Kalle lennukilood. VL Myrsky II
Postitatud: 07 Dets, 2013 19:35
Ja taas on saabunud aeg panna käima uus teema. Järjekord ütleb seda, et erinevate maade lennukitest läheb lauale:
VL Myrsky II
Lugedes mälestusi ja materjale Soome õhujõududest, valdab mind ikka ja jälle austus ja imestus. Saavutada midagi sellistes tingimustes ja vahenditega nõuab ikka tõelist Suomalaista Sisua! Mitte jääda hädaladama, et ei saa ja ei ole, vaid võtta kinni igast võimalusest. Kui seda segada raudse tahte ja külma närviga, saamegi selle, millega sommid ennast iseseisvuse säilitamisele aitasid.
Kogu selles loos mängib oma väikest rolli ja on heaks näiteks ka järgnev lennuk. No kui ikka puudus suur, siis tuleb ise teha. Lennukid on läbi aegade kallid soetada olnud ja väikestel rahvastel on see eriti raske. Kust saada raha ja kes sulle müüb ilma liigseid nõudmisi pele surumata. Kogu selle peavalu juures leiti sealpool lahte, et migi osa tuleb siiski oma toodanguga katta. Kõik see viiski selleni, et 1939 aasta algupoole sai VL (Valtion Lentokonetehdas) ministeeriumilt tellimuse kodumaise hävitaja loomiseks.
VL ei nimetanud oma lennukit üle inseneri järgi ja tööd selle loomise kallal tegid kolm meest: Arvo Ylinen, Torsti Verkkola ja Martti Vainio.
Kuna strateegilisi materjale teadagi nappis, siis tehti lennuk sellest mida rohkem saada oli. Nii said tiivad vineerist ja kere terasest toruraami, riide ja vineeri kattega. Mootoritega oli ka raskusi, sest planeerida ja kavanda on üks asi, saadavus aga jällegi teine. Nii oligi, et pärast mitut varuvarianti tuli kasutada nõrgemaid Pratt & Whitney mootoreid, kui algul plaanitud.
Esimene Myrsky I prototüüp tegi esmalennu detsembris 1941. Lennuk osutus veidi liiga raskeks ja peale mõningaid muudatusi tehti veel kaks juurde. Testid tõid välja probleeme sõlmede tugevuses suurematel kiirustel. Nii juhtuski, et kõik kolm prototüüpi hävinesid katsetuste käigus, tuues kaasa kahe lenduri hukkumise ja ühe rasked vigastused.
Sellest hoolimata läks projekt siiski seeriasse ja hakkas toomisküpsena kandma nime Myrsky II. Selle nime all valmistati 47 lennukit.
Kuigi hävitajana kasutati neid üsna vähe, lendasid need lennukid Jätku ja Lapi sõja ajal kokku üle 80 lahinglennu. Tegutseti luures ja hävitati maapinnal üle 10 lennuki (enamuses Po-2)
Soome tingimustes hakkas peagi probleeme ilmnema puidu ja liimiga ja selle tagajärjel juhtus ka õnetusi. Kokku kaotati õnnetuste tagajärjel 10 lennukit ja neli pilooti. Myrsky kasutamine lõpetati 1947 ja viimase lennu tegi seda tüüpi lennuk 1948.
Vaatamata probleemidele materjalidega, mis Soome karmides oludes vastu ei tahtnud pidada, oli tegemist õnnestunud lennukiga. Eriti kui arvestada olukorda mil see loodi. Aga lennuomaduste poolest sai see häid ja kiitvaid hinnanguid ja lisaks oli tegu kiiruselt teise lennukiga Soome õhujõududes Bf-109 järel.
Mõned andmed:
Meeskond: 1
Pikkus: 8.35 m
Tiibade siruulatus: 11.00 m
Tühikaal: 2337 kg )
Maksimum stardikaal: 3213 kg
Mootor: 1 × Pratt & Whitney R-1830-SC3-G Twin Wasp.
14 silindri tähtmootor 1,065 hp
Maksimum kiirus: 535 km/h
Tegevusukatus: 500 Km
Maksimaalne kasulik lennukõrgus: 9500 m
Relvastus:
4× VKT 12,70 mm LKk/42 kuulipildujat
200kg pomme.
Mudel:
Tootjaks Special Hobby ja seda oma tuntud headuses. Pärast eelmist tööd vacuga on tegu tõelise pargis jalutamisega. Ehe otse karbist mudel, kus leidub kõike. On epot (mootor jm)filmi ja etsi. Detailsus on väga hea, paneelijooned selged ja peened.
Alustan siis jällegi sisust. Tootja on näinud vaeva sisu toruraami jm elementidega, mis küllaltki suure klaasipinna alt kenasti näha peaks jääma. Esialgu sellega siis tegutsengi:
Tänud vaatamast,
Kk
VL Myrsky II
Lugedes mälestusi ja materjale Soome õhujõududest, valdab mind ikka ja jälle austus ja imestus. Saavutada midagi sellistes tingimustes ja vahenditega nõuab ikka tõelist Suomalaista Sisua! Mitte jääda hädaladama, et ei saa ja ei ole, vaid võtta kinni igast võimalusest. Kui seda segada raudse tahte ja külma närviga, saamegi selle, millega sommid ennast iseseisvuse säilitamisele aitasid.
Kogu selles loos mängib oma väikest rolli ja on heaks näiteks ka järgnev lennuk. No kui ikka puudus suur, siis tuleb ise teha. Lennukid on läbi aegade kallid soetada olnud ja väikestel rahvastel on see eriti raske. Kust saada raha ja kes sulle müüb ilma liigseid nõudmisi pele surumata. Kogu selle peavalu juures leiti sealpool lahte, et migi osa tuleb siiski oma toodanguga katta. Kõik see viiski selleni, et 1939 aasta algupoole sai VL (Valtion Lentokonetehdas) ministeeriumilt tellimuse kodumaise hävitaja loomiseks.
VL ei nimetanud oma lennukit üle inseneri järgi ja tööd selle loomise kallal tegid kolm meest: Arvo Ylinen, Torsti Verkkola ja Martti Vainio.
Kuna strateegilisi materjale teadagi nappis, siis tehti lennuk sellest mida rohkem saada oli. Nii said tiivad vineerist ja kere terasest toruraami, riide ja vineeri kattega. Mootoritega oli ka raskusi, sest planeerida ja kavanda on üks asi, saadavus aga jällegi teine. Nii oligi, et pärast mitut varuvarianti tuli kasutada nõrgemaid Pratt & Whitney mootoreid, kui algul plaanitud.
Esimene Myrsky I prototüüp tegi esmalennu detsembris 1941. Lennuk osutus veidi liiga raskeks ja peale mõningaid muudatusi tehti veel kaks juurde. Testid tõid välja probleeme sõlmede tugevuses suurematel kiirustel. Nii juhtuski, et kõik kolm prototüüpi hävinesid katsetuste käigus, tuues kaasa kahe lenduri hukkumise ja ühe rasked vigastused.
Sellest hoolimata läks projekt siiski seeriasse ja hakkas toomisküpsena kandma nime Myrsky II. Selle nime all valmistati 47 lennukit.
Kuigi hävitajana kasutati neid üsna vähe, lendasid need lennukid Jätku ja Lapi sõja ajal kokku üle 80 lahinglennu. Tegutseti luures ja hävitati maapinnal üle 10 lennuki (enamuses Po-2)
Soome tingimustes hakkas peagi probleeme ilmnema puidu ja liimiga ja selle tagajärjel juhtus ka õnetusi. Kokku kaotati õnnetuste tagajärjel 10 lennukit ja neli pilooti. Myrsky kasutamine lõpetati 1947 ja viimase lennu tegi seda tüüpi lennuk 1948.
Vaatamata probleemidele materjalidega, mis Soome karmides oludes vastu ei tahtnud pidada, oli tegemist õnnestunud lennukiga. Eriti kui arvestada olukorda mil see loodi. Aga lennuomaduste poolest sai see häid ja kiitvaid hinnanguid ja lisaks oli tegu kiiruselt teise lennukiga Soome õhujõududes Bf-109 järel.
Mõned andmed:
Meeskond: 1
Pikkus: 8.35 m
Tiibade siruulatus: 11.00 m
Tühikaal: 2337 kg )
Maksimum stardikaal: 3213 kg
Mootor: 1 × Pratt & Whitney R-1830-SC3-G Twin Wasp.
14 silindri tähtmootor 1,065 hp
Maksimum kiirus: 535 km/h
Tegevusukatus: 500 Km
Maksimaalne kasulik lennukõrgus: 9500 m
Relvastus:
4× VKT 12,70 mm LKk/42 kuulipildujat
200kg pomme.
Mudel:
Tootjaks Special Hobby ja seda oma tuntud headuses. Pärast eelmist tööd vacuga on tegu tõelise pargis jalutamisega. Ehe otse karbist mudel, kus leidub kõike. On epot (mootor jm)filmi ja etsi. Detailsus on väga hea, paneelijooned selged ja peened.
Alustan siis jällegi sisust. Tootja on näinud vaeva sisu toruraami jm elementidega, mis küllaltki suure klaasipinna alt kenasti näha peaks jääma. Esialgu sellega siis tegutsengi:
Tänud vaatamast,
Kk