Mercurius - kas on ka elulooma?
Postitatud: 21 Juul, 2013 0:25
Nonii. Siin ma olen, meeldib või mitte.
Et kõik ausalt ära rääkida, ootasin tänavaastast puhkust juba ammu.
Hoolimata oma küljeluu kõiksugu meeldetuletustele ning erinevate ettevõtmiste, ülesannete ja lihtsalt aasta jooksul kogunenud tegemata tööde nimekirjast, köitis mind miski muu, miski, mis mind salaja piinas, välja kutsus.
http://www.militaar.net mõneaegse kasutajana on olnud au juhtuda aegajalt Militaarmudelite alamfoorumi postitusi lugema.
Võimas, leian ennast mõnda fotot silmitsemas. See ei ole võimalik, kinnitan iseendale, nägemus kui mikroskoobis, samas kõik nii ehe ja eluline.
Tollel mälestustest kaugetel aegadel, kui mina mudeleid kokku kleepisin ja minu armas ema mind vaikselt toksikomaanias kahtlustas (atsetoon, see on karm kraam!), ei osanud ma sellistest tulemitest unistadagi mitte. Vaatamata sellele, et mu magamistoa laes rippus kümneid ja kümneid vusserdatud vesikleebistega, värvimata ning liiminäpujälgi täis lennukimudeleid (vihkasin rataste osade kokkuliimimist), pidasin ennast täielikuks mudelismi brooks (vastavalt mu laste tänasele slängile, loe: professionaaliks ).
Võtsin siis vist põhikooli esimesi astmeid, viimase lõpetamisel miskipärast mudelid enam ei meenu. Meenuvad hoopiski juba intrigeerivamad ettevõtmised: tüdrukud!
Detailidesse süvenemata on tänaseks eluolu kujunenud vastavalt, et peres on 8 ja 4 aastane poiss ja 2 aastane tüdrukutirts koos armastava emalõviga
Mis toob meid tagasi mudelismi juurde.
Mis moodi sa hanitad kallist kaasat, kellel on sinu jaoks puhkuse ajaks musttuhat ülesannet, mudelismiga?
Strateegiline vastus on, loomulikult, lapsed!
Sai siis kujundatud, targasti planeeritud, ajastatud, ühine külaskäik perega Juku mänguasjapoodi.
Nagu muuseas sätiti meespere mudelite karbikese manu.
On ju loomulik, et lastele on vaja elus edasijõudmiseks väljakutseid. Miks mitte ette võtta midagi uut. Enneolematut. Leidub Juku mänguasjade poes sellinegi: Star Warsi tähelennuki mudel!
Leiab eneselegi ootamatult abikaasagi, et siin on võimalus siinkirjutajal järeltuleva põlve juhendamise eesmärgil oma kadunud oskused taasavastada, tulemuse täiuslikkuse huvides need taas mängu tuua . Näpuharjutuseks, miks-mitte, natukene täiskasvanulikum lelu poest kaasa võtta .
Mudelid said vahvad, poistele õhinust tekitavad, juba mõte nendega mängust (mitte riiuli peale teistele vaatama panekust) erutav. Ega siinkõneleja ka niisama tiluliluga ei piirdunud.
Poisid said mudelid kokku poole tunniga, 4 aastane vajas papakese abi, kuid 8 aastane sai kõigega juba ise hakkama. Vaja ju ainult restilt detailid välja lõigata ja kokku monteerida. Ei liimi, värvimist ega kleepimist.
Papakesel, seevastu, kallikese meelehärmiks, pusib, mis ta pusib, läheb tund, kaks, tüki kolmandadki....
Päev, teine, natukene internetis, kiire reid Kullo poodi...
Ainult õnn, et lennuki kokkupanemise esimesel pooltunnil kogu pere härjal sarvist haaras ning 2 aastane toimetas papa lennuki piloodi kindlasse paika.
Eelduslikult hoidis kokku nädala.
Et kõik ausalt ära rääkida, ootasin tänavaastast puhkust juba ammu.
Hoolimata oma küljeluu kõiksugu meeldetuletustele ning erinevate ettevõtmiste, ülesannete ja lihtsalt aasta jooksul kogunenud tegemata tööde nimekirjast, köitis mind miski muu, miski, mis mind salaja piinas, välja kutsus.
http://www.militaar.net mõneaegse kasutajana on olnud au juhtuda aegajalt Militaarmudelite alamfoorumi postitusi lugema.
Võimas, leian ennast mõnda fotot silmitsemas. See ei ole võimalik, kinnitan iseendale, nägemus kui mikroskoobis, samas kõik nii ehe ja eluline.
Tollel mälestustest kaugetel aegadel, kui mina mudeleid kokku kleepisin ja minu armas ema mind vaikselt toksikomaanias kahtlustas (atsetoon, see on karm kraam!), ei osanud ma sellistest tulemitest unistadagi mitte. Vaatamata sellele, et mu magamistoa laes rippus kümneid ja kümneid vusserdatud vesikleebistega, värvimata ning liiminäpujälgi täis lennukimudeleid (vihkasin rataste osade kokkuliimimist), pidasin ennast täielikuks mudelismi brooks (vastavalt mu laste tänasele slängile, loe: professionaaliks ).
Võtsin siis vist põhikooli esimesi astmeid, viimase lõpetamisel miskipärast mudelid enam ei meenu. Meenuvad hoopiski juba intrigeerivamad ettevõtmised: tüdrukud!
Detailidesse süvenemata on tänaseks eluolu kujunenud vastavalt, et peres on 8 ja 4 aastane poiss ja 2 aastane tüdrukutirts koos armastava emalõviga
Mis toob meid tagasi mudelismi juurde.
Mis moodi sa hanitad kallist kaasat, kellel on sinu jaoks puhkuse ajaks musttuhat ülesannet, mudelismiga?
Strateegiline vastus on, loomulikult, lapsed!
Sai siis kujundatud, targasti planeeritud, ajastatud, ühine külaskäik perega Juku mänguasjapoodi.
Nagu muuseas sätiti meespere mudelite karbikese manu.
On ju loomulik, et lastele on vaja elus edasijõudmiseks väljakutseid. Miks mitte ette võtta midagi uut. Enneolematut. Leidub Juku mänguasjade poes sellinegi: Star Warsi tähelennuki mudel!
Leiab eneselegi ootamatult abikaasagi, et siin on võimalus siinkirjutajal järeltuleva põlve juhendamise eesmärgil oma kadunud oskused taasavastada, tulemuse täiuslikkuse huvides need taas mängu tuua . Näpuharjutuseks, miks-mitte, natukene täiskasvanulikum lelu poest kaasa võtta .
Mudelid said vahvad, poistele õhinust tekitavad, juba mõte nendega mängust (mitte riiuli peale teistele vaatama panekust) erutav. Ega siinkõneleja ka niisama tiluliluga ei piirdunud.
Poisid said mudelid kokku poole tunniga, 4 aastane vajas papakese abi, kuid 8 aastane sai kõigega juba ise hakkama. Vaja ju ainult restilt detailid välja lõigata ja kokku monteerida. Ei liimi, värvimist ega kleepimist.
Papakesel, seevastu, kallikese meelehärmiks, pusib, mis ta pusib, läheb tund, kaks, tüki kolmandadki....
Päev, teine, natukene internetis, kiire reid Kullo poodi...
Ainult õnn, et lennuki kokkupanemise esimesel pooltunnil kogu pere härjal sarvist haaras ning 2 aastane toimetas papa lennuki piloodi kindlasse paika.
Eelduslikult hoidis kokku nädala.