Kilo Tango kirjutas:
Mulle isiklikult tundub, et see kesk- ja kaugmaa õhutõrjerakettide peale investeerimine tuleks üldse vahele jätta ning see raha investeerida võimalikult tugevasse hävituslennukite parki.
Nõustun 100+%. Kui vaadata reaalselt toimivate keskmaa ÕT süsteemide hindasid, siis selle raha eest saab lennukite turult nii mõndagi, millega on võimalik opereerida kogu Eesti territooriumi kohal.
Pluss see, et maapealne ÕT on ilma toimiva lennuväeta lihtsalt hulk maapealseid (radarikiirguse järgi kergesti tasa lülitatavaid) sihtmärke. See on kontrollitud fakt kõikides sõdades alates Vietnamist.
Sama võib ka öelda hirmkallite Giraffe radarite kohta, mille taga puudub tegelikult radari vääriline raketivõimekus.
Asjatundmatu inimese jaoks jääb mulje, et selle relva ümber on ohtlik tsoon, mida võiks kirjeldada 3 km kõrguse ja 13 km läbimõõduga silindrina (eeldusel, et tegemist on Mistral 2-ga). Iga mõtlev inimene saab aru, et see pole nii. Aga oletame, et on. Oletame, et ca. 1,5 km kõrgusel läheneb meie enesekindlale Mistraliga relvastatud kaitseväelasele vene ründelennuk kiirusel 600km/h (täiesti tavaline lennukiirus ründeoperatsioonidel nõrgalt kaitstud vastase vastu). Pahaaimamatu lennuk läheneb otsesuunas, seega on lennuki silindrist läbi lendamise aeg 1,3 minutit. Sellest peab piisama sihtimiseks, tulistamiseks ja raketi sihtpunktini jõudmiseks. Üldjoontes piisab kah, kuid siiski on tegu väga lühikese ajaga. Asja halvendab ka see, et absoluutselt kõik IR anduriga rakettide sensorid tahavad sensori jahutamist enne praktilist kasutamist. Õnneks on meil hankes sees ka mobiilsed radarid, mis peaksid tagama piisavalt varajase hoiatamise, kuid ikkagi ...
Tegelikult pole
engagement envelope oma plaanilt sugugi mitte ringikujuline. Praktiline tabamise kaugus head-on on umbes poole suurem kui tail-on. Raketi tootja annab loomulikult oma kauba paremaks müümiseks ette kauguse head-on. Ehk oma plaanilt on ta väljavenitatud laik, välja venitatud head-on sihtmärgi suunas. Ehk tabamise tsoon on veel väiksem kui sa rääkisid.
Lisaks: soojustundlike rakettide kasutamisel pole head-on rünnak eriti arukas tegu, sest a) lennuki soojusfoon head-on on kordi väiksem kui tail-on. b)piloodil on kordi parem võimalus raketti visuaalselt avastada.
Kuigi tehniliselt lahendati igasuunalisus ehk all-aspect 80ndate alguses (AIM-9L debüüt Falklandil ja Bekaa orus ning Stingeri debüüt Afganistanis), on näiteks lennuvägedes siiski eelistatud taktika manööverdada vastase "kella kuute" ja tulistada hea selge soojusjäljega mootorite pihta.
Head-on taktikad on kasutusel peamiselt poolaktiivsete (SARH) ja aktiivsete (ARH) rakettide puhul, sest head-on lennuki radarisignatuur on IR signatuurist erinevalt kaunis soliidne - peegeldus vastase ninaradarilt ja õhukanalitest-turbiinidest.
Ja veel. Igasuguste IR rakettide kasutamiseks on vajalik silmside lastava objektiga. Udune ja pilves ilm raskendab oluliselt kasutamist. Olles ise lennunduses tegev, siis julgen väita, et 6km kaugusel ja 2 km kõrgusel lähenev hävitaja on väga halvasti taevast leitav. Isegi siis kui sa tead, et see seal on. Samas on (kõhutunde põhjal) sellises positsioonis olevast lennukist piisava kiiruse ja õige lennutrajektoori korral võimalik visata ka konventsionaalne pomm eelpoolmainitud enesekindla kaitseväelase positsioonile. Raketist rääkimata.
Siiski-kui vaadata, mida maailmas selles "masinaklassis" pakutakse, siis IR polegi kõige hullem. Giraffe radaritega Rootsis paaris käivad RBS-70 raketid on (sic!) laserjuhtimisega. Need pole fire-and forget, vaid sihtur peab märki hoidma sihikul kuni tabamuseni. See on veel topelt töö ja eeldab silmsidet kuni tabamuseni - IR rakett eeldab silmsidet vaid lukustumise hetke/lasuni. Ehk kui rakett on piisavalt kõrgel, ei sega enam nt sihtmärgi ette tekkivad kuuseladvad vms - mida meil on ja mitte vähe. Ehk laserjuhitav on minuarust veel õnnetum, sest seal on silmsidet vaja veel rohkem.
Mis puutub lennuki avastamist, siis õnneks on idanaabri hetkel aktuaalsele lennuväele iseloomulik kenakese tossu tekitamine mootorite osakoormustel (mis tõsi-järelpõletiga kaob). Näiteks full-military-poweri peal MiG-29 toodab enda taha kenakese tahmajoru, mis nt pilvede taustal on kergesti märgatav. Vaadake youtubest suvalist 90ndatel tehtud airshow videot ja saate kohe aru, millest jutt.
Kokkuvõtteks: Lähimaa õhutõrje on küll väga vajalik, kuid hävituslennukeid see ei asenda. Sama kehtib suvaliste muude õhutõrjerakettide kohta. Kesk- ja pikamaa õhutõrjerakettide peamine mõte on ikkagi strat. objektide kaitse siis kui hävitajaid parajasti läheduses pole. Ehk siis on tegu nn. second line defence tüüpi kraamiga. Eelkõige tuleks keskenduda siis ikkagi hävitajate hankele, et see esimene liin olema saaks.
Just. Lisaks saab lennukitega tekitada endale suhteliselt väikeste lisakuludega vajalikke lisavõimekusi nagu anti-ship, anti-radar jne. Lisaks on lennuvägi väga paindlik väeliik.
Mis veel öelda nende eelmise ja üle-eelmise põlvkonna rakettide kohta. Näiteks HAWK-i vastu on venelastel olemas spetsiaalne löögisüsteem MiG-25BM näol, millega on see võimalik ära kustutada nii, et maapealne raketikompleks midagi teha ei saa. Need lennukid muide olid ametis ka Gruusias, kui vastava teema all olevat infot uskuda.
Pigem on mõistlik strateegia
esiteks - muretseda AIM-120-capable hävituslennukid
teiseks - muretseda sama tüüpi raketti kasutavad raketikompleksid, nt SLAMRAAM
http://www.globalsecurity.org/military/ ... amraam.htm
AIM-120 eelis tavapäraste ÕT rakettide ees on see, et seal tuleb mõne aasta tagant välja uuendatud raketi mudel ja selle abil on võimalik hoida maapealne ÕT täiesti kaasaegsena vaid kulumaterjali regulaarse uuendamise hinnaga. Alateks raketi debüüdist 1992 on tehtud mitu update'i. Lisaks on AIM-120 aktiivne (ARH), mis on fire-and-forget -erinevalt vanadest poolaktiivsetest süsteemidest, mille võimalused hakata vastu paljude lennukite reidile on üpris kesised. Lisaboonusena võimaldab unifitseeritud moona kasutamine säästa nt hangete hinnalt, koolituselt, hoolduselt jne.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.