www.militaar.net

kui kogemata ei karda kaltsakas välja näha, siis must-valge "palestiina rätik" suudab kõrge kaeluse vms muu edukalt talvises miljöös "katta" kuid sobib pigem (nuppu künkanõlvale tõstes) varitsuses olles kuivõrd patrullis

Kõige lihtsam lahendus on oma rakmed/vestid vastavalt aastaajale värvida. Või teine variant, kui oled rikas, siis lasta meisterdada. Värvimise puhul on see hea, et võid teha mis tahes maskeeringu/laigu ja värvidega annab vastavalt maastikul ilmnevate värvidega mängida. Tuleb lihtsalt meeles pidada, et puhast tooni maastikul ei esine ja et mingi maa tagant muutub maastik. Ise olen talvel just aerosoolvärve kasutanud ja töötab, kui mõistlikult värvida. Ei soovita kasutada aerosoole, mis on mõeldud nt autode värvimiseks, vaid nt relvade värvimiseks mõeldud aerosoole. Neid saab vajadusel eemaldada või kuluvad ise aja jooksul maha.

On olemas ka spetsiaalsed riide ja naha värvimiseks mõeldud aerosoolid.

Gfreak kirjutas:Ise olen leidnud et talvel töötab üle kõige sigamegahästi hall värv, ja seda siis terve ülikonnana. Kui Sa kannad valget siis jääd ropult paistma, kui püsti seisad puude taustal.

Hall ACU käraks küll, arvan ma.

ACU on küll hea laik, aga jääb siiski liiga halliks lume tasutal. Kergelt hallikasvalge kerge halli digimustriga(mõned digilaigud 30cm raadiuses) petab kõige paremini ära , aga siiski kõik sõltub maastikust,.

Mugavam on ju, kui katelokk on küljes. Pole teda küll koguaeg vaja aga, kui söögi tegemiseks läheb siis on lihtsam ta võtta ju rakmete küljest, kui hakata teda kotist otsima..

Kateloki kandmine rakmete taskus suurendab oluliselt selgroo vigastuste ohtu kukkumisel. Kui sul on aega sooja süüa teha, sisi on sul aega see katelok sealt kotist välja võtta.
Minu isiklikel kogemustel filosoofia

Eks ta õige ole vast jah..
Muidugi, ma võin ju öelda, et ega ma metsa kukkuma ei lähe aga, kurat teab, mis päriselt võib juhtuda.

K45P4R kirjutas:Kateloki kandmine rakmete taskus suurendab oluliselt selgroo vigastuste ohtu kukkumisel. Kui sul on aega sooja süüa teha, sisi on sul aega see katelok sealt kotist välja võtta.
Minu isiklikel kogemustel filosoofia

Olen ka selle kohta "naised saunas rääkisid" jutte kuulnud, soomukilt kukkumine vms. Ons mõni reaalne juhtum olnud? Relva seljal kandes ja seljale kukkudes võivad samuti vigastused kaasneda...

speedsta kirjutas: ... Relva seljal kandes ja seljale kukkudes võivad samuti vigastused kaasneda...

Mistahes relvade või varustuse kandmise juures on reegel, et selgroo ümbruses midagi olla ei tohi. Ribid saab ära lappida, kuid selgroomurd...

Mis tahes relvadest rääkides...
Kustit siis ei tohi seljas kanda jah? Paraadidel/õppustel pidev ohutuseeskirjade rikkumine käib, ai ai ai.

Ma olen ka kuulnud mingi koolituse käigus mingilt instruktorilt, et kuskil mingil õppusel ollagi keegi ikkagi päriselt selgroo ära lõhkunud katelokiga. Et täpselt midagi öelda ei oska, aga seepärast ei tohivatki olla katelok taga keskmises taskus. Peab olema taga-vasakpoolses taskus. Taga-keskmises peab olema vihmamantel-labidas. Labidas ja katelokk on siis asukohad vahetanud. Et varem oli rippuv labidavars võimalikult vasakul, et põlvitamist-jooksmist ei segaks. Nüüd on aga labidavars taga-keskel. Nii on mulle õpetatud, rohkem ma ei tea.

Ilmselt peab see katelok ikkagi rakmetes kogu aeg kaasas olema. Et kui visataksegi kuskile ööpäevasele postile, või eksid õppuse/sõja käigus kuhugi ära. Et siis saaksid endale labidaga ilusa kaitsevalli pätsida, telkmantli peale tõmmata ja seal all veepudeli-kateloki abil endale tasahilju teed/puljongit teha. Ja seeläbi kasvõi ööläbi lahing-valmidust hoida.

Kas Siseministeeriumi ja Kaitseministeeriumi alluvuses töötavate inimeste anatoomia on erinev? Kui on, siis vabandan siiralt ja südamest.

No nii, vähe anatoomiat - inimese kehas olev selgroog on üldse kõige kõvem osa kehast. Selle rikkumiseks on ikka kõvasti jõudu vaja; katelokiga seda ei tee. Kateloki peale kukkumisest võib saada lihastrauma, millest lihased ise paranevad aja jooksul. Kui sitasti läheb, võib saada ka mingi kõhrevigastuse katelokiservaga, aga see läheb juba statistikaserva taha.

Kas Siseministeeriumi ja Kaitseministeeriumi alluvuses töötavate inimeste anatoomia on erinev? Kui on, siis vabandan siiralt ja südamest.

Aga muidugi on. Kas te pole siis kuulnud naljalugusid miilitsatest jne. (need ju just Siseministeeriumi siseorganite produktid). Sõdurite (Kaitseministeeriumi karjatada olev kari) kohta taolisi asju ju ei räägita. Ja kui juba räägitakse, siis küllap ikka asjal ka tõepõhi all.

Aga tegelikult! Tegelikult on suhtmõtetu filosofeerimine siin rakmete üle. Kõik-see vähem vigastusi ja ka kõige vähem piirab liikuvust muidugi variant, kui neid tüütuid rakmeid üleüldse ahistamas poleks - kui samast loogikast oma mõttearendust jätkata. Aga see kisuks siis ju vägisi jamaks kätte.
Ja need üksikjuhtudest tuletatud näited ei kannata üldse mitte tõsist arutelu. See on rohkem nagu auto turvarihmade vajalikkuse-mittevajalikkusealane mokalaat, kus müned vilusoofid tõsimeeli arutlevad-väidavad nende ülimat eluohtlikkust mingi üksikjuhtumi näitel, kus just-kui turvarihmaga kinnitamata jäämine olla elu päästnud ja rihamastatud olekus olek olla letaalse lõppe kaasa toonud.

Tahaks puudutada kahte teemat: 1) tulevõitluseks vajaminev varustus 2) patrullkoti/raskete rakmete kasutamine.

Nimelt terve üksiksõduri varustuse kontseptsioon vajaks tegelikult arutamist ja kindlate põhimõtet paikapanemist kaitseväes.
Praegusel juhul on meil lihtsalt mingid esemed nagu näiteks rakmed, suur seljakott, väike seljakott, välivorm, vihmaülikond, labidas, katelokk jne nänn. Puudub aga arusaam kuidas seda kõike korraga või mingisuguses ülesandepõhises komplektsuses kanda.

Kui me räägime tuletegevuse võitmisest, siis kas sõduril on kontakti ajal vaja seda katelokki enda keha küljes rippumas? Või on tal vaja nii telkmantlit kui ka vihmaülikonda oma tagumises paunas hüplemas? Aga kompanii pealetungil mis planeeritult kestab päeva ja mitu head kilomeetrit?

Mina leian, et pärast 10-ndat tundi kui pealetung on läbi, tahaks sooja sööki küll. Kuid tiibamise ajal läheks vaja ainult lahingvarustust selle kõige kitsamas mõttes. Kas sinna hulka peaks kuuluma ka MG-3 lindikast või mitu sidemepakki oleks piisav, on juba edasine teema. Niikuinii suur seljakott tuleb ju kompaniiveebliga järgi. Jah, see võib küll viibida, kuid me ei saa kõikide mis-siis-kui juhuste vastu võidelda enda mobiilsuse arvelt.

Tuues siin välja eespool toodud näite, kuidas ööpäevasel postil on hea teevett keeta siis olgu see post kas vaatlus, julgestus, teejuhatus vms, siis brigaadi/kaitseringkonnas vastutusalas toimuvate lahingute ajal ei saaks elava tule kasutamisest juttugi olla (ärme hakka rääkima leegi maskeerimisest, mida paljud ei oska ja enamik ei viitsi teha).

Ehk siis kui kui tulebki ülesanne panna püsti 48h julgestuspost, siis seda varustust mida tahaks kaasa võtta on täpselt niipalju, et rakmetesse koos lisapaunadega kõik ei mahu ja suur seljakott on jälle palju. Lahenduseks on tegelikult ju väike seljakott, kuhu saab panna kõik mitte-lahingvarustuse. Kuid oh häda kuidas seda kompotti üksuse ümberpaiknemisel jala küll koos kanda. Galvilindas on küll mõeldud sellele kuidas kinnitada suure seljakoti külge ohvitseri kaardimapp, kuid väikest seljakotti peab piltlikult öeldes ikka käekõrval tassima (see õnnelik, kellele seda üldse väljastatakse).

Kui rääkida nõudest, kuidas sõdur peaks 24h suutma endaga igakell kaasas oleva varustusega hakkama saama, siis juba praegu lähevad käiku rasked lahingrakmed kus endaga võetakse kaasa ka seljakoti küljepaunad. Aga nagu ka esimese näite juures, aina kohmakamaks kontakti ajal sõduri liikumine sellest läheb. Ja kas kontakti ajal sekund liiga aeglasel sõduril on ikka kasu õhtul minut varem katelokini pääsemisest. On siis üldse enam kedagi kes õhtul katelokiga kõlistama saaks hakata...

Mina leian, et pärast 10-ndat tundi kui pealetung on läbi, tahaks sooja sööki küll. Kuid tiibamise ajal läheks vaja ainult lahingvarustust selle kõige kitsamas mõttes. Kas sinna hulka peaks kuuluma ka MG-3 lindikast või mitu sidemepakki oleks piisav, on juba edasine teema. Niikuinii suur seljakott tuleb ju kompaniiveebliga järgi. Jah, see võib küll viibida, kuid me ei saa kõikide mis-siis-kui juhuste vastu võidelda enda mobiilsuse arvelt.

Mina poleks küll nii väga kindel, et kompaniiveebel seljakottide või muuga kohe-kohe tulemas on. Pigem on tõenäolisem, et vahest need sõdurid (nii palju, kui neid peale seda actioni veel hinges on) enam oma kompaniiveeblit ja kallist seljakotti ei näegi. Halvemal juhul mitte kunagi.
Või arvab mõni meist, et - mida pole meil endil, seda annavad meile meie liitlased? Et meie lahingutegevus saab loomulikult igas selle episoodis olema vaid võidukas? Et tänu vägeva ameerika onu õlalepatsutusele põgenevad meie vainlased eesti sõduri ilmumisel just-kui iseenesest kahte lehte laiali ja meie sõdurite ainuke mure on vaid, kuidas võimalikult kiiresti ja väiksema jõukuluga neile nende mahalöömiseks järele jõuda? Ja ameerika onu toob meile nagu sõrmenipsu peale vajalikul momendil nii sooja söögi, tuleb ja päästab haavatud, veab rekkadega välipeldikud kohale, jne.?
Tutkit, nii see kohe kuidagi olema ei saa. Vähemalt olnud ja olevate sõdade analüüs ei anna taoliseks arvamuseks küll mitte mingit alust. Võimalik tulevane relvakonflikt EV-s välis- või siseagressoriga ei saa olema mingi missioonisõda kusagil Lõunamaal, ja sellest tõdemusest me oma varustuse-relvastuse ning struktuuri ülesehitusel lähtuma peamegi.

P.S.
Üks elust võetud fakt, missuguse üle tarvitseks pisut järele mõelda.
Kuna siia foorumisse ka hulganisti sõjaajaloohuvilisi (mitte ainult kaasaegse militaaria fänne) koguneniud on, siis toon ühe kauni näite meie kodumaad viimati laastanud suure sõja ajast.
Nagu te teate (v.t. Päevaettekanded), siis 1944. aasta augustis pidas Saksa Wehrmacht Lõuna-Eestis just taolist (või siis peaaegu sarnast) kaitselahingut, millist ka praegune EV suure tõenäolisusega plaanib ida poolt tuleva võimaliku vastase vastu pidama hakata.
Kui väike olin, siis olid kõik metsad-majad täis (see on suhteliselt, võrreldes näiteks Põhja-Eestiga) igasugu sõjaaegset kraami. Leidsin isegi paar täiskomplektset seljakotti-ranitsat ühelt pööningult, rääkimata väiksematest sõduri isiklikuks tarbeks mõeldud varustuselementidest. Ühe seljakoti leidsin isegi metsast, kuid see oli minu juurdejõudes juba suhteliselt pisaraidväärivas seisus. Kahjuks.
Mis te õige arvate, et kuidas need siis selliselt sinna laokile sattusid? Eks ikka selliselt, et kompaniiveebel pidi need (nagu eelmine postitus kindalasõnaliselt väitis) oma kandamit kergendanud võitlejate juurde toimetama, aga seekord jäidki need nende omanikel nägemata. Ühest teisest kohast tean lugu (ikka Lõuna-eestist), kuidas terve autokoorem sõdurivarustust oli ühte taluhoovi jäänud. Noh, kohalikud olid muidugi nagu kaarnakari kohe jaol olnud ja punastele olla vaid veoauto jäänud. See on reaalne elu.