Reisi organisaatorid olid kõik hoolikalt kavandanud ja esimesed üllatused tulid juba päris kodu lähedal. Nimelt kõlas mõned kilomeetrid enne Halingat kahurilask mis ajas bussis tukkuva seltskonna päris ärkvele.
Minskis võttis meid vastu väga lahke ja abivalmis huvikaaslane ja mõnusat nostalgiat tekitav hotell. Ööbimiseks täiesti kõlbulik aga kergelt vedas näod muigele küll.
Linnas sai süüa mingit hääldamatu nimega rooga.
Linn ise oli ääretult puhas. Tohutu laiusega teedel sujus liiklus Tallinnlase jaoks ulmelise kiiruse ja sujuvusega.
Hotellist muuseumisse kulgesime 70nendate aastate bussiga...
...mille roolis oli juht aastast ???
Midagi sellist me siin näha lootsimegi.
Kiri räägib ise enda eest.
DOT-i kahuriruum.
Juhtimiskeskus.
Tulepesa T26 tornist.
Selliste relvajõududega võiks järsku sõpruskohtumisegi korraldada.
DOT-i kuulipildujate ruum. Selles konkreetses oli kolm Maksimi.
Nimekaim Stalini liinil.
Jossi sussid esisoomusel.
Minumeelest on torpeedoosa natukene lühikesevõitu aga muidu on päris OK välja tulnud.
Kiisu armeeteenistuses.
Täpselt nagu F1-s. Ei midagi üleliigset kuid kõik vajalik.
Pildid pöhendusega Kristjanile.
Mees metsast, ehk teisisõnu partisan.
Selle isendi nägemine oli muidugi suurem ootus kui T34 väravas.
Foto pühendusega Urmasele.
Soldatski obed. Tatrapudru tušonkaga, soolapekk, hapukurk ja soldatski sto gram.
Moedemonstratsioon neljakümnendate esimesest poolest.
Miljonimängu küsimus.Mis masinaga on tegemist?
Et meil põnevam oleks oli ka vastaseid tekitatud. See seltskond andis paukpadrunitega tuld kui me tankidega polügoonil sõitsime. Neil polnud kahju isegi tankitõrjekahurist mõnet tühilasud teha.
Aga vot seda me enam oodata ei osanud. BT7 aeti meie jaoks käima. Samuti pandi käima Panzer III mootor ja sellist asja juhtub juba üliharva. Käivitamine toimus meie jaoks väga efektselt. Nimelt andsid kaks meest umbes minuti jooksul vändaga hoorattale hoogu. Ülekanne tundus väga vihane olevat sest alguses suudeti see vänt vaid teokiirusel liikuma saada. Kui pöörded üleval siis eemaldati vänt ja tõmmati pendiks kokku. Mootor käevitus momentaalselt ja see heli oli kõrvale tõeline nauding. Ei mingit röögatut möla vaid ääretult ühtlane kasslase urin, kes on rahulik kuid teab täpselt milleks ta võimeline on.
Iga mehe turismipaketti kuulus 10 lasku paukpadrunitega. Relva võis ise valida laual lebavate seast.
No selliste vastu ei olnudgi ju võimalik sõdida. Kõik vastased olid lihtsalt naerukrampidest jõuetud.
Soome poisid lasid talveasõja aastapäeva puhul lausa 240 padrunit laadida.
Väike vihje kõikidele dioraami ehitajatele.
Krokodilli kõhus.
Aga vot seda ei osanud mitte unistadagi. BT7-ga tehti meile ka lõbusõitu. Mitut inimest te eestis teate kes sellise riistaga sõitnud on?
Laiali lennanud kereosa on tõenäoliselt esimese 10-ne T34 seast. Arvatavasti Koškini enda juhitud koostemeeskonna poolt koostatud. Selle teooria aluseks on needitud kere.
Varajase perioodi T34-ja lint.
Suure õllekõhuga mehel polegi nii väga lahe selle masina roolis olla.
Püstikurat tankiroolis.
Veelkord tank seestpoolt.
Miskit tänapäevasemat ka.
50l bensiini AI 93 sajale kilomeetrile. Uh kui jube.
SU 25. Kahjuks ei oska lennukite kohta kommentaare jagada.
SU 23 tagatelik.
Lausa kodune tunne tuli peale seda lindu vaadates.
Mi+Mi+Mi
Sellisele pusale pole tankistil küll võrdväärset vastu panna.
Suurte meeste liivakastikühvel.
Levar võttis endale suveniiriks silla suvilasse tiigi peale.
Igavest palju pilte jäi siia üles laadimata. Ja oh kui palju pilte jäi veel kohapeal tegemata. Aga käremaru vahva oli nii, et suured tänud organiseerijatele.
Toomas
...ilma 
