Kui seda aega meelde tuletada, siis tookord polnud tegu mitte faktiga, et KL-sed olid sellised või teistsugused, vaid tegu oli ametlike võimude poolt vaikimisi planeeritud ja läbiviidud KL-le negatiivse imago loomisega. KL oli küll ametlikult tunnistatud riigikaitseorganisatsioon, kuid kangesti tülikas (kellele? Mõelge ise!) Ja ka see võimude poolt ametlik tunnistamine oli tegelikult suures osas sunnitud käik 1991. aasta septembris, sest polnud ju muud varianti. Rahvapoolne tunnustus KL-le oli tugev, osalus riikluse taastamisse oli märkimisväärne - no kus sa pääsed.Kõige olulisem ja positiivsem on aga see, et tänapäeval on peaaegu kadunud uudised, kuidas jälle keegi kaitseliitlane naabrimehe maha lasi ja kuidas taas ööklubis mõni mees paugu lakke lasi. Kas keegi veel mäletab kui sagedased need uudised 10-15 aastat tagasi olid?
Ehk lisada mälestustele juurde veel sellised "uudised", missugused mitte harvad ei olnud. Näiteks: Kaitseliitlane G peksis naist, või Kaitseliitlane Y põhjustas liiklusohtliku olukorra, või Kaitseliitlase T sõiduauto varastati jne., jne. Mitte, et mingi firma töötaja või mingi küla-asula elanik jne., vaid - kaitseliitlane. Tegelikult naerukoht, kui see tookord mitte reaalsus poleks olnud.
Kõige selle tulemusena loodigi aastatepikkuse pideva tegevuse tulemusena KL-st pilt, kui ühest ajamata habemega asotsiaalsest joodikust, kelle käitumine on ettearvamatu ja tegelikult oleks parem, kui sellistel meestel RELVI käes poleks. Ka organisatsioonist tervikuna osati luua pilt, kui viimase vindini korrumpeerunud ja kõikvõimalike pimedate tegudega seotud struktuurist, missuguse põhitegevuseks on justkui vaid ülemuste oma tasku täitmine.
Ning, nagu näha, see tegevus kandis vilja. Pean silmas seda rahva mõtlemise töötlust. Vaatamata sellele, et KL suhtes hakkasid 1994. aastal puhuma teised tuuled ja valitsusringkondada arusaamad selle riigikaitseorganisatsiooni suhtes kardinaalselt (!!!) muutusid, on KL-le, kui organisatsioonile, ja kaitseliitlastele 2-3 aasta jooksul väga pingelise töö tulemusena loodud negatiivne maine kuni tänaseni väga visa kaduma.
Olin ise tookord selle süsteemiga väga tihedalt seotud ja tean, mida räägin.
Toon veel ühe väga markantse näite, missugune peaks minu eelnevaid väiteid väga hästi näilikustama.
1993.aasta lõpus, või oli see 1994.aasta alguses oli meil üks asi (ehk siis kana või kukk) politseiga kitkuda. Võtsime öösel erafirma valveteenistusest maha seal omavoliliselt ja KL nime all turvateenistust teinud purupurjus kaitseliitlased. Meil oli tookord väga hea koostöö Kodukaitse patrullteenistusega, kuhu puulusid väga normaalsed ja asja hingega tegevad mehed ja kellega koos me selles aktsioonis osalesime. (NB! mitte segi ajada tavalistest kinnimaksutud eluheidikutest koosneva üldise Kodukaitsega.) Selle tegevuse juures tuli küll rakendada pisut füüsilist jõudu alkoholi toime all olevate kaitseliidu vormis ja relvadega isikute ohutustamiseks, kuid asjade edasine käik oli huvitav.
Viisime vastavalt korrale need isikud politseisse, missuguse aktsiooni tulemusena needsamad purupurjus ülbikud lahkusid sellest asutusest (politseijaoskonnast) naerunäolisena juba ca. 5 minuti pärast. Meie aga pidime seedima igakülgset peetimist ja mõnitamist veel 2,5 tundi. Ja sellega asi veel ei lõppenud. Veel oma 4 kuud käisin ma (kuna vastutasin selle ürituse eest) mööda uurijaid ja tõestasin tõestamist mittevajavaid asju. Et KL on sõjaväestatud organisatsioon, kus kehtivad vastavad määrustikud jne, jne. Juba terndas tulevikus võimalik ruudulise taevapildi nägemine (ja seda ikka nii ca. 2-3 aastase kestvusega) ja asjad paistsid minu (ja ka KL jaoks tervikuna) jaoks iga uurijakülastusega aina sandimaks minevat, kui ühel ilusal kevadpäeval toimus asjaajamises kannapööre. Ühemomentselt tekkis politseitegelastes väga mõistev ja arusaav suhtumine KL-tesse ja KL-tu, kui organisatsiooni. Korrapelt saadi nagu aru, et me ajame ikka ühte ja sama Eesti riigi asja ning me oleme ikka nagu ühel pool barrikaadi selle juures. Asi lõpetati päevapealt ja päike hakkas paistma KL päevadessse. Ja kõik see toimus ametliku Eesti Vabariigi suhtumise muutusega.
Peaks vist nagu näilikustama minu eelpooltoodud väidet.
Enamus inimesi on aga asjade sellistest arengutest teadmatuses (või pole lihtsalt asja üle sügavamalt mõtelnud) ja tookord mitme aasta jooksul massiivse pressinguga KL-le loodud maine toimib seniajani.
See ajalooline mõttemõlgutus peaks pisut illustreerima ka meie kodanike relvadesse ja relvastumisse suhtumise kujunemist (kujundamist) Eesti Vabariigis.
Kas ka Pronksiöö järel abipolitseinikuks registreerunud kuuluvad kinnimakstud eluheidikute kategooriasse?
Lugege nt delfist kommentaare mõne sõjalise sündmuse kohta nt Eestis või Venemaal. Need on meie enda kaasmaalased, kes seal levitavad paanikat 20 minutisest sõjakäigust. Enamik neist on Eesti rahvusest ja Eesti juurtega inimesed. Ei mingid välismaa provokaatorid. KGB vanasõna: loll on spioonile kasulik inimene.
