Tervitus!
Nüüd olen siis niikaugel, et eelmisele projektile sai joon enam-vähem alla ja uus on veidi üle nädala idanenud. Objekti valik oli suht spontaanne – tekkis tunne, et peaks kohe mitu kärbest korraga ära lamestama. Niipalju kui ma mäletan, on kõiki mu pusimisi saatnud selline heatahtlik torkimine – no et võiks ju ükskord võtta mõne asja ja teha ikka täiesti „otse karbist“ stiilis. Ja see on kokkutulekutel ikka aeg-ajalt jutuks tulnud. Mäletan, et aegu tagasi ütles ka Sergei oma muhedal moel, et ega ma neist enne lahti ei saa, kui mõne asja praktiliselt otse karbist ära teen. Tema varudest jõudis minuni ka Tamiya karbis M 24, mille siis veidi aega tagasi lauale tõstsin ja avasin, ning pärast karbi sisuga tutvumist sain aru, et nüüd ongi see paras moment käes, kus tuleb ette võtta kurikuulus „otse karbist“ projekt.
Miks tuleb? Aga sellepärast, et Tamiya karp on üldjuhul suht atraktiivne asi ja kuigi mulle selle soetamise momendil mainiti, et tegu siiski Italeri plastikuga, siis mõtlesin, et no ja mis sellest? Kaasas on ju metallist toru, eraldi lülidest roomikud, komandör, kuuliprits ja mine tea, mis veel. No et küll ma hakkama saan.
Eks tegelikult saaks kah, aga pärast nädalapäevad tagasi toimunud lähemat tutvumist sain aru, et seekord lihtsalt ei ole mõtet iga hinna eest (higi veri pisarad) punnitama hakata. Pealegi on M 24 saadaval ka Bronco ja AFV Club-i teostuses. Nii et panin enda jaoks mõttes paika kriteeriumid, mida järgin – ainsad muudatused tulevad laternate, komandotorni periskoopide ja mõnede käepidemete osas. Plastiku vormid on pärit ikkagi eelmisest sajandist – aastast 1986, ehk samast ajast, kui ma Tšernobõlis MDK peal vägitegusid tegin. Ega plastiku üle eriti kurta ei saa, parajalt elastne, kannatas ära kere ülemise plaadi sirgeks painutamise – too oli miskipärast tagurpidi nii lookas, et kartsin selle õgvendamise käigus ära murda. Aga kõik läks hästi ja pärast paari päeva kummipaeltest fiksaatorite all kuivamist jäi ülemine plaat täiesti rahulikult oma seaduslikku asendisse paigale.
Mudeli prototüübist ka veidi - nagu juba teema pealkirjas juttu, on tegu Teise maailmasõja parima kergetankiga. Ameeriklased võtsid asja käsile ja mahutasid kergetanki torni 75 mm kahuri. Antud kahur kasutas sedasama laskemoona, mis 75-mm kahuriga Sherman tankid. Nii et logistilises mõttes puhas võit tagalameestele. Kahur oli muidugi eriline, see konstrueeriti käigu pealt lennukite jaoks mõeldud 75-mm relva aluseks võttes. Kuna lennukite jaoks mõeldud kahuril oli suhteliselt suure ulatusega sujuv tagasilöök, siis tankile see ei sobinud ja et lafett kujutas endast ümber kahuri raua paiknevat sisemise vedruga silindrit, siis tanki jaoks paigaldati lühem ja tugevam vedru. Tulemuseks saadi lennukikahuriga üsna palju unifitseeritud süsteem, mille tagajärgi on veel praegugi muuseumites asuvate masinate juures näha – kui kahuri toru keskel on kõrvuti kaks rõndgast, siis on raudselt tegu algselt lennuki jaoks mõeldud toruga.
Aga et neid lennukite torusid monteeriti masinatele nii tootmise alguses, kui ka lõppfaasis, siis ei anna see mingit viidet masina valmistamise aja kohta. Nii palju on vahet, et kummipatjadega roomikuid hakati paigaldama pärast sõda, metallist roomikutel masinad on üldjuhul kõik sõjaperioodist pärit. Selles mõttes on M 24 suht lihtne prototüüp mudeli jaoks.
Mõned pildid ka, kaua ma ikka vahutan:




No ja üks vähestest muudatustest, komandotorni periskoobid, need paistsid plastiku kujul nii õnnetud, et lihtsalt tuli tühjaks puurida ja sinna midagi mõistlikumat installida:

Järgmise korrani.