www.militaar.net

Praegu on tavalisest rohkem aega kodus istuda, mistõttu tekkis kiuslik mõte proovida mõne mudeli kohta ka taustalugu kokku panna. Kuna viimasel ajal on Jaapani teema töös olnud, langes valik Teise Maailmasõja ühe lahedama kurioosiumi peale (vähemalt minu meelest), allvee-lennukikandjale I-400.

Natuke eellugu.
Lennuki kasutamist allveelaeva pardalt proovisid Suurbritannia ja Saksamaa juba esimese maailmasõja päevil. Sõdadevahelistel aastatel tegid sel teemal katsetusi kõik suuremad mereriigid. Aga ainult Jaapan jõudis ka tegelikult allveelaevadel baseeruvate lennukite kasutamiseni. Jaapani merevägi pidas tuleviku peamiseks vastaseks Ameerika Ühendriike, mistõttu arendati hoolega suuri ookeani-allveelaevu, mille tegevusraadius pidi ulatuma üle kogu Vaikse ookeani, Ameerika rannikuni. A- ja B-tüüpi allveeristlejatele paigaldati veekindel angaar ja katapult väikese vesilennuki jaoks. Vargsi vee all kohale toimetatud lennuk võis siis sadamates ja rannikul vastase tegemisi luurata ja vajadusel paari pommiga ka pisut pahandust teha.
Teise Maailmasõja päevil prooviti idee praktikas järele. Mõned näited.
1942. aasta veebruaris lendas allveelaeva I-25 pardalennuk E14Y Austraalia kohal, uurides Melbourne'i ümbrust. Märtsis luuras ta juba Wellingtoni ja Aucklandi sadamaid Uus-Meremaal. Maikuus tegi I-21 lennuk luuret Sydney sadamas. Luurele järgnes kolme kääbusallveelaeva rünnak ööl vast 1. juunit, sihtmärgiks ristleja "Chicago". Ristleja jäi terveks, uppus aga kasarmuna kasutatud praam ja hukka sai 21 meest. Otsa said ka kolm kääbusalleveelaeva ja nende kuus meeskonnaliiget.
I-10 pardalennuk luuras umbes samal ajal ringi Aafrika rannikul ja Madagaskaril. See operatsioon kulmineerus kahe kääbusallveelaeva rünnakuga Diego Suarezi sadamale, mis uputas tankeri ja vigastas brittide lahingulaeva "Ramillies".
1942. aasta septembris tegi I-25 pardalennuk kaks õhurünnakut Oregoni rannikupiirkonnas, visates süütepomme metsa, eesmärgiga metsatulekahjusid tekitada. See oli ainus vaenlase õhurünnak USA põhiterritooriumi vastu. Ilmateadete kättesaadavusega oli aga tol ajal kehvasti, vahetult enne rünnakuid sadas vihma ja mingeid tulemusi need pommitamised ei andnud.

Nüüd siis natuke ka I-400 klassi tegemistest.
I-400 klassi allveelaevad arendati välja eesmärgiga sõda vaenlasele koju kätte viia. 1942. aasta jaanuaris tegi admiral Isoroku Yamamoto ettepaneku 18 allveelaeva ehitamiseks, igaüks võimeline pardale võtma kaks lennukit. Ja mitte enam lihtsalt luurelennukid, vaid pommitajad. Nende laevade tegevuskaugus ulatus Ameerika idarannikuni ja sealt tagasi baasi. Põhimõtteliselt suutis selline allveelaev vahepeal tankimata sõita maailmamere mistahes punkti ja sealt ka tagasi tulla.
1943. aasta jaanuaris algas klassi esimese laeva, I-400 ehitus. Kevadeks hakkas aga terasepuudus end tundma andma. Projekti kärbiti algselt üheksa, siis viie laeva peale. Et projekti kahanenud löögijõudu kompenseerida, suurendati ehitamise käigus allveelaevade pardalennukite arvu kahelt kolmele. Lisaks tehti muudatus kahe poolelioleva A2-tüüpi allveelaeva (I-13 ja I-14) konstruktsioonis, asendades nende angaari suuremaga, mis mahutas kaks pommilennukit. Ette rutates võib öelda, et I-400 klassi viiest laevast jõudis sõja lõpuks valmida vaid kolm. Neist viimane, I-402 muudeti tankeriks ja ei olnud sõja lõppedes veel rivis.
1943. aasta augustiks oli Jaapani sõjaõnn pöördunud. Los Angelesi ja New Yorgi pommitamine ei tundunud enam apetiitne. Selle asemel tuli leida mooduseid USA laevastiku liikumise takistamiseks. Üks selline hea abinõu tundus olevat Panama kanali lüüside hävitamine. Kui õnnestuks lüüse veega varustav Gatuni järv ookeani tühjendada, ei oleks kanal läbitav vähemalt kuue kuu jooksul. Allvee-lennukikandjate üksuse kümnele lennukile tundus see ülesanne olevat just jõukohane ja vastava operatsiooni väljatöötamine läks käima.
Reaalsus tegi omad korrektuurid. I-400 ja I-13 said tegevusvalmis alles 1944. aasta detsembris, I-401 1945. aasta jaanuaris ja I-14 märtsis. Kui lennukimeeskondade väljaõpe läbi kütusepuuduse ja muude hädade lõpule jõudis, oli käes 1945. aasta juuni. Olukord oli taas muutunud. USA tohutu armaada oli ammugi Panama kanali selja taha jätnud ja seilas Vaiksel ookeanil ringi. Okinawa oli langenud ja järgmiseks oli oodata USA rünnakut Jaapani emamaa vastu. Uueks allvee-lennukikandjate sihtmärgiks sai USA sõjalaevastiku lähim baas, Ulithi atoll. I-13 ja I-14 ülesandeks selles operatsioonis oli toimetada Truki baasi luurelennukid C6N Saiun, millega enne rünnakut kontrollida olukorda Ulithis. I-400 ja I-401 pidid oma kuus pommitajat saatma enesetapurünnakule, mille sooritamiseks sai teha vaid ühe katse. Seetõttu oli vaja enne rünnakut veenduda, et Ulithis on piisavalt olulisi sihtmärke, eelkõige lennukikandjaid.
I-400 ja I-401 läksid Jaapanist merele 23.juulil, et kohtuda kokkulepitud rajoonis 14. augustil. I-13 oli selleks ajaks juba hukkunud, aga see oli Jaapani poolele teadmata. Rünnakupäevaks oli määratud 17. august. Õigeks ajaks jõudis kohale vaid I-400. I-401 oli tormi ja rikete tõttu alles teel ja I-14 istus Truki baasis, kui päev hiljem Jaapani keiser raadiosaates kapitulatsioonist teada andis.
Allvee-lennukikandjad jõudsid Jaapani vetesse tagasi augusti lõpus ja andsid end seal ameeriklaste kätte. Jänkidele oli selliste hiiglaste olemasolu suur üllatus. Salastatus oli olnud täielik.

Tehnilisest poolest ka lähemalt.
I-400 klassi allveelaev oli 122m pikk ja 12m lai, veeväljasurvega umbes 6600 tonni. Need olid maailma suurimad allveelaevad kuni strateegiliste tuumaalveelaevade tulekuni 60-ndatel aastatel. Ja ka peale seda jäävad nad suurimateks diiselallveelaevadeks, mis kunagi on ehitatud. Survekere ristlõige oli küljeli asetatud kaheksa kujuline, selle kukil asetses 31m pikkune ja 3,5m läbimõõduga lennukiangaar. Selle eesotsas asus tohutu veekindel luuk, mida sai avada nii hüdrauliliselt kui käsiti. Komandotorn oli nihutatud vasakule, angaari küljele. Sellise ebasümmeetrilise paigutuse tõttu tuli vee all liikudes kursil püsimiseks hoida rooli 7 kraadi paremale. Tüürpinnad olid laeva suuruse kohta väikesevõitu, manöövrid olid kohmakad ja aeglased. Sukeldumine võttis aega pea minuti ja turvaline sukeldumissügavus oli vaid 100 meetrit, väiksem kui laeva enda pikkus.
Veepinnal liigutasid laeva (ja laadisid akusid) neli 2250hj. diislit, vee all kaks 1600kW elektrimootorit. Snorkel võimaldas akusid laadida ka periskoobisügavusel. Tippkiirus veepinnal oli 18,7 sõlme, vee all 6,5 sõlme. Meeskonnaliikmeid oli ligi 200.
Allveelaeva relvastuseks olid 8 torpeedoaparaati vööris ja 140mm tekisuurtükk pealisehitise taga. Õhutõrjeks olid angaari katusel kolm kolmeraudset 25mm õhutõrjekahurit, lisaks veel üks üheraudne komandotornis.

I-400 klassi põhirelvastuseks, mille kandmiseks kogu see kaadervärk üldse konstrueeriti, olid kolm vesilennukit Aichi M6A Seiran.
Seiran oli väliselt sarnane Aichi eelmise eduka mudeliga D4Y Suisei. Esialgu üritatigi D4Y kohaldada allveelaeva angaari jaoks kuid selgus, et vaja on liiga palju muudatusi sisse viia. Niisiis konstrueeriti täiesti uus lennuk, mis kasutas küll sama mootorit Atsuta 30, Daimler-Benzi DB-601 koopiat. Lennukil oli pikkust 11,64m, tiivaulatus 12,3m, tühikaal 3300kg ja maksimaalne stardimass 4445kg. 1400hj. mootor andis tippkiiruseks 474 km/h, reisikiiruseks 296km/h. Tegevuskauguseks oli 640 meremiili. Meeskonnaliikmeid oli kaks: piloot ja vaatleja. Angaari mahutamiseks pöördusid lennuki tiivad 90 kraadi ja murti tahapoole lennuki külgedele. Stabilisaatori ja kiilu otsad olid samuti kokkumurtavad. Pontoonid võeti küljest ja paigutati eraldi veekindlatesse boksidesse väljaspool allveelaeva survekeret. Kolmanda, hiljem projekti lisatud lennuki pontoonid paigutati koos lennukiga angaari. Seiran suutis kanda torpeedot või kuni 800kg pommilasti, kaitserelvastuseks oli vaatlejal 13mm kuulipilduja.
Angaaris hoiti lennukeid tangituna ja pommilastiga. Õli- ja jahutussüsteem olid ühendatud allveelaeva eelsoojendussüsteemiga, mis tõstis enne starti õli ja jahutusvee temperatuuri 60 kraadini. See kaotas vajaduse mootoreid enne starti soojendada ja vähendas oluliselt stardioperatsiooni kestvust.
Lennukite start toimus lühidalt järgmiselt:
Kaks esimest lennukit lükati oma alusraamidel angaari ees olevale 26m pikkusele katapuldile. Kuni meeskond mootorit käivitas, volditi kandepinnad lahti ja kinnitati pontoonid lennuki alla. Seejärel startisid lennukid teineteise järel katapuldi abiga. Nüüd sai kolmanda lennuki pontoonid angaarist välja koukida. Seejärel lükati ka see lennuk välja, pandi kokku ja saadeti õhku. Ühe lennuki õhku saamiseks kulus 4-liikmelisel meeskonnal 7 minutit, kõigi kolme lennuki peale läks ligi 30 minutit. Kuna stardioperatsioon pidi tõenäoliselt toimuma ööpimeduse varjus, olid lennukite ühendussõlmed märgitud helendava värviga. Nii sai lennukit kokku panna pimendatuse tingimustes käsikaudu.
Peale ülesande täitmist pidid lennukid oma emalaeva (mis neid periskoobisügavusel stardikohas ootas) uuesti üles leidma. Kui õnnestus edukalt veepinnale laskuda ja laeva juurde manööverdada, tõsteti lennuk spetsiaalse kraanaga oma alusele, pandi kokku ja lükati angaari. Kolme lennuki pardalevõtmine nõudis lubamatult palju aega ja oli ilmselt üks põhjuseid, miks kaaluti lennuki kasutamist pontoonideta. Sel juhul kulus kolme lennuki stardiks alla 15 minuti. Muidugi tähendas see, et iga lennukit sai kasutada ainult üks kord. Ideaalis pidid need peale missiooni laeva kõrvale vette laskuma, misjärel meeskonnaliikmed välja õngitseti. See võttis kokku vähem aega kui lennukite pardale tõstmine. Lennukite kaotust võeti kui aksepteeritavat laskemoona kulu. Raskematel aegadel sisestati plaani juba enesetapurünnak, kus lennukeid tagasi ei oodatudki. Need startisid pontoonideta, misjärel allveelaev sukeldus ja piirkonnast vehkat tegi.
See kõik oli muidugi teooria, sest praktikas Seirane lahinguolukorras ei kasutatudki. Kokku toodeti Seirane 28 tükki, neist 6 prototüüpi ja 2 ratastelikuga varianti, et katsetada lennuomadusi ilma pontoonideta. Allveelaevade pardal olnud lennukid uputati peale kapitulatsiooni merre, kaldal olnutest on tänaseni säilinud üks, mis viidi peale sõda USA-sse, kus seda võib restaureerituna näha Õhu- ja Kosmosemuuseumi Udvar-Hazi keskuses Washingtonis.

Trofeelaevad
1945. aasta septembris uurisid jänkid hiigel-allveelaevu Yokosukas lähemalt. Sõja lõpu mõne nädalaga olid laevad üsna käest ära lastud. I-400-ga tegelenud ameerika allveelaevnikud meenutavad, et laev oli täis rotte ja prussakaid. Peale gaasitamist läks üle parda umbes 50 ämbritäit surnud rotte. Ligipääsmatutes kohtades kõngenud närilised õnnistasid laeva järgnevatel nädalatel kõikematva odööriga. Käimlate paraskilahendus oli ameeriklastele harjumatu. Masinavärgid järgisid õnneks enam-vähem üldtuntud standardeid ja umbes kuu ajaga õppisid ameeriklased jaapani meeskonna abiga laevade käitamise piisavalt selgeks, et need Sasebosse viia, kuhu kõik allesjäänud Jaapani allveelaevad koguti. Seal otsustati I-400, I-401 ja I-14 lähemaks uurimiseks Havaile toimetada. Kuna trofeelaevade varustus oli puudulik, tuli meeskondadel improviseerida ja krabada kokku kõike, mida ladudest ja töökodadest saada oli. Muuhulgas topiti laevade angaarid täis Sasebo koobastest leitud püsse, tääke ja muid suveniire. Isegi terve sampan mahtus ära.

Novembris asus trofeelaevastik Jaapanist teele, nädalaga jõuti Guami. Sealse kojusaatmist ootava igavleva garnisoniga läks lahti aktiivne vahetuskaubandus. Jaapani püsside, binoklite, pagunite ja muu vastu jäätisemasin, klosetipotid, muusikamasin ja mis kõik veel. Salapäraselt läks kaotsi ka ühe kohaliku ohvitseri tsikkel. Edasi läks sõit Eniwetokile, kus turg jätkus. See tipnes saare komandöri džiibi kadumisega ärasõidueelsel õhtul. Läbiotsimine tulemusi ei andnud ja mustlaslaager pääses Havai poole minema. 1946. aasta 6. jaanuaril saabus trofeelaevastik orkestri saatel Pearl Harborisse. Hiljem uhkeldas I-401 meeskond värskelt värvitud džiibiga, mille nad olla säästude eest ostnud. I-400 meeskond leidis, et nende käskjala tsikkel on stiilsem.

Kolme allvee-lennukikandjat uuriti üksipulgi. Erilist huvi pakkus angaari veekindla luugi lahendus. Väidetavalt põhineb sellel USA strateegiliste alveelaevade raketišahtide luukide konstruktsioon. Sukeldumiskatsetusi pidas laevastiku juhtkond siiski liiga kulukaks. Leiti, et kõik, mis nende hiigellaevade juures huvi võib pakkuda, on teada saadud ja kõik kolm trofeelaeva uputati torpeedokatsetuste sihtmärkidena. Mõnede allikate andmetel tehti seda vältimaks vajadust neid rahuarmastavale Nõukogudemaale tutvumiseks üle anda.

Mudelist ka.
Tamiya 1/350, kaasas ka mõned söövitusdetailid. Angaari luuki saab esitada nii avatuna kui suletuna. Valida on periskoopide ja eesmiste sügavustüüride kahe asendi vahel. Pardalennukid saab kokkupakituna angaari toppida, kuigi seal tagumisi ilmselt väga näha ei ole. Lisaks saab ühe lennuki sättida katapuldile stardivalmis olekus ja veel ühe saab paigutada eraldi alusele.

Manuaalis on ka kenad läbilõiked interiöörist, aga seda vist ei hakka tegema. Pärast on jube vähe näha. Las olla otse karbist.

väga hea ja huvitav jutt! eriti meeldis mulle kokkuhoidlik meeskond, kes oma raha eest kohe terve maasturi ostsid. ühtlasi on tore lugeda, et ka lihstate ameerika tööliste/talupoegade/allveelaevnike seas on solidaarsust omajagu ning masinat kasutati ikka ühiselt. samas on näha ilmselge mahajäämus rahuarmastava nõukogude süsteemi ees, kus proletariaat sai ikka oma raha eest lubada tankikolonne ja muud tugevamat kraami...

_________________


https://www.facebook.com/panzerwerke

Bitte kommen sie in nach käsikaudu, aber vorsicht: esikus on dunkel ja tulistatakse !

No väga hariv lugemine - minu poolt kestvad ovatsioonid!
Eks varsti on oodata ka mudeli juures arenguid.