www.militaar.net

Loen siis Type 97 Chi-Ha valminuks. Kahjuks ei saa selle pildistamisega enam kuidagi sinapeale ja sellepärast ei olegi pildid eriti head. Tank valmis minu viimaste masinate kohta üli kiiresti, kõigest 10 päevaga, eks muidugi oma rolli mängis ka see, et roomikutega mässamine jäi ära. Eks hinnake ise:

Üldmulje on tore ja Jaapani tankid on üldse ägedad.

Kui kritiseerida lubatakse, siis tooks välja, et metalset läiget on pisut vähe - seda eriti roomiku ja tähiku osas ning üldine matt välimus muudab mudeli üldmulje väga ühetasapinnaliseks. Hariliku pliiatsiga üle käies peaks suht lihtsa vaevaga seda parandada saama.

Teine teema on sumpad mis on ülejäänuga võrreldes ehk liiga rebasekarva - Pütid ise võib suht roosteseks teha, nagu nad sul ka on, kuid kaitsevõrk seal peal nii palju kuuma enam ei saanud ja need ehk säilitavad oma värvi pikemalt - annab ka detailikirevust veidi juurde.


Aga 10 päevaga sellises teostuses mudel kokku saada on sellegipoolest muljetavaldav.


Kristjan

Võtsin õpetussõnu kuulda ning tegin väikeseid muudatusi. Roomikutele va sinder harilik pliiats eriti peale hakata ei tahtnud, kumm ju. Sumpsi, õigemini seda kaitsva võrgu värvisin üle ning nipet näpet tegin veel. Ilmad keerasid ära ja pildid on jällegi nii nagu on.

Äge loom, endalgi ootamas selline masin 1:72 mõõtkavas. Nende tanki areng oli suht aeglane võrreldes euroopa tankidisainide arenguga, aga ega neil väga kiire ka polnud, oma töö tegid ära mis vaja...

_________________
Meie asutuses töötamiseks ei pea te olema hull, kuid see tuleb kasuks...

Enam vähem üheaegselt valmis jaapanlasega koos ka sakslaste 0-seeria sturmgeschütz III, Mini Arti toodang. Selle kokkupanek oli tunduvalt vaevalisem, kui Chi-Ha. Muidugi, kui võrrelda detailide arvu siis on see täiesti arusaadav. Kuigi need valmisid enam-vähem üheaegselt siis selle kokkupanek algas üle poole aasta varem (olen siin vahepeal jõudnud kokku panna veel venelaste OT-26 ja ühe lennuki, millest veidi hiljem). Vist oli lihtsalt vaimu puudus, sest mudel oli iseenesest väga hea. Ainuli üks märkimisväärne viperus juhtus, nimelt plaanisin masinale paigutada ristidega B-varjandi dekaalid. Viimase kleepsu paigaldamisel lagunes see lihtsalt ära ning olin sunnitud kõik maha võtma ja asendama A-varjandiga.

Veidi masinast ka:
Nende masinate ajalugu algab 1935. aastal, kui Erich von Manstein käis välja idee üheskoos kasutada lahingutegevuses tanke, suurtükke ja jalaväge. Järgneval aastal võetigi vastu otsus ning hakati projekteerima masinat, mis oleks relvastatud sarnaselt Panzer IV-le 75mm lühiraudse suurtükiga. Veermiku ja korpuse hakkas tegelema Daimler-Benz, relvastusega Krupp. 1937. aastal valmisidki esimesed 5 nullseeria masinat. Liikursuurtüki veermikuks oli võetud Panzer III Ausf. B väikeste muudatustega veermik, relvastuseks 75mm suurtükk StuK 37L/24, mida sai liigutada mõlemale poole 12 kraadi. Mootori sai masin võrreldes Panzer III-ga lahjema, nimelt 250 hobujõulise Maybachi HL108TR, mis andis talle kiiruseks 25-28 km/h. Kuna nende masinate olid valmistatud tavalisest terasest, ei kasutatud neid sõjategevuses, pärast katsetusi jäid need õppemasinateks kuni 1941. aastani.

Oh, visalt edenevad asjad, aga noh valmis sain. Nimelt tegu siis Tamiya Tšeljabinskis toodetud T-34/76 1943 aasta mudel. Ma usun, et paljud teist on kokku puutunud Tamiya odavate mudelitega, paras saast oli, veidi tegin ka ümbere, et masin tõepärasem tunduks. Lõpptulemus mulle isegi meeldib, kuigi nende kummipaeltega (roomikud) oli tegu, üks jäigi veidi halvasti hoidma. Tulemus siis selline:

Viimasel ajal on tekkinud tahtmine vanadele lennukimudelitele uut eluvaimu sisse puhuda, need muidugi 1/72 skaalas. Mõndadest lennukidtest on vaid peotäis juppe järel, aga noh üks näide siia, mis nendest juppidest saab (Henschel Hs 129):

Tegelikult tundub väga hea - värvitud on igas mõttes hästi - tonaalsus "mängib" parasjagu. Paar asja mille üle võiks mõelda - mõõdukas must pesu on selline imerohi, mis väikesed detailid paremini välja toob. Teine on rooste - see võiks küll olemata olla, vähemalt suuremas osas kohtades ja sellises mahus, sest soomusteras roostetab alles pikkade aastate jooksul, keevisõmblused jäävada ka siis täiesti haljaks. Roostetada saaksid rohkem plekist detailid - poritiivad näiteks, aga üsna vähe siit ja sealt täketena, sest muidu saab meeskond üldjuhul kõva peapesu. Ka välitingimustes.
Tolm/pori on täiesti arvestatavas koguses ja annavad masinale päris palju juurde. Kui must pesu oleks eelnevalt tehtud olnud, oleks efekt veelgi parem.
Roomikud, jah, veits nõrk koht, aga sellest sa juba kirjutasid. Nende välispind roostetab ainult pikal seismisel, võiks veidi rohkem porikarva tooni kasutada

Ja lisapaakide korkide juures on roostetamine (kui see on nii mõeldud) suht võimatu - need olid üldjuhul dislaga koos ja ei võtnud korrosiooni jutule. Seal võiks tugevama tumeda pesulahusega kütuse ülejooksmise jälgi esile tuua.

Aga sellegipoolest mõjub praegune tulemus vägagi "elusalt"

Edu!