Kui Saddam Hussein alustas 1990 aastal agressiooni Kuveidi vastu, pidasid USA õhujõud end kampaania jaoks mitte kõige paremini ettevalmistatuteks. Kuveidi vabastamiseks toimuva operatsiooni, mis tulevikus sai nimeks „Kõrbekilp"- „Desert Shield") ettevalmistamise käigus selgus, et õhujõudude arsenalis on puudulikult esindatud üks tähtsaimatest elementidest- punkrivastased maapinda tungivad pommid-penetraatorid.
Selle kategooria relvadest olid olemas vaid pommid BLU-109.
1985 aastal relvastusse võetuna olid need 874-kilogrammised pommid küll head ja efektiivsed, kuid nende võime tungida läbi Iraagi betoonpunkri lagede kutsus esile sügavaid kahtlusi. Sest nagu paljud diktaatorid, nii ilmutas ka Saddam Hussein erilist sümpaatiat võimsate (ja kallite) betoonkindluste vastu, kulutades nende ehitamiseks märkimisväärseid ressursse.
USA relvastuses polnud juba ammu raskeid penetreerivaid lennukipomme, et iraaklaste maa-aluseid ehitisi edukalt purustada. Tuumapommid, mis hävitasid sihtmärke lööklaine ja tuumaplahvatusega kaasnevate vapustustega, ei sobinud ilmselgelt sellesse lokaalsesse sõtta. Vajaliku massi ja läbilöögivõimega konventsionaalseid pomme ei olnud USA relvastuses juba ammu- ameerika arsenali uhkus, koletuslik 20-tonnine pomm-penetraator T-12“Cloudmaster“ võeti relvastusest maha veel kuuekümnendate algul.
Kujunenud olukorras alustas Floridas paiknev Ühendriikide õhurelvastuse osakond uue pommi loomiseks kiirtöid. Esialgu püüti juba eksisteerivate pommide läbitungivõimet tõsta, kuid 1990 aasta lõpuks sai selgeks, et kardinaalselt nende näitajaid tõsta on võimatu. Tuleb luua uus pomm. Tähtajad surusid peale- pommi polnud vaja mitte lihtsalt kiiresti, vaid juba eile. Ning see pomm pidi omama samasugust soomusläbistavust kui tuntud Teise Maailmasõja aegne „Tallyboy“, kuid omama sealjuures mõistlikku kaalu ja gabariite…
Insenerid tulid ülesandega hiilgavalt toime. Aja kokkuhoiu huvides valisid nad pommi korpuseks sobivaimad vajaliku tugevusega objektid- mahakantud 203 mm haubitsate M110 torud. Torude konstruktsioon paistis silma suure tugevusega ning pidas garanteeritult vastu betooni läbistamisele. Pommi ninaosa laenati eelmiselt penetraatorilt, BLU-109lt, juhtimissüsteem (suunamine laserikiire järgi standardselt sihtmärginäitajalt) ja stabilisaatorpinnad võeti aga lihtlabase ümbertõstmisega pommilt GBU-24/B Paveway II.
Kogu pommi programm- väljatöötamise algusest kuni esimese ja ainsa katseheitmiseni- võttis aega kaks nädalat. Kohe peale ainukest testi, mille käigus pomm tungis läbi 6,7 meetri paksusest betoonist, võeti pomm relvastusse.
Ööl vastu 28 veebruari 1992 aastal, sõna otseses mõttes mõni tund enne Lahesõja lõppu, lendas F-111 paar välja lahinguülesandele. Nende eesmärgiks oli Bagdadist 28 kilomeetri kaugusel asuv Al-Tadji õhujõudude baasi juhtimispunker. Enne seda oli baasi pommitatud F-117 poolt harilike pommidega, mis jättes küll maha muljetäratavaid kraatreid pinnases polnud siiski suutelised maa-alust kindlustust, kust juhiti väheste järelejäänud Saddami õhukaitsesüsteemide tööd, rivist välja viima. Tuli lasta käiku „raskesuurtükivägi“
Jõudnud sihtmärgini, vallandasid F-111 pommi ligi 8000 meetri kõrguses. Üks pomm kukkus märgist mööda- operaator suunas laserkiire valesse kohta- kuid teine sattus täpselt punkri pihta. Betoonikiht, mis oli kaetud veel kümnete meetrite pinnasega, ei suutnud 2131-kilogrammisele pommile (mis alles paar päeva tagasi oli käsitsi kokku pandud) vastu panna ning pomm, mis punkri laest läbi lõi, detoneerus ehitise sees ning hävitas juhtimispunkti.
Pomme kasutati ka 2002 operatsiooni „Enduring Freedom“ ja 2003 aastal „Iraqi Freedom käigus, kus neid kandsid F-15E tüüpi lennukid. Antud hetkel on see pomm, tõsi küll, koostatud enam mitte mahakantud suurtükitorudest, vaid spetsiaalselt selleks otstarbeks valmistatud teraskorpustest, põhiliseks penetreerivaks pommiks Ühendriikide relvastuses. Ligi sadakond pommi müüdi 2005 aastal Iisraelile, tarne sooritati 2006 aastal ning nende kasutamist eeldati Iraani tuumarajatiste vastu. Viiskümmend viis pommi müüdi juutidele veel 2009 aastal. Ka on pomme müüdud peale Põhja-Kores toimunud tuumakatsetust 2009 aasta 25 mail veel Lõuna- Koreale, kellele pommid tarnitakse vahemikus 2010-2014.
P.S. Ja ikkagi- millised tempod! Kaks nädalat projekti algusest kuni esimese testini. Isegi kui pomm olnuks vähem efektiivne, siis ainuüksi selline väike aeg selle loomiseks oleks vaimustust tekitav.
http://alternathistory.org.ua/gbu-28-il ... dnoi-bomby
