Vabandan ennatliku postituse pärast, siis märkasin, et postidesse augud korralikult sisse puuritud aga see va (krt. ei tule meelde hetkel kuidas meil Tartumaal seda nimetati, vanematel inimestel oli eraldi sõna selle jaoks

) võll puudu. Isegi kadunud vanaisa eeskujul üritanud ämbrit kaevu lasta võllist käega pidurdades, tatikal seda oskust polnud ja läksin vändast kinni rabama, tulemuseks olid muidugi verised sõrmed.
Keti värvimisega saad

, see oleks elu töö, et loomulik jääks. Soovitan võimaluse korral mõni selline igapäeva kasutuses olev kaev leida ja seda ketti pingsalt silmitseda + pildistada. Ära siis unusta ämbri sanga külge ujuvalt mõnda suuremat sorti mutrit või muud sellist raskust kinnitada, et ämber kaevus ikka kiirelt külili vajuks ja vesi selle sisse satuks, muidu pead nagu jonnipunni külili panema

.
Tuli veel meelde, vända otsa oli pandud torujupp ja seda fikseerima (et ära ei libiseks) neljakanti sepamutter, krt. kui "mõnus" see oli kui pöidla ja näpu vaheline nahk sinna vahele sattus

. Aga aeg on parandanud haavad, "tempel mällu" on jäänud igaveseks

. Kui veel nüansikesi meelde tuleb, eks siis annan teada, edu "lihtsalt" kaevu ehitamisel

.
Aa, veel on ette tulnud kaevuvänta, kus oli minu nimetet "toru" oli puidust tehtud ja kaevu võllile sarnaselt metallvitsega otsast poodud. Ka ei pruukinud kogupikkuses olla kett, võimaluste piirides kasutati peenikest trossi jatkatuna keti otsa. Vändapoolse võlliotsa postil oli paigaldamiseks sisselõige poolviltu (ülalt alla). Aga on ka ilma selleta neid nähtud (vänt läbi postiaugu võlli löödud). Ketti niimoodi puntrasse ei kerita, ikka aidatakse käega võlli peale laiali. Ja kindlasti on võllil kuivamislõhed

.
Tänaseks aitab, ehkki komateist tuli veel meelde.
Edu igatahes, teostamiseks on Sul hetkel mõtteainet piisavalt ja kui tahad, et Sind veel rohkem nüanssidega kiusaksin, siis priva ootab

.