Puhas tõde!

Tsiteeri:
- kõige vajalikum pintsetipaar või muu tööriist on raskel hetkel silma alt kadunud. ülesse leiad sa selle siis, kui seda enam vaja ei ole..
lisaks sellele võivad ka mõned detailid, hoolimata hoolsast jälgimisest, peale resti küljest lõikamist (või sel ajal) kaduda nagu toskaana nähtamatu juuksenõel, kas mahakukkumise teel või lihtsalt haihtuda. Pärast mida on tööprotsess seiskunud ja mudelist roomab kõiki deemoneid nimetades oletatava kadumise koha peal laualambiga valgust näidates põranda peal ringi peoga nähtamatuid osi kokku pühkides. Ning leida siiski detaili laua pealt. või karbist. Või peale koristamist igaksjuhuks tolmuimeja kotti lammutades. Või üldse mitte leida (nagu mul hetkel üks autoradikas on kadunud) ning leida siis kui oled mingi asendusratsi teinud ja mudel valmis on.
Ja mudelism on jah selline asi kus on vaja püsivust, seda just see arendabki, see on nagu mediteerimise vorm, algul suudad vähem sellesse staadiumisse langeda, kuid mudel mudeli haaval hakkad nautima protsessi ennast. Ka hetkel on mul staadium, kus olen mudeli kätte võtnud, ja siis tagasi pannud. Kui hetkel ei ole seda soont, siis ennast piinata pole ka mõtet. Keegi ütles mulle, et lõppude lõpuks on see hobi, see peaks mõnu valmistama mitte piina. Arvan et selleks et hobi mõte on protsessi valmimises, mul ei olegi mingit igatsust valmis asjade pärast, mida mul korteris ei ole. Need on ühes asutuses klaaskappides ja kui need minu juures oleks, vaevalt ma neid viitsiks neid iga päev vaadata või sõprade jaoks välja vedada. Mingi aeg need lihtsalt tolmusid ja vedelesid läbisegi karpides riiulil.
Eks igaüks leiab selle tee muidugi ise, aga peasi on mitte meelt heita.
