Tehnilisest poolest ka lähemalt.
I-400 klassi allveelaev oli 122m pikk ja 12m lai, veeväljasurvega umbes 6600 tonni. Need olid maailma suurimad allveelaevad kuni strateegiliste tuumaalveelaevade tulekuni 60-ndatel aastatel. Ja ka peale seda jäävad nad suurimateks diiselallveelaevadeks, mis kunagi on ehitatud. Survekere ristlõige oli küljeli asetatud kaheksa kujuline, selle kukil asetses 31m pikkune ja 3,5m läbimõõduga lennukiangaar. Selle eesotsas asus tohutu veekindel luuk, mida sai avada nii hüdrauliliselt kui käsiti. Komandotorn oli nihutatud vasakule, angaari küljele. Sellise ebasümmeetrilise paigutuse tõttu tuli vee all liikudes kursil püsimiseks hoida rooli 7 kraadi paremale. Tüürpinnad olid laeva suuruse kohta väikesevõitu, manöövrid olid kohmakad ja aeglased. Sukeldumine võttis aega pea minuti ja turvaline sukeldumissügavus oli vaid 100 meetrit, väiksem kui laeva enda pikkus.
Veepinnal liigutasid laeva (ja laadisid akusid) neli 2250hj. diislit, vee all kaks 1600kW elektrimootorit. Snorkel võimaldas akusid laadida ka periskoobisügavusel. Tippkiirus veepinnal oli 18,7 sõlme, vee all 6,5 sõlme. Meeskonnaliikmeid oli ligi 200.
Allveelaeva relvastuseks olid 8 torpeedoaparaati vööris ja 140mm tekisuurtükk pealisehitise taga. Õhutõrjeks olid angaari katusel kolm kolmeraudset 25mm õhutõrjekahurit, lisaks veel üks üheraudne komandotornis.

I-400 klassi põhirelvastuseks, mille kandmiseks kogu see kaadervärk üldse konstrueeriti, olid kolm vesilennukit Aichi M6A Seiran.
Seiran oli väliselt sarnane Aichi eelmise eduka mudeliga D4Y Suisei. Esialgu üritatigi D4Y kohaldada allveelaeva angaari jaoks kuid selgus, et vaja on liiga palju muudatusi sisse viia. Niisiis konstrueeriti täiesti uus lennuk, mis kasutas küll sama mootorit Atsuta 30, Daimler-Benzi DB-601 koopiat. Lennukil oli pikkust 11,64m, tiivaulatus 12,3m, tühikaal 3300kg ja maksimaalne stardimass 4445kg. 1400hj. mootor andis tippkiiruseks 474 km/h, reisikiiruseks 296km/h. Tegevuskauguseks oli 640 meremiili. Meeskonnaliikmeid oli kaks: piloot ja vaatleja. Angaari mahutamiseks pöördusid lennuki tiivad 90 kraadi ja murti tahapoole lennuki külgedele. Stabilisaatori ja kiilu otsad olid samuti kokkumurtavad. Pontoonid võeti küljest ja paigutati eraldi veekindlatesse boksidesse väljaspool allveelaeva survekeret. Kolmanda, hiljem projekti lisatud lennuki pontoonid paigutati koos lennukiga angaari. Seiran suutis kanda torpeedot või kuni 800kg pommilasti, kaitserelvastuseks oli vaatlejal 13mm kuulipilduja.
Angaaris hoiti lennukeid tangituna ja pommilastiga. Õli- ja jahutussüsteem olid ühendatud allveelaeva eelsoojendussüsteemiga, mis tõstis enne starti õli ja jahutusvee temperatuuri 60 kraadini. See kaotas vajaduse mootoreid enne starti soojendada ja vähendas oluliselt stardioperatsiooni kestvust.
Lennukite start toimus lühidalt järgmiselt:
Kaks esimest lennukit lükati oma alusraamidel angaari ees olevale 26m pikkusele katapuldile. Kuni meeskond mootorit käivitas, volditi kandepinnad lahti ja kinnitati pontoonid lennuki alla. Seejärel startisid lennukid teineteise järel katapuldi abiga. Nüüd sai kolmanda lennuki pontoonid angaarist välja koukida. Seejärel lükati ka see lennuk välja, pandi kokku ja saadeti õhku. Ühe lennuki õhku saamiseks kulus 4-liikmelisel meeskonnal 7 minutit, kõigi kolme lennuki peale läks ligi 30 minutit. Kuna stardioperatsioon pidi tõenäoliselt toimuma ööpimeduse varjus, olid lennukite ühendussõlmed märgitud helendava värviga. Nii sai lennukit kokku panna pimendatuse tingimustes käsikaudu.
Peale ülesande täitmist pidid lennukid oma emalaeva (mis neid periskoobisügavusel stardikohas ootas) uuesti üles leidma. Kui õnnestus edukalt veepinnale laskuda ja laeva juurde manööverdada, tõsteti lennuk spetsiaalse kraanaga oma alusele, pandi kokku ja lükati angaari. Kolme lennuki pardalevõtmine nõudis lubamatult palju aega ja oli ilmselt üks põhjuseid, miks kaaluti lennuki kasutamist pontoonideta. Sel juhul kulus kolme lennuki stardiks alla 15 minuti. Muidugi tähendas see, et iga lennukit sai kasutada ainult üks kord. Ideaalis pidid need peale missiooni laeva kõrvale vette laskuma, misjärel meeskonnaliikmed välja õngitseti. See võttis kokku vähem aega kui lennukite pardale tõstmine. Lennukite kaotust võeti kui aksepteeritavat laskemoona kulu. Raskematel aegadel sisestati plaani juba enesetapurünnak, kus lennukeid tagasi ei oodatudki. Need startisid pontoonideta, misjärel allveelaev sukeldus ja piirkonnast vehkat tegi.
See kõik oli muidugi teooria, sest praktikas Seirane lahinguolukorras ei kasutatudki. Kokku toodeti Seirane 28 tükki, neist 6 prototüüpi ja 2 ratastelikuga varianti, et katsetada lennuomadusi ilma pontoonideta. Allveelaevade pardal olnud lennukid uputati peale kapitulatsiooni merre, kaldal olnutest on tänaseni säilinud üks, mis viidi peale sõda USA-sse, kus seda võib restaureerituna näha Õhu- ja Kosmosemuuseumi Udvar-Hazi keskuses Washingtonis.
