www.militaar.net

Tervitus!

Nüüd olen siis niikaugel, et eelmisele projektile sai joon enam-vähem alla ja uus on veidi üle nädala idanenud. Objekti valik oli suht spontaanne – tekkis tunne, et peaks kohe mitu kärbest korraga ära lamestama. Niipalju kui ma mäletan, on kõiki mu pusimisi saatnud selline heatahtlik torkimine – no et võiks ju ükskord võtta mõne asja ja teha ikka täiesti „otse karbist“ stiilis. Ja see on kokkutulekutel ikka aeg-ajalt jutuks tulnud. Mäletan, et aegu tagasi ütles ka Sergei oma muhedal moel, et ega ma neist enne lahti ei saa, kui mõne asja praktiliselt otse karbist ära teen. Tema varudest jõudis minuni ka Tamiya karbis M 24, mille siis veidi aega tagasi lauale tõstsin ja avasin, ning pärast karbi sisuga tutvumist sain aru, et nüüd ongi see paras moment käes, kus tuleb ette võtta kurikuulus „otse karbist“ projekt.
Miks tuleb? Aga sellepärast, et Tamiya karp on üldjuhul suht atraktiivne asi ja kuigi mulle selle soetamise momendil mainiti, et tegu siiski Italeri plastikuga, siis mõtlesin, et no ja mis sellest? Kaasas on ju metallist toru, eraldi lülidest roomikud, komandör, kuuliprits ja mine tea, mis veel. No et küll ma hakkama saan.
Eks tegelikult saaks kah, aga pärast nädalapäevad tagasi toimunud lähemat tutvumist sain aru, et seekord lihtsalt ei ole mõtet iga hinna eest (higi veri pisarad) punnitama hakata. Pealegi on M 24 saadaval ka Bronco ja AFV Club-i teostuses. Nii et panin enda jaoks mõttes paika kriteeriumid, mida järgin – ainsad muudatused tulevad laternate, komandotorni periskoopide ja mõnede käepidemete osas. Plastiku vormid on pärit ikkagi eelmisest sajandist – aastast 1986, ehk samast ajast, kui ma Tšernobõlis MDK peal vägitegusid tegin. Ega plastiku üle eriti kurta ei saa, parajalt elastne, kannatas ära kere ülemise plaadi sirgeks painutamise – too oli miskipärast tagurpidi nii lookas, et kartsin selle õgvendamise käigus ära murda. Aga kõik läks hästi ja pärast paari päeva kummipaeltest fiksaatorite all kuivamist jäi ülemine plaat täiesti rahulikult oma seaduslikku asendisse paigale.

Mudeli prototüübist ka veidi - nagu juba teema pealkirjas juttu, on tegu Teise maailmasõja parima kergetankiga. Ameeriklased võtsid asja käsile ja mahutasid kergetanki torni 75 mm kahuri. Antud kahur kasutas sedasama laskemoona, mis 75-mm kahuriga Sherman tankid. Nii et logistilises mõttes puhas võit tagalameestele. Kahur oli muidugi eriline, see konstrueeriti käigu pealt lennukite jaoks mõeldud 75-mm relva aluseks võttes. Kuna lennukite jaoks mõeldud kahuril oli suhteliselt suure ulatusega sujuv tagasilöök, siis tankile see ei sobinud ja et lafett kujutas endast ümber kahuri raua paiknevat sisemise vedruga silindrit, siis tanki jaoks paigaldati lühem ja tugevam vedru. Tulemuseks saadi lennukikahuriga üsna palju unifitseeritud süsteem, mille tagajärgi on veel praegugi muuseumites asuvate masinate juures näha – kui kahuri toru keskel on kõrvuti kaks rõndgast, siis on raudselt tegu algselt lennuki jaoks mõeldud toruga.

Aga et neid lennukite torusid monteeriti masinatele nii tootmise alguses, kui ka lõppfaasis, siis ei anna see mingit viidet masina valmistamise aja kohta. Nii palju on vahet, et kummipatjadega roomikuid hakati paigaldama pärast sõda, metallist roomikutel masinad on üldjuhul kõik sõjaperioodist pärit. Selles mõttes on M 24 suht lihtne prototüüp mudeli jaoks.

Mõned pildid ka, kaua ma ikka vahutan:









No ja üks vähestest muudatustest, komandotorni periskoobid, need paistsid plastiku kujul nii õnnetud, et lihtsalt tuli tühjaks puurida ja sinna midagi mõistlikumat installida:



Järgmise korrani.

Fossiil! otse karbist! ei ole võimalik! Niet see on suht iseloomu kasvatamise projekt, edu jaksu sellega!
Märk maha

_________________
Meie asutuses töötamiseks ei pea te olema hull, kuid see tuleb kasuks...

No on jah seekord "otse karbist", teen ainult mõned pisemad täiendused.

Nagu näiteks kõiksugused sangakujulised käepidemed, pildil siis originaalne teostus ja traadi väänamise tulemus:



Ja mõne aja möödudes sai neid paras ports mudeli külge liimitud, nii ühele,



kui ka teisele poole:



Ja siis tuli otsustada, et mida laternatega teha, enamusel selle perioodi ameerika masinatel oli peal suht omapärase teostusega "ameerika Noteki" komplekt, kus sõidutulede otsas kükitasid veel ka pimendustulede gabariidid. Siin on siis näha, milline on originaal ja kõrval siis valmiv master-mudel:



Ja teiselt poolt:



Postingu kirjutamise hetkeks on jäänud tagumisele osale veel kolm poldipead lisada ja võib vormi tegemise peale mõtlema hakata. Seejärel tuleb ette võtta puansooon laterna klaaside tegemiseks, nii et mudeli värvimiseni ma siiski niipea ei jõua..

Urmas.

Isevalmistatud sangad on ikka kõvasti etemad. Tavaliselt kohustuslik asenduselement isegi otse karbist tehes.
Latern on ka päris muljetavaldav. Eks ma nüüd tean, kelle poole pöörduda kui ise sellise laternaga kokku puutun ja see asendamist vajab.

Küll aga pead sa tankil selle valmides torni igal võimalikul juhul otse hoidma, et selle tagaküljel olev varustuskast need koledad plastist võrgud maksimaalselt ära varjaks.

Traadist käepidemed on hulka etemad küll. Küll aga pakub täitsa huvi kuidas sa vaoina osundatud plastvõred jonksu ajad? Puurida hunnik peenikesi auke tundub sadomaso olevat

Chaffee ise näeb väga lahe välja , seda vist peetakse ka moodsama aja tankide esimeseks "pääsukeseks" kus disain oli nö optimaalseks loksunud. Kas mitte viimased alles eelmisel sajandi lõpus relvastusest maha ei võetud.

edit, viimasesed lahinduskäimised 71 aastal... allikas:
https://mikesresearch.com/2020/10/25/m2 ... in-combat/

Plastvõred? No sel korral ma probleemi ei näe - "otse karbist" stiil eeldab, et ühtegi võret ei TOHI mitte mingil juhul asendada, aukude puurimine on kah täielik ketserlus ja pealegi ei ole mul sobivas mõõdus kandilise augu puuri
Aga Tamiya-san on karpi kaasa pannud terve portsu kõikvõimalikke kotikesi, kaste ja kanistreid, nii et mingi osa saab kindlasti varjatud ja ülejäänud osas peab must pesu välja aitama.

Nädalavahetus möödas nagu niuhti! Ja jääbki selline tunne, nagu ma oleks terve eelmise nädala lihtsalt niisama lebotanud... Olgu peale, ega mul just palju ette näidata ei ole, aga tegelikult kulus kogu mu vaba aeg tuleklaasi jaoks puansooni nikerdamise peale. Matriitsiga oli lihtsam - üks õhtu garaažis suurema pingi taga toorikut treimas ja järgmine õhtu puhtasse mõõtu ajamiseks. Aga eks pikk jutt on teadagi mis asi. Nädalavahetusega sain valmis ja täna pressisin esimesed klaasid prooviks ära ka ja panin väriseva käega master mudelile prooviks ette, no et kuidas tundub:



Nüüd võib master mudelist vormi teha ja projektiga edasi minna.

Tuli on väga ilus. Vaadates seda klaasi rihveldust... uhh, võimas, aga ega fosiililt muud ei ootakski

Aga norima peab ka, kuidas see nüüd läheb kokku otse karbist ideoloogiaga?? Ainuke pääsetee on panna mudelile ikka originaal ja seda iludust näidata eraldi alusel, selgitava kirjaga et tegelikult on nii

Ei, latern on tõesti hea.
Täiesti arusaamatu, kuidas on võimalik oma põlve otsas paremaid laternaklaase treida, kui misiganes karpi neid kaasa pandud on - mina siukseid ei oska.

PS: Urmas, pane tähele, sul selle väiksema laterna osas ülal on allosas veel üks rõngakujuline plastilöögijälg,
mida sa ehk noaga pisut parandada tahad, enne kui seda masterit kloonima hakkad.

Tänan, aga ega ma nüüd täiesti "põlve otsas" ka ei tee, selleks tuli ikka paar spets abivahendit aretada. Klaasi läbimõõt on ju 3 mm ja rihvelduse samm 0,2 mm. Seda niisama silma järgi puansooni peale ei märgi.
Aga see ümmargune märk - see on tegelikult kruvipea, pildi kvaliteet ei ole lihtsalt see mis ta võiks olla.

Kas huvitavate nimedega viguritest, ehk puansoonist ja matriitsist pilti tohiks paluda?

_________________
Pingviinid haisevad. (isiklik tähelepanek)

Eraldi juppidena mul neist hetkel pilti ei ole, aga see-eest on pilt pressist, mille küljes mõlemad parajasti on:



See rohekat värvi silindriline asjandus on puansoon, mille otspinnale on lõigatud tuleklaasi rihveldus. Matriits asub kohe puansooni all, näha on ülaosa. Tegelikult kujutab see nõguskumerat õõnsust, mis vormib tuleklaasile väliskuju. Pressi käitan tavalise pedaaliga - kõigepealt läbipaistev materjal piirituslambi peal "poolvedelaks", seejärel seesama ollus hästi kiiresti matriitsi kohale ja kiire vajutus ning kümnekonna sekundi pärast võib valmis saaduse välja võtta.
Loodan, et jutt liiga segane ei tulnud.

Protsess ise - kas tööorganite paar lõikab ühtlasi ka laternaklaasi välja (ma sain nii aru et lehtmaterjal pehmeks ja siis kiire pressimine) või tuleb toorikud enne pressimist mõõtu lõigata?

_________________
Pingviinid haisevad. (isiklik tähelepanek)

Ei, eelnevalt ei saa midagi mõõtu lõigata, toorik kujutab endast suht suvalist mõõtu läbipaistva pakendmaterjali tükki. See ei saa olla liiga väike - kuna tule kohal hoides hakkab materjal "elama", siis on vaja mõlemat kätt, et see parajalt pehmenenud kujul õigel hetkel õigesse kohta suunata. Tegelikult käib protsess suht ahvikiirusel ja ei ole eriti kontrollitav. Olen mõelnud erinevat sorti kuumutamise võimaluste peale, aga kuna vajadus on mingi eriti nutika arenduse tegemiseks kaduvväike, siis ei ole hakanud ressurssi raiskama.
Aga lõikamine toimub pärast - tavaliselt žiletiga, mis ei ole eriti keeruline, sest matriits annab konkreetse välimise mõõdu, mis ulatub ülejäänud materjali pinnast ca. 1mm võrra kõrgemale.

Kas tööorganid peavad olema terasest, või võib need teha ka näiteks messingist või alumiiniumist?

_________________
Pingviinid haisevad. (isiklik tähelepanek)