Kuidas juveliir Jossi tüssas.

Märgid, medalid, ordenid, embleemid, mis tahes muud märgid, mis Sinu vormile ei teki iseenesest... Nendega seonduvad dokumendid. Muud sõjaväeteenistuse ja lahinguautasud.
Vasta
Lemet
Liige
Postitusi: 19944
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Kuidas juveliir Jossi tüssas.

Postitus Postitas Lemet »

“Võidu” ordeni saladused



Pilt

Plaatinast valmistatud ordeni briljandid võeti tsaari varakambrist, rubiinid aga tuli panna sünteetilised.

See oli NSVL kõrgem autasu, ette nähtud vaid kõrgemale sõjaväejuhtkonnale. Kuid selle luua käskinud Stalin ei kahtlustanud, et Moskva juveliir Ivan Kazennov, kõrgeima kvalifikatsiooniga meister, kes kaunistas ordenit vääriskividega, teda pettis. Ning avaldas selle saladuse alles veidi enne surma.
1943 aasta suvel, kui oli juba selge, et NSVL võidab sõjas Saksamaad, otsustas Stalin luua spetsiaalse autasu kõrgemale sõjaväejuhtkonnale. Ülesanne anti korraga mitmele kunstnikule. Esimesena esitas uue autasu, mida nimetati “Ustavuse eest Kodumaale” eskiisi Punaarmee tagala saatbi kaastööline polkovnik Nejelov. Kuid tema kavand ei leidnud heakskiitu. Eelistati hoopis Anatoli Kuznetsovi, kes oli juba ühe eksisteeriva, Isamaasõja ordeni, autori kavandit. Tema kavand kujutas endast viieharulist tähte selle keskel paikneva ümmarguse medaljoniga, millele oli paigutatud Lenini ning Stalini bareljeefid.

Kavandit näidati Stalinile, kes käskis bareljeefide asemel panna Kremli Spasski torni kujutise. Oktoobris esitles Kuznetsov juhile seitset uut eskiisi, millistest Stalin valis välja ühe kirjaga “Pobeda”, andis korralduse kasutada kulla asemel plaatina , suurendada Spasski torni mõõtmeid, foon aga muuta helesiniseks. Peale seda anti käsk valmistada proovielsemplar.

Meistri julgus.

Tellimus saabus Moskva juveeli- ja kellavabrikusse. (tegu oli esimese ordeniga, mida ei valmistatud Rahapajas). Kohe tekkisid ka raskused. Plaatinaga probleeme polnud, teemantid võeti tsaari fondist, aga vaat rubiine tähe punaste kiirte jaoks ei leidunud. Kõrgeima kvalifikatsiooniga meister Ivan Kazennov korjas neid kokku üle terve Moskva, aga kõik vääriskivid olid erinevate mõõtudega ning erinesid värvi poolest. Mida teha? Meistrit haaras vaikne paanika, Stalini käsk oli teada- kasutada ordeni loomiseks vaid kodumaist päritolu materjale. Kust aga võtta ordeni valmistamiseks vajalikke rubiine? Tähtajad olid karmid ning aega rubiinide otsimiseks polnud. Siis võttis Kazennov omal vastutusel ordeni valmistamiseks kasutusele sünteetilised rubiinid. Kellelegi ta sellest ei rääkinud, saladuse aga avaldas ta kõrges vanuses palju aastaid peale Stalini surma oma õpilasele.
Seejärel näidati esimest Võidu ordenit juhile, kellele see meeldis. Stalin käskis valmistada kokku 20 ordenit. 1943 aasta 8 novembril ilmus NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi määrus ordeni asutamisest. Selle järgi oli orden määratud “Punaarmee kõrgema juhtkonna autasustamiseks edukate ühe või mitme rinde mastaabis operatsioonide läbiviimise eest, mille tulemusena muutus olukord järsult nõukogude vägede kasuks.”
Kõige esimese NSVL kauneima ja kalleima ordeni eksemplari valmistamiseks kasutati 170 briljanti üldmassiga 16 karaati ja 300 grammi puhast plaatina, samuti rubiine, mis, nagu eelpool tähendatud, olid sünteetilised. Vääriskivid ja plaatina eraldati Rahvakomissaride Nõukogu erikorralduse alusel. Tegu oli ühlasi ka kõige suurema ordeniga NSVL-s, vahemaa täheharude vastaskülgedel paiknevate tippude vahel oli 72 mm. Seda tuli kanda mitte paremal, vaid vasakul õlal punasel roheliste, siniste, bordookarva, helesiniste, oranžide ja mustade triipudega lindil


Pilt
Marssal Žukov sai kaks võidu ordenit.

Esimesed ordenikavalerid.

Kohe siiski kedagi uue ordeniga ei autasustatud. Alles 1944 aasta 10 aprillil said teatavaks kolme esimese kavaleri nimed- ordeni numbriga 1 sai Esimese Ukraina rinde komandör, Nõukogude Liidu Kangelane Georgi Žukov, No.2 marssal Aleksander Vassilevski ning No.3 Kõrgeim Ülemjuhataja marssal Stalin. Autasustati neid kõiki paremkalda Ukraina vabastamises osalemise eest.
Palju oli autasustatuid 1945 aastal, kui Saksamaa purustati. Marssalid Rokossovski, Konev, Malinovski, Tolbuhin, Govorov, Timošenko, aga samuti ka armeekindral Antonov. Žukov ja Vassilevski said sel aastal selle autasu teistkordselt. 1945 aasta juunis sai Võidu ordeni teistkordselt ka Stalin, sõja eest Jaapaniga aga marssal Meretskov

Pilt
Kalinin andmas Võidu ordenit Stalinile.

Autasud välismaalastele.


Võidu orden anti ka mõningatele hitlerliku Saksamaa vastase koalitsiooni riigitegelastele- Jugoslaavia Rahvavabastusarmee ülemjuhatajale Titole, Voisko Polska ülemjuhatajale kindral Michhal Žymierskile, inglise feldmarssal Montgomeryle ning ameerika kindral Eisenhowerile. Ordeni sai ka Rumeenia kuningas Mihhai I.

Nagu teada, sõdis Rumeenia natsliku Saksamaa poolel, kuid kui Punaarmee hakkas Rumeenia piiridle lähemale jõudma, lasi Mihhai I diktaator Antonescu arreteerida, kuulutas Rumeenia sõjast väljunuks ning lõpetas kõik vaenulikud tegevused liitlaste vastu. Just selle eest- “mehise akti eest Rumeenia riigi poliitika lahutamisest hitlerliku Saksamaa omast ja liitumise eest Ühinenud Rahvastega”, nagu öeldi autasustamise määruses, otsustaski Stalin teda autasustada.

Järgmine, arvult seitsmeteistkümnes ordeni kavaler ilmus välja alles kolmekümne aasta pärast. Selleks sai “meie kallis” Leonid Ilijtš, kellele meeldis end autasusid täis riputada. Võidu orden anti peasekretärile 1978 aasta veebruaris, nõukogude armee 60-nda sünnipäeva eelõhtul, kuigi Brežnevil polnud mingeid teeneid, mille alusel sellist ordenit anda. Muideks, just sellel põhjusel ta peale surma sellest ilma jäetigi.

Kus need praegu asuvad.

Nii kalleid ja kauneid ordeneid on maailmas vähe. Eisenhoweri adjutandi mälestuste järgi istus kindral peale ordeni kättesaamist pikalt laua taga ning luges kaua ja kaine arvestusega üle kõik briljandid, teatades, et orden maksab vähemalt 18 000 (tolleaegset) dollarit. Rubiinide väärtust aga ameerika eksperdid määrata ei suutnudki, sest polnud kohanud nii suuri kive, neid aga ordenist välja koukima määramaks, kas tegu on looduslike või sünteetiliste kividega, nad ei hakanud.
Nüüdsetes hindades on ordeni väärtuseks vähemalt miljon dollarit, mõningatel hinnangutel isegi kuni neli miljonit. Kuulduste kohaselt olla just sellise summa eest kuningas Mihhai müünud oma ordeni ameerika miljonär Rockefellerile. Kuningas ise pole küll müümist tunnistanud, kuid saabudes Moskvasse võidu 60-ndat aastapäeva tähistama, ei kandnud ta seda ordenit, kuigi kõik ülejäänud autasud ilutsesid tema luksuslikul mundril.
Kõigi ülejäänud ordenite asukoht on tänasel päeval teada. Nõukogude väejuhtidele antud ordenid, samuti Poola marssali oma asuvad relvajõudude keskmuuseumis. Välismaalastele antud ordenid aga nende riikide muuseumites.

http://topwar.ru/2681-tajny-ordena-pobeda.html
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
Arnold
Liige
Postitusi: 5110
Liitunud: 23 Jaan, 2005 16:26
Kontakt:

Postitus Postitas Arnold »

Kõlab muidugi peenelt - sintetika! Karastatud klaas või mis?
Lemet
Liige
Postitusi: 19944
Liitunud: 12 Apr, 2006 15:49
Kontakt:

Postitus Postitas Lemet »

Synthetic and imitation rubies

In 1837 Gaudin made the first synthetic rubies by fusing potash alum at a high temperature with a little chromium as a pigment. In 1847 Ebelmen made white sapphire by fusing alumina in boric acid. In 1877 Frenic and Freil made crystal corundum from which small stones could be cut. Frimy and Auguste Verneuil manufactured artificial ruby by fusing BaF2 and Al2O3 with a little Chromium at red heat. In 1903 Verneuil announced he could produce synthetic rubies on a commercial scale using this flame fusion process.[9] By 1910, Verneuil's laboratory had expanded into a 30 furnace production facility, with annual gemstone production having reached 1,000 kg (2,205 lb) in 1907.

Other processes in which synthetic rubies can be produced are through the Czochralski's Pulling process, flux process, and the hydrothermal process. Most synthetic rubies originate from flame fusion, due to the low costs involved. Synthetic rubies may have no imperfections visible to the naked eye but magnification may reveal curves, striae and gas bubbles. The fewer the number and the less obvious the imperfections, the more valuable the ruby is; unless there are no imperfections (i.e., a "perfect" ruby), in which case it will be suspected of being artificial. Dopants are added to some manufactured rubies so they can be identified as synthetic, but most need gemological testing to determine their origin.

Synthetic rubies have technological uses as well as gemological ones. Rods of synthetic ruby are used to make ruby lasers and masers. The first working laser was made by Theodore H. Maiman in 1960[10] at Hughes Research Laboratories in Malibu, California, beating several research teams including those of Charles H. Townes at Columbia University, Arthur Schawlow at Bell Labs,[11] and Gould at a company called TRG (Technical Research Group). Maiman used a solid-state light-pumped synthetic ruby to produce red laser light at a wavelength of 694 nanometers (nm). Ruby lasers are still in use. Rubies are also used in applications where high hardness is required such as at wear exposed locations in modern mechanical clockworks, or as scanning probe tips in a coordinate measuring machine.

Imitation rubies are also marketed. Red spinels, red garnets, and colored glass have been falsely claimed to be rubies. Imitations go back to Roman times and already in the 17th century techniques were developed to color foil red—by burning scarlet wool in the bottom part of the furnace—which was then placed under the imitation stone.[12] Trade terms such as balas ruby for red spinel and rubellite for red tourmaline can mislead unsuspecting buyers. Such terms are therefore discouraged from use by many gemological associations such as the Laboratory Manual Harmonisation Committee (LMHC).
http://en.wikipedia.org/wiki/Ruby
Рубин
(позднелат. rubinus, от лат. rubeus - красный), разновидность минерала корунда (Al2Oз), отличающаяся содержанием примеси ионов Сr3+ (от сотых долей до 2%), замещающих АД3+. Квантовые переходы между уровнями энергии Cr3+, расщеплёнными внутрикристаллическим полем, определяют красную окраску Рубина (в отличие от бесцветного корунда); с переходами между др. уровнями иона Сr3+ связано лазерное излучение Рубина в красной области спектра, а с переходами между спиновыми подуровнями - действие Рубина как квантового усилителя радиоволн (мазера).

Рубин - драгоценный камень 1 класса. В СССР Рубин встречается в россыпях на Среднем и Южном Урале. За рубежом важные промышленные месторождения - в Бирме, Таиланде, Шри-Ланке.

Синтетический Рубин, получаемый тем же способом, что и корунд (но с добавкой Cr2O3), применяется в ювелирной и часовой промышленности, в квантовой электронике в качестве активного элемента наиболее распространённого твердотельного лазера, дающего рекордные энергии и мощности, а также гигантские импульсы, и мазера.
http://www.catalogmineralov.ru/mineral/729.html
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
jaankask
Uudistaja
Postitusi: 17
Liitunud: 22 Sept, 2010 21:35
Kontakt:

Postitus Postitas jaankask »

Süsteetiline rubiin on täpselt samasuguste keemilis-füüsikaliste omadustega, kui looduslik, kuid kvaliteetsem. Sünteetilisel rubiinil puuduvad suletised jmt mis on looduslikule mineraalile omased.

Samas on veider, et sünteetilise rubiini kasutamine oli "saladus".
Arnold
Liige
Postitusi: 5110
Liitunud: 23 Jaan, 2005 16:26
Kontakt:

Postitus Postitas Arnold »

Bolševike jabura ajaloo kestel on see küll üks vähem veidraid juhtumeid. Kes võis olla kindel, et isake kuulab ära loengu "sintetikast" ja ei saada pakkujat Kolõmale!
ants431
Liige
Postitusi: 729
Liitunud: 30 Jaan, 2007 21:54
Kontakt:

Postitus Postitas ants431 »

Arnold kirjutas:Bolševike jabura ajaloo kestel on see küll üks vähem veidraid juhtumeid. Kes võis olla kindel, et isake kuulab ära loengu "sintetikast" ja ei saada pakkujat Kolõmale!
Stalini soove oli ilmselt väga raske ära arvata. Kolõmale sattumist pidi kartma ka ettekandja. Meenub ühe naise meenutus::
Olin siis 17 aastat vana ja määrati mind külvi volinikuks. Seisin rajooni partei esimese sekretäri kabinetis ja kuulasin tema sõimu. Hakkasin nutma. Ta ei katkestanud sõimu aga valas mulle klaasi vett ja sosistas: "Pole midagi, harjute ära!" ja sõimas valju häälega edasi.
Noorematele kes Stalini aega ei mäleta, iga esimese sekretäri eestoas istus teine sekretär kelle põhiline kohus oli kõrgemale poole ette kanda kõigest mida esimene teeb. Peale sõimu polnud esimesel midagi teha, oleks saanud kohe sildi kui kodanlike igandite kandja.
Kasutaja avatar
pagan
Liige
Postitusi: 1263
Liitunud: 10 Nov, 2011 1:55
Kontakt:

Re: Kuidas juveliir Jossi tüssas.

Postitus Postitas pagan »

Ülbeks minekuga hakkavad vead tulema.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 24 külalist