Bodyguardi angaar

[calico]

tubli ettevõtmine- et räägivad nagu neegrinaisega, kui proovind oled muud ei tahagi, sama pidi olema aerograafi kohta. jälgin su katsetusi huviga sest tahan lähitulevikus ka proovida. püstol juba tuli ebayst ära. edu siis!

[Sho]

nagu neegrinaisega, kui proovind oled muud ei tahagi, .. jälgin su katsetusi huviga sest tahan lähitulevikus ka proovida. .. edu siis!

Noorus on ilus aeg.. rokid täiega.. proovid kõik ära.. isegi aerograafi..

[oleeg]

...proovid kõik ära.. isegi aerograafi..

Saan vihjest aru, et ei maksa...
terv
o

[Sho]

Kui ettenähtud kombel proovida.. siis vast ikka maksab..
aga kui samal viisil nagu neegrinaist.. siis värvi ei maksa sisse panna.

[calico]

jah mõnes mõttes on see värv...fui poisid! millest mõtleme!

[Bodyguard]

Tule taevas appi, milline orgia siin nüüd lahti läks Igatahes proovin kleepsude panekut veel täna harrastada aga tekkis küsimus ka - nimelt praegu värvin Revelliga (Korralik värv, ütleks parem kui humbrol ja klismost jooksis korralikult läbi) ja Revelli värvidega kasutan sama firma
COLOR MIX-i, aga...
Kuna see kõigeväiksem purk on ainult 30 ml sisaldusega ja seda 30 EEK juures siis tuli tahtmine ka midagi muud proovida - et millest nagu jätkub kauemaks kui lihtsalt kahe-kolme mudeli peale. Seda tean ammu et nitro ja lakibensiiniga lahustatakse aga küsimus pigem Revelli värvides, parem karta kui kahetseda et äkki miski reageerib omavahel jne. Millega oleks mõistlik lahustada.

[Joss Metsast]

Revelli värv lahustub nii nitro kui white spirdiga. Esimesega jääb hästi "kuiv" ja kuivab kole kiiresti. White spirt on olenemalt tootjast tibake rasvasem, kuivab kauem.
Revelli lahusti on minu arust mõlemast etem. Seda on ju ka 100ml pudelikeses olemas? 30 ml kõlab jah kuidagi kahtlaselt väikse kogusena.

[Panzergrenadier]

Eks see selline kahvatu linnuke ole, aga need dekaalid üksjagu päästavad. Kas pesu on ikka ka plaanis või jääbi väga defineerimata joontega?

Jõudu!


Siim

[Bodyguard]

Antud projekt sai valmis, et nagu Tallinna linnapeal kombeks öelda: Tehtud!
Riskisin ja proovisin pesu teha, tegelt ta ei tulnud üldse "pesu" moodi pigem toimus veidike toonimist, kergelt sai ka noaga "alusvärvi" kaabitsetud et tulemus veidikenegi kasutatud masina moodi oleks, täiesti possible et pingutasin julmalt üle. Piltidega pole üldse rahul, sai tehtud ilma mingisuguse valguse ja taustata, seega ilmselt tuleb üle teha.
Nagu ilmselt herr Hertsog öelnud on: taguge terviseks või midagi sinnakanti.
Ise sain aga mökerdamisest jälle suure kogemuse hulga rikkamaks ning see tegi mind kõvasti õnnelikumaks...

[Hertsog]

pole tal häda midagi. täitsa kenakene teine. a kas ma olen pime, loll või lihtsalt ongi nagu avatud töökeskkonnaga (ilma kuplita) masin ?

[Bodyguard]

Ei, ma ei maininud seda. Pildid said tehtud enne kupli pealepanekut ning nüüd on see kenasti juba omal kohal.

[fossiil]

Mulle tundub kah päris kobe, nii et nüüd tahaks ka täiskomplektis masinat näha...

Kas klismoga hakkad juba harjuma?

Urmas.

[Blitzkrieg]

Ja mind huvitab kohe kindlasti kokpiti sobivus sellele. Minul ei klappinud üldse kokku aga valmis tehtud sai ikka

[Bodyguard]

Tehases on hetkel valmimas teine vihane ning tuntud sakslane, väikse saladuskatte all võin öelda et sama lennuk (kuid veidi erinev seeria) on ka järgmisena plaanis, karp on igatahes juba olemas.

Seekord siis Messerschmitt Bf 109 E-4

Hävituslennuki Bf 109 projekteerimine algas 1934. aastal. Esimene prototüüp Bf 109 V-1 valmis 1935. aastal, esmalend toimus 28.mail. Sellele, Inglise mootoriga Rolls Royce Kestrel (704hj) prototüübile järgnes veel kaks - V-2 ja V-3, millest kahel viimasel kasutati juba kodumaist mootorit Junkers Jumo 210 (610hj). Luftwaffele standarhävitaja leidmiseks korraldatud konkursi, millel osaleisd Arado Ar-80, Focke-Wulf FW-159,Heinkel He-112 ja Messerschmitt Bf 109, võitis viimane ning nii saigi temast Saksa õhujõudude standardhävitaja, milleks ta sisuliselt jäi kuni II maailmasõja lõpuni. Pärast esimete mudelite edukat katsetamist alustati peagi ka seeriatootmist. Esimesed seeriamudelid Bf-109 B-1 ja B-2 olid varustatud Junkers Jumo 210D (635hj) ja Jumo 210E (640hj) mootoritega. Esimeseks lennuüksuseks, mille käsutusse uued hävitajad saabusid, oli JG 132 "Richthofen". See oli 1937.a alguses. Sama aasta suvel saadeti Bf-109 tüüpi hävitajad juba aga ka Hispaania kodusõjas mässajate poolel sõdivale Saksa lennuüksusele "Legion Condor". Samal aastal võitis Saksa lendurite meeskond Zürichi lennupäevadel mitu peaauhinda, muuhulgas ümber Alpide lendamises ja meeskonnalennus. 1937. aastal püstitas Hermann Wurster forseeritud DB 601 tüüpi mootoriga (1650hj) lennukil Bf-109 maismaalennukite uue mailmarekordi - 610,95 km/h. Sõja käigus täiustati lennukit Bf-109 üsna oluliselt, tema stardimass suurenes kaks korda, oli 650 km/h. Viidi läbika mitmeid muudatusi keretarindis. Sõja ajal muudeti senine tähis Bf (Bayrische flugzeugwerke) tähiseks Me.
Vaatamata sellele et veel enne sõda (1939) konstrueeris Heinkeli konstrueerimisbüroo kiirema ja manööverdusvõimelisema hävituslennuki He-100, jäi Bf-109 endiselt Luftwaffe standarthävitajaks. Kurioosumina mõjub seegi, et kaheksast suurepäraste omadustega He-100 prototüübist kuus müüdi Nõukogude Liidule, kus see suures osas sai eeskujuks hilisematele Nõukogude hävituslennukitele. Veelgi veidram on aga see, et vahetult enne sõja algust müüdi N.Liitu ka viis Me-109 tüüpi lennukit.
Bf-109 oli täismetallkonstruktsiooniga, vabalt kandva ühetalalise alltiivaga lennuk. Kere oli ovaalse ristlõikega. Hilisematel versioonidel oli kabiin hermeetiline. Tiib oli varustatud maandumisklappide ja automaatselt töötava eestiivaga. Kabiin oli soomustatud, ventileeritav ja köetav. Sabarattaga telik oli sissetõmmatav ja varustatud hüdrauliliste ketaspiduritega. Lennukil oli kolmelabaline muutuvsammuga propeler.

Mudelist ka väheke,
Juhistel on kirjas et tegemist 2010 ehk siis käesoleva aasta väljalaskega, ma ei usuks seda kohe mitte üldse kuna isegi G-10 mis on toodetud 1996. aastal jätab kordi rohkem viisakama mulje.
Detaile on vähe, kõigest 34 ning detailsusest võib vaid unistada, üks stiilinäide siit:

Kokpitis eraldi osana toodud välja vaid iste ning miskine alus kuhu see kinnitub, see selleks. Piloot on ka muidugi Revelli suurepärane üllitis ning lennukisse istuma ei lähe, no nii tore lausa et Revelli poisid on "juhtkangi" lendurile pihku valanud, kuna lendur istuma ei lähe sai võetud paremalasuv kang et päris tühja kohta ei jääks.




No ja siin on eriti usin oldud, hiigelsuured needid mida sai ikka korralikult maha tõmmatud, eks ma vaatan kuidas nad hiljem krundi all välja nägema hakkavad, kas peab äkki veel järele aitama (lihvitud kerest pilti pole).


Esmapilgul märkasin kohe kenasti tiibadel valujooni ja süvikuid mis isegi juhendis ära on toodud, lihvida ning pahteldada, seda veel jõuab. Neid oli tegelikult ka terve lennuki kere täis, siin siis veel üks pilt tiibadest:


Tööd jagub, peatse kohtumiseni!

[Bodyguard]

Viimased jõupingutused käsil ja mõtlesin olukorda raporteerida,
vahepeal olen jõudnud masina ära kruntida ning kahe põhitooniga ka üle lasta. Natuke sai ka maskimist harjutada, täitsa hästi tuli välja kuigi sirgeid sälke pole väga raske teha ka.

Suuremat sorti jamamine oli muidugi väikeste "täpikestega", sain kuidagi moodi klismoga hakkama kuid nagu ikka jäid lähedale kergelt väikseid täpikesi jne, mõtlesin et võtan vatitiku koos lahustiga ning puhastan ära.
Kui kus sa sellega!, kole, kohe väga kole jäi. Selline ilme nagu oleksin kähku pintsliga üle nühkinud ja siis veel käega pinna peal mudinud. Aga olgu mis ei tapa teed tugevamaks, jätan jutulõime katki ja näitan pilte

Kõigepealt kruntimine kus üksjagu läks pekki,


Siis lasin kogu kere üle kergeoliiviga mis pildi peal paistab muidugi tugevasti tumerohelisena, aimu saate värvitoonist viimastelt piltidelt..


Siin siis hetk enne värvimist, kere on juba maskeeritud...


..ning siin juba kui teip maha võetud, saate aimu ka heledamast kergoliivist.
Suurt fotograafiat ei harrastanud, siin veel üks pilt teise nurga alt...


Nüüd jäänud veel kerealune helesiniseks värvida, ning mootorikatted kollaseks.