuga vankrit ümber keerata ei suuda, siis heida parem ise maha ja kärva. Niikuinii tapan ära!"
Sellest tundub küll, et tegemist oli sellise herilase nõelamist meenutava riistaga.
"Hit and run!"

[thor199]

Ilukirjanduslikult ilus küll, et hobune kaarikuga ja juuksed lehvivad jne.
Tegelikus elus on aga hobune kaarikuga maastikul väga aeglane sõiduriist.

[igavesti eilne]

Tatšanka üle irvitajad - jälle tänapäeva nolgid minevikusündmusi kaasaja küündimatu pilguga hindamas. Näiteks oliver kirjutab:

Mõttetud olid ka need Vene Kodusõjas kasutatud kuulipildujakaarikud (tarastsankad vist?). Üks hobune maha lasta ja ei liigu see kaadervärk enam kuhugi.

Kõrgelt hindasid tatšankat poolakad 1920 aastal võitluses pealetungiva punalaviiniga. Jalaväes omas tatšanka erilist tähtsust arjegardilahingutes, suurtükiväes kui kahurite katja-kaitsja, ratsaväes aga oli tema roll ülitähtis, olles tihedas koostöös ja aidates seda väeliiki lahingu kõige raskematel hetkedel. Erinevalt teistest relvameeskondadest oli kuulipildujaga tatšanka alati lahinguvalmis. Muidugi oli kiire manööverdamisvõimega tatšanka eelkõige avarate võitlusväljade lahinguvahend ja jääb oma kindlasse lühikeseperioodilisse aega. Loen veel poolakaid: Lahingutes Komarova all 31.08. 1920a. etendasid tatšankad peaosa, kaitstes-kindlustades terve päeva jooksul 1. ratsaväebrigaadi tiibu Budjonnõi polkude rohkearvuliste rünnakute eest. Viimasel momendil, kui ülekurnatud hobused tõrkusid liikumast ja poola ratsaväebrigaad vaenlase ratsaväerünnakutele vastu seistes ei saanud enam loota oma reservidele, lõid tatšankad oma tapva tulega tagasi viimased rünnakud.
Üldse julgustas tatšanka kohalolek oma ratsaväelasi ja tõstis viimaste võitlusmoraali.

[asjaajaja]

Tatshanka kasutamist on tänapäeva inimesel tõesti raske ette kujutada. On ju nii filmides, kui ka piltidel seda sõjariista kujutatud tuhatnelja kihutamas ja tagant otsast tuld välja sülgamas. Kuna kaarikuga tagurpidi kihutada ei saa, tekibki mulje, et tegemist on argpükside relvaga, mille abil saab ainult pealetungiva vaenlase eest pagedes tulistada.
Tegelikkus oli vist siiski pisut teistsugune. Tegemist oli mobiilse kuulipildujapesaga, mida sai kiiresti ümber paigutada vastavalt lahingu käigus tekkivale situatsioonile. Ja kasutati seda ikka suurtes lagedates steppides, kus on sadade ruutkilomeetrite kaupa siledat maad. Eestis, kus iga paarikümne sammu tagant on võsa, mets või oja pole sellise relvasüsteemiga kuigi lihtne liikuda. Sestap ka meie inimeste skeptiline suhtumine tatshankasse.

[Troll]

Te kõik unustate väga tähtsa asjaolu, mida tatšanka võimaldas, nimelt oli sellega alati võimalik suurt padrunitagavara kaasas vedada, samuti ka tolleaegste "Maksim"-kuulipildujate jahutamiseks hädavajalikku veevaru! Ka polnud kuulipilduja sugugi kaariku külge jäigalt kinnitatud, sageli veeti see lihtsalt tatšankaga tulepositsioonile, kus see tõsteti kaarikust kaevikusse. Seega oli tatšanka näol tegemist tolleaegsetele võimalustele vastava transpordivahendiga.

[Tarmo Männard]

Kui palju need esimese maailmasõja aegsed "Maximid" kaalusidki?

[Karuke]

Suur hulk III Reichi väidetavaid lennumasinate projekte. Millegipärast tundub, et "kurioossus" võib siin seisneda rohkem pealesõjaaegsete ulmekunstnike fantaasiates.
Ehkki - oli ka reaalseid huvitavaid eksemplare.
Mõned näited:



Ja kogu see kollektsioon lingina:
http://www.luft46.com/luftart.html
Üks "tõukava vindiga" väike protoüüp Dornier Do 335

Veel üks ebatraditsioonilise kujuga lennuaparaat - Sack AS-6
Katsetamisel selgus, et aparaat ei suuda õhku tõusta
Pärast mõningast kõpitsemist saadi alajuhitav masin siiski maast lahti.
Tegijal juhtub - mis teha.
Link:
http://luft46.volga.ru/misc/sackas6.html
Ja kogu Kollektsioon koos vene.k kommentaaridega:
http://luft46.volga.ru/luft46.html

[Maximus]

Ei olnud see Do-335 nii prototüüp midagi.

[Karuke]

Ei olnud see Do-335 nii prototüüp midagi.

Prototüüp selles mõttes, st "suurseeriatootmisse" asi ei läinud.

[Maximus]

Seda küll aga huvitav oli see,et,kui piloot lülitas,,sipelgasiilil'' esimese mootori välja olevat see kiiremini edasi liikunud,kui mõlemad korraga uugasid.