Amatööri 1:48 jpm (täiend. Su-27UB)

[Parovoz]

Tere tere
Hmm, siis tasuks mõelda Hobby Bossi (1:48) peale või Zvezda(1:72) need pidid geomeetriliselt täpsemad olema. Ja nagu topiku autor selgitas värvi skeem
oli suht varieeruv siis ei ole probleeme. Erilisi markeeringu iseärasusi Eestis baseeruvatel hävitajatel ei olnud aga minu teada, internetis saadud info põhjal, olid Pärnus baseeruvatel hävitajatel kontuur numbrid. Ehk lennuki parda number oli valge kontuur. Kuskil oli isegi fotosid Vene saidil , peaks otsima natuke.
Aga mudel on illus.

[Kapten Trumm]

Eestis asunud polkudega toimus 1980ndate keskel mingi arusaamatu tango, sest 80ndate alguses allusid need Balti sõjaväeringkonna õhujõududele, kuid kuskil 80ndate teisel poolel muutusid PVO polkudeks. Kas see mõjutab nt lennukite värvimist, pole süvenenud. Pärnus asunud polk osales ühel aastal ka Afganistani sõjas. Samas oli ka teada, et NSVL vägede väljaviimisega viidi siit ära suurem kogus mittejuhitavaid rakette e reaktiivmürske - millega pole PVO masinatel midagi teha.

Tüüpselt näivad vene taktikalised hävitajad kuni Su-17 ja MiG-23ni siinkandis olevat värvitud 4-tooniliselt (tumepruun, liivakarva, kahvaturoheline, tumeroheline).
Väeosades ise värvitud masinatel võib olla imeasju - kui nt tumedad värvid otsa said (suvilat oli vaja ka värvida), siis viimased masinad võisid üleni salatirohelised olla.
Ninakoonusega näib olevat selline loogika, et tehasest helehalliks värvitud masinatel oli see tumehall, maskeerimisvärvi masinatel valge.
St maskeerimisvärvi tumehalli ninaga masin võib olla "välioludes kamufleeritud".

Need masinad, mida mina mäletan, olid varased (23M), mis seisavad natuke tõstetud ninaga (23MLD seisab horisontaalselt), sabakiilu pikendusega kere peal ning olid värvitud üsna tumedates toonides.

[Kapten Trumm]

Nagu lubatud siis, 1:48 MiG-29UB by Academy.

[Kapten Trumm]

Tegemist on siis äraseletatuna MiG-29 esialgse õppe-treeningversiooniga, mis erineb ühekohalisest lahinguversioonist ninaradari ja peibutuslõksude seadme puudumise poolest, samuti on seal 2 piloodikohta. NSVL lennukiehituse jaoks oli viimase masinaga, mille treeningversioon oli kohitsetud kujul (varasemalt oli see tavaline) - näiteks Su-27 treeningversioon Su-27UB on samade viledega, mis lahinguversioon, kuid lisakaalu tõttu mõnevõrra tagasihoidlikumate lennuomadustega.

Suur jurakas mootorigondlite vahel on lisakütusepaak.
Relvastus tiibade all on keskelt arvates - R-27 keskmaarakett, siis R-73 lühimaarakett (mida sihitakse sinna kuhu piloot pea keerab) ja kõige otsas on R-60M (väga)lühimaarakett. Mismoodi see lennuk ilma radarita neid keskmaarakette lennutab, jääbki segakseks (lennukiga on kaasas poolaktiivne radarirakett igatahes). Optoelektrooniline avastamis- ja sihtimissüseem on aga lennukil olemas.

[Kapten Trumm]

Väike vaheldus nõuka sõjaraua vahepeale - Svenska Flygvapnet ja JAS-39 Gripen, Italeri 1:48.

[Kapten Trumm]

Väike üldrahvalik harimine siis ka rootslaste relvastusest. Kuna tegemist on A mudeliga (JAS-39A), siis tundub, et seepärast pole relvastuse hulgas "amraami" ehk AIM-120. Relvastus tiiva otsast alates on siis RB-24 (Rootsis litsensi järgi toodetud AIM-9), seejärel RB-75 (Rootsis litsensi järgi toodetud AGM-65 Maverick) ja siis RBS-15 (Rootsi omatoodangu laevavastane tiibrakett). Kerealusel püloonil on lisapaak ning kere all esiteliku kõrval ühel pool on 27 mm kahur ja teisel pool raadiotehnilise võitluse konteiner ehk jammer.

[Kapten Trumm]

1:48 U-2R (TR-1) Italerilt. Kuna sellel aparaadil puudub tiivaalune relvastus ja masin on üleni musta värvi, siis käis kokkupanek kiiresti. Tiivaulatus on ca 60 cm. Tegemist on siis legendaarse U-2 "spioonilennuki" tänapäevasema versiooniga, mis fotoluure asemel tegeleb rohkem radari- ja signaaliluurega, millest annab tunnistust kere all olev antennimets. Küür seljas on sateliitantenn, millega söödetakse kogutav info reaalajas satellidi kaudu kuhu tarvis.

[Kapten Trumm]

üks veel (tail art)
Järgmisena on kavas 1:48 MB-326K, see on siis Itaalia reaktiivtreeninglennukist tehtud ühekohaline kerge ründelennuk.

[Kapten Trumm]

Nagu lubatud, siis Italeri MB-326K 1:48.
Tegemist on siis AerMacchi (Itaalia) reaktiivõppelennukiga MB-326, mille baasil on loodud kerge lahingulennuk MB-326K Impala, mida ehitati ka Lõuna-Aafrika Vabariigis. See erineb siis õppelennukist ühekohalise kabiini, võimsama mootori ja provisioonidega relvastuse jaoks. LAV-i relvastuses oli selliseid lennukeid üle 200 , nende eeliseks peeti head kättesaadavust, sest lennuk suutis lennata enamvähem igalt siledamalt platsilt.

Eraldi võib märkida ülivõimast kahurrelvastust, mis maksimumvariandis (mudelil on ka paigaldatud) koosneb 2x30 mm kahuritest kere külgedel, 2x12,7 kuulipildujatest tiivaalustes konformsetes konteinerites ja 2x7,62 Gatlingi kahuritest äärmistel tiivaalustel püloonidel

Kui dekaale uskuda, siis lennukit olla piloteerinud keegi major Piet Krüger LAV õhujõududest.

Aga siis fotod:

[Kapten Trumm]

Veel...
See halli ja mustakirju asjandus on 68 mm reaktiivmürskude konteiner. Kahel pool on kuulipildujate konteinerid.

[Joss Metsast]

See Impala näeb väga lahe välja. Ja tundub et potensiaalsete vastaste tarvis pole ka rakette vaja, piisab täiesti kahurist/kuulipildujast. Ilmselt siis kerge ründelennuki rolli mõeldud.

[Kapten Trumm]

Mul on tunne, et neid lennukeid kasutas LAV nn aparteidivõim mässuliste mustade küttimiseks ja hiljem Angoolas, sellest ka taolised relvastuse valikud (7,62 Minigun'id näiteks). Sellest ka nende suur arv. Kui vastane on relvastatud AK-47-ga, siis kõlbab ründelennukiks ka taoline masin.

Angoolas oli muidugi ka tõsiseid õhulahinguid Kuuba MiG-ide ja LAV Miragede vahel, kuid Impalate osalemisest õhusõjas pole nagu kuulda.

[Mercurius]

Üldiselt ei pea ma ennast kuigi suureks asjatundjaks, kuid sa võiksid natukene tehnilist poolt ka jagada, ehk oskab keegi head nõu anda.

Värvid akrüülidega ja ei laki? Minu Vallejo näeb umbes samasugune välja ilma lakkimata. Kui otsustad lakkida, siis ehk katsetad enne akrüüli põrandavahaga või lakiga pinda siluda, kui dekaale peale paned? Olen ka üleni vahatanud või lakkinud enne dekaale ja peale dekaale lakkinud. Põrandavaha tahab ainult korralikult kuivada, kipub jooksma hiljem ka kui vett saab.
Üldiselt akrüüliga ongi moodsad lennukid natukene liiga eee... krobelised? Samas ok soomuse jaoks...
Emailiga aga aetakse majast välja ja riistade puhastamisega on mässamist...

Lennukite ülemised osad näevad päris head välja, kuid allpoolt tahaks äkki kergelt pesu? Eriti rattakoopad, relvastus?
Minul ei ole veel akrüüliga eelvarjutamine hästi õnnestunud. Ikka värvin pärast üle...
Olen isegi Vallejo Airi märkimisväärselt lahjendanud, kuid ikka liiga paks värv arvatavasti.

Oleksin ka ise soovitustest huvitatud, kuidas akrüüliga häid lennukeid teha.
Värvimise poolepealt vaatan Vladislav B töid ja tekib küll küsimus, et mis moodi seda tehakse...

[Parovoz]

Tere tere
Khmmm, kuskil eraldi teemas oli sellest juttu. Võtaks eelneva postituse suhtes natuke sõna, seda toetudes oma kogemusele akrüülvärvide osas. Olen nende värvidega(akrüülidega) tegemist teind nende tulekust mudelismi algusest.
nüüd värvingi nendega kuna emailide kasutamine on minu jaoks liiga lõhnalised. Seda , et nad krobelised jäävad on vist rohkem kogemuse puudumine. Meil müügil olevatest akrüülidest (Revell Aqua, Vallejo, Tamiya)) on nii üks kui teine normaalse kvaliteediga. Annavad hea pinna ja katmise. Vallejo Air võib natuke lahjendada küll aga seda tema enda lahustiga. Revelli Aqua on selle suhtes vähenõudlikum, selleks on mul kraanivesi +aknapesuvahend Fairy. Annab hea tulemuse. Kusjuures kasutan ka netist , välismaalt ostetud värve(Xtracrylic, Life Color, Gunze Aqua, ja mingi veel). Nendega töötamisel peab lihtsalt kuiva trenni tegema ja saab kõik ok olema. Soovi ja tahtmise juures saab ju kokkuleppida , et näidata kuidas see toimib. Kui nüüd viimistlust (weathering) silmas peetakse, siis siin kasutan emaile ja selleks otstarbeks ostetuid AK ja MiG tooteid. Kuigi peaks ütlema , et tavaline kunsti õli värv ja whitespirirt teevad selle töö ka ilusti ära , samuti nagu tavalised pastelli ja grafiit kriidid, mis meil kunsti poes on müügil. Igasuguste värvi kriimude jaoks kasutan vahest tavalist grafiitpliiatsit(HB) või 2B. Akrüülviimistlus vedelikke pole veel proovinud. Ega vist taha ka enam. Põranda vaha on juba sellise konsistensiga, et pole vaja lahjendada. Katan seda mitu kihti. Aega on ja Annab parema tulemuse. Praegu kasutan ka Humbroli läikivat akrüüllakki. Kuivab veidi kauem kui Soomlaste põranda vaha aga tulemus on suti parem. Ja ei jookse ta kuhugi.
Mudelite kokkupanekul ja viimistlusel kindlaid kriteeriume pole, aga ise lähtun pigem oma huvist viimistluse vastu. eks teema algataja on rohkem "vähekasytatud ekspluateerimise " poolehoidja. Piisavalt "must" , kergelt kulumisjälgi ja ausalt öeldes tänapäeva lennukid hoitakse, vähemalt püütakse hoida puhtana nii palju kui võimaldavad tingimused.
Aga küsimuse esitajale veelkord , kogemus ja proovimine viivad selliste tulemusteni kui netist näha.

[Kapten Trumm]

See Impala on küll lakitud, lihtsalt värvi peale miski "matt acryl varnish" Meka mudelipoest. Ma muidugi lakin seepärast, et kleebised maha ei tuleks esimese katsumisega.