www.militaar.net

Hääd Võidupüha!

Et Suurele Võistlusele mudelite esitamise tähtaeg on nüüd möödunud, siis tekitan siia enda võistlusmudeli teema, et kajastada takkajärgi, mida ma aasta jooksul vaikselt nokitsenud ja lõpuks valmis saanud olen.

Idee Mark V ette võtta sündis kaasvõitleja Fredi mahitusel eelmise aasta juuni alguses. Et Meng ei tee hermafrodiidi versiooni Mark V'st, vaid ainult isast ja emast, tuleb Eesti jaoks sobiva tanki ehitamiseks hankida kaks karpi ja üks tal siis seetõttu kippus üle jääma. Levari grilli ääres hoolega õlut manustades haarasime projekti veel kaks liiget nii et nüüd plaanisime karpe rohkem hankida ja kamba peale oli eesmärk valmis saada kõik Eesti Mark V'd. Hiljem selgus, et Meng ei pakenda emase komplektile interjööri kaasa, nii et lõpuks tuli nelja rasketanki kohta vististi kolm isase komplekti ja kaks emase komplekti, kui ma ei eksi.

Minu lauale laekus karp 3. juulil ja sestpeale võis ehitus pihta hakata.

Mengi interjöör on uskumatult detailne. Lisaks sellele läheb see kokku kui valatult.
Omalt poolt Lisasin küünlad, küünlajuhtmed. Väljalasketorustik sai Mr. Surface'ga veidi tekstuuri juurde ning nöörist keerasin sinna ümber asbestkatte. Jahutusventilaatori kate vajas lisaks neediridu. Mingeid pisemaid torusid tundus hea mõte olevat metalliga asendada, kuid ega nad lõpuks kuigipalju kuskilt näha ei jäänud.

19-liitrine 6-silindrine Ricardo mootor on väga detailne ja ilus asi vaadata








Sellel lisandus raam, käigukast, jahutus ning hoovastik










Kummalisel kombel on Meng küll mootori väga detailseks ajanud, kuid juhend näeb ette, et see tuleb sulgeda kinniste luukide taha. Võtsin eeskujuks Perthi lahenduse Perthmilitarymodelling.com saidilt kus ta samast Mengi komplektist ülevaate annab, kuid kasutasin olemasolevaid detaile. Luugid lõikasin keskelt pooleks ning andsin lihvimispulgale valu, kuni nad piisavalt õhukeseks sain. Seejärel lisasin sisekülgedele asbestisolatsiooni ning needid ja kohendasin noaga hingesid selliselt, et luugid oleks hiljem võimalik tankile lae alla kokkuvoldituna liimida.




Ja siin on kogu see ilu lahti võetuna, et oleks kuidagi võimalik värvimist teostada:

Seejärel sama asi värvituna. Veidi lisatööd nõudsid istmed, milledel puudus polsterduse ja istmeraami eraldusjoon ja mis tuli ise täiendavalt graveerida. Sama asi oli käivitusvända ülestõstetava platvormklapiga, kus ei olnud eraldusjoont terasraami ja puitlaudisest katte vahel. Käigukasti kohal olev komandöri jalgealune platvorm oli samuti puudu ning see tuli ise täiendavalt stüreenist ehitada:

Värvitoonide ja interjööri värviskeemi puhul võtsin aluseks Londoni Kuninglikus Sõjamuuseumis eksponeeritava Mk.V “Devil”i ning selle rohkesti pildistatud interjööri.

Rohkesti muret valmistas asjaolu, et kuigi sisemus ja tehniline osa on väga täpselt tehtud, siis suletud tankist - isegi kui luugid pärani jätta - ei jää see sugugi näha.
Sestap hakkasin otsima võimalusi, kuidas relvakonsoolid eraldatavaks jätta ja nende magnetitega kinnitamine tundus kõige elegantsem. Algne unistus oli asi toimetada ära pisikeste 1x1x1mm neodüümmagnetitega, kuid selgus, et nii pisikese magneti tõmbejõud on siiski nii kasin, et ta vaevu suudab oma raskust kinni hoida. Seejärel aitas Kalle mind välja 2,5x2,5x2,5 magnetitega, mis olid veel piisavalt väikesed, et mitte häirima jääda, kuid millede tõmbejõud oli täiesti piisav.

Kahurikonsooli poolel kinnitasin magnetid konsooli nurkadesse ning sponsooni uputasin serva sisse vasteteks terasplaadid.








Vasakul poolel läksid ülemiste nurkade magnetid analoogselt kahurikonsooliga konsooli, alumiste nurkade magnetid aga sponsooni sisenurkadesse serva taha. Vastustena jällegi detailidesse uputatud terasplaadid.

Sponsoonide osas on Mengil unustatud tegemata põranda rihveldus ning selles osas aitas välja Aber'i rihveltekstuuriga etsileht. Põranda sisemisele servale lisasin rea neete.




Samuti oli sponsooni konsooliava seinal kummalgi pool numbriplaat. Peale pisukest arupidamist tundus tõenäolisim, et tollal tankide sünniloo alguses tähistas tankide külgedele maalitud nn. taktikaline number tegelikult tanki kerenumbrit. Kaasvõitleja Karl provaidis info Eesti kasutuses olnud tankide pardanumbrite kohta ning siis ei olnud enam muud, kui olemasolev number maha lõigata ning asendada konkreetse isendi numbriga. Wahtula puhul oli selleks 9349.




Sponsoonide väliskülgedel oli aga Meng laiska pannud ja korrektsuse huvides tuli osa neete asendada. Fotol on ülemine külg originaalneetidega, ning alumisel on neetide asukohti korrigeeritud.




Siin on nüüd sponsoonide siseküljed värvitud. Tulekustutid asendasin Aberi Pyrene kustutitega. Mengi karbis olevad plastkustutid olid kustuti hoidjaga kokku valatud ja mulle tundus, et ma ei suuda sellest kuidagi normaalset asja värvida. Aberi kustutite teine pluss oli see, et peale koduste vahenditega patineerimist kustutid ise värvimist ei vajanudki, vaid messingi naturaalne toon ajas asja ära. Fotodel on vasakpoolse sponsooni seinal kustutid veel puudu, sest üllatuslikult selgus, et kuigi instruktsioon seda ei näita, asetses ka juhi kõrval seinal tulekustutite poaar ning üks komplekt Aber'i kustuteid tuli juurde tellida. Pildistamise hetkeks polnud need lihtsalt veel kohale jõudnud ning said lisatud sinna seinale hiljem. Muus osas on täpsustatud mürskude kinnituslatte. Tööriistu hoidvad klambrid on asendatud ise valmistatud metallklambritega.






Nüüd on sponsoonid põhja külge kinni liimitud ja tank hakkab oma kuju võtma. Juhi kõrval olevaid näidikute dekaale ei ole Meng kaasa pannud, sestap püüdsin oma varudest leida sinna midagi sobivat. Klaas näidikutel on tekitatud Micro Crystal Clear'iga. Esimene suurem jama paljudest Selle komplektiga seotutest tekkis viltuse esiplaadi ja põhja nurgaga. Nimelt tekkis nende ühendusvuuk täpselt neid ühendava nurkraua nurga peale ning tavapäraselt pahtli ja liivapaberiga seda viimistledes kippus esinurk kole ümaraks jääma. Sestap lõikasin kogu selle nurkraua sealt täiega maha, asendasin stüreenist nurgaga ning liimisin sinna uued needid.












Ja siin saab aimu, palju interjöörist eemaldatud relvakonsoolide puhul näha jääb.

Väga vinge vaadata. No näha kohe, et meistri kätetöö. Pildistamisoskused kah muidugi kõvasti üle keskmise

_________________
Fortes fortuna adjuvat

Relvade torud saivad asendatud Aberi metalltorudega nii kuulipildujate kui pearelva puhul. Püstoliportide pöördluukide sisemised käepidemed olid detailidega ühes tükis valatud ning seetõttu alamõõdulised ning tasapinnalised. Asendasin need messingist isevalmistatutega ja neid asendamisi sai olema palju. Kahurikonsoolil kahuri all asetseva mürsukapi otsaseinas on ukse poolt vaadatuna kaks suuremat ava, millest jäi paistma kurb tühjus. Sestap sai see avade esine seestpoolt täiendatud sobivas mõõdus toruga. Kahuri osas asendasin käepideme ja sihiku messingiga ning konsooli põrandal olev magnet jäi kohutavalt häirima, mistõttu varjasin selle puidust tehtud trepiga.








Kuulipildujal tuli peale torude asendamist puurida messingtorusse ristipidi täiendav telg, millega ta oma kerakujulisse hoidjasse kinnitub.
















Umbes sel ajal saivad kolm tanki neljast ka esimest korda kokku:

Seejärel sai asuda lae kallale ja siit hakkas pettumusi riburada tulema.

Esialgu tagumised luugid. Puurisin neil hinged läbi, et jätta nad liikuma. Luukide lukustuskäepidemed olid valatud taas luukidega ühte ja seega väga tasapinnalised. Fotodel aga on need kõrged ja prominentsed. Et samad lukustid on ka juhiluugil, siis valmistasin ise messingist uued masterid ning kloonisin luukidele korralikud lukustid.






Seejärel komandörikabiin, millede ülemised nurgad jäid otse karbist väga õnnetud. Nagu esinurgagi puhul - nurkraud maha ja stüreenist uus asemele ning seejärel neile uued needid.




Juhikabiini needid olid üldse mingil põhjusel märgatavalt väiksemad kui ülejäänud tanki omad, mistõttu tuli kogu juhikabiin puhtaks lõigata ja uued needid liimida. Fotol on kabiini seinte needid asendatud, lahtisel katusetükil on näha alamõõdulised originaalid. Juhikabiini pealmised nurkrauad tuli mõistagi maha lõigata ja asendada stüreeniga. Neid kimbutas sama häda, mis igal pool mujalgi nurkadel - ühendusvuuk täpselt keset nurka.




Juhiluugil puurisin samuti hinged läbi ja ehitasin liuguri. Palju mõistatamist pakkus luugi käepide - Mengil oli sinna ette nähtud peenike käepide, kuid fotodel on näha mingi hoopis suurem sang koos kurikat meenutava jurakaga. Üheltki pildilt see samas eriti teravalt ei paista ja ühelgi muuseumitankil ma ka sellist ei leidnud. Midagi õnnestus siiski leiutada sinna, mis enamvähem reaalne tundub.






Juhikabiini taga on mingine tugi, millele tuli täiendavalt lisada seda läbiv toru (tõenäoliselt lipuhoidja). See tugi oli algselt plastikust ja päris korralik, kuid kuna mul õnnestus see sinna lae peale järjepidevalt valesti liimida, siis rikkusin plastikust originaaldetaili niivõrd ära, et pidin metallist uue valmistama. Metalltugi saigi lõppkokkuvõttes parem.






Põhilised asjad katusega seosest tehtud, värvisin lae ära.






Et katus jäi veidi kummi, tuli selle peale liimimiseks kasutada üsna jõulisi võtteid:




Nüüd kui katus peal, oli mahti tegeleda viimaste detailidega kogu tanki kerel. Jahutusava plekist katetega oli Meng samuti veidi mööda pannud. Esiteks olid nad veidi liiga laiad, teiseks olid nad mõlemad alt samasuguse sirge servaga. Fotodelt aga nähtub, et alumise katte serv on jookseb viltu.




Et pingutusratta reguleerimispoltidel puudus Mengi variandis keere, asendasin need metallpoltidega. Neid asenduspolte pakub 1:35 Mark-tüüpi tankidele mingi väike vene tegija, kelle Ebay'st leidsin. Samuti asendasinpingutusmehhanismi kinnitusmutrid Masterclubi omadega. Seda peamiselt seepärast, et need olid Mengil sise- ja välisküljel erineva suurusega.






Tanki reelinguid koostades avastasin mingil hetkel pilte lapates, et tanki lael olevaid keskmisi reelingutugesid kolmel Eesti tankil ei olnudki, ning need tuli uuesti maha lõigata. Summutipütile tegin metallist uued kandurid ning Mr.Surface'ga tekstuuri. Reelingute palgistopparite vedrud tuli samuti ise traadist keerata, sest Mengi omad olid ühelt poolt kandiliseks vormitud.

Nüüd on tanki materjalosa koos ja valmis värvimiseks. Fotodel on peal originaalroomikud, milled ma hiljem asendasin. Samuti on reelingutel karbist tulnud palk, mis läks samuti asendamisele isetehtuga, aga sellest hiljem.

Paar pilti värvimisest ka. Üldiselt oli see mu esimene kogemus akrüülvärvidega. Veits läks untsu ka - nimelt ei osanud ma põhivärvil vististi värvipaksust õigesti hinnata, mistap see pisut krobeline jäi ja millega ma lakikihtide abil maadlesin. Alustoonimisest ei olnud samuti suuremat tolku, kuna ma ikka liiga paksu kihi värvi sinna peale suutsin lasta ja see üldse paistma ei jäänud. Kirjad on tehtud žablooniga.








Roomiku puhul pidasin oluliseks saavutada paljudelt fotodelt nähtav üsna lontis läbiripe sponsooni alaküljel. Algul koostasin karbis kaasatulnud plastroomiku, mis tegelikult on päris hea. Ainus probleem on temaga et kuna ta läheb klikiga koku, siis jääb koostatud roomik üsna habras. Teine probleem roomikuga on see, et see on pool lüli liiga pikk, või liiga lühike olenevalt lülide arvust. Ja kuna pingutusratast reguleerida ei anna, siis on sellega tegemist. Põhimõtteliselt sirgeid segmente kokku surutuna liimides sain ma ka originaalroomiku tööle, kuid hirm, et kergete lülide tõttu ei kipu ta loomulikult rippesse jääma, jäi.

Siis riskisin tellida prooviks Friulmodeli metallroomiku. Friuli roomik on tegelikult mõeldud Emhari komplektile, nii et võimalus, et ta ei sobi oli päris suur. Minu üllatuseks aga läks Friul Mengi tähikule kui valatult. Ja roomiku pikkuse probleemi lahendasin ma koostatud roomikut ettevaatlikult parajasse pikkusesse venitades.




Palk oleks samuti karbist tulnuna ja veidikese töötluse järel päris korralik olnud. Sellest hoolimata tahtsin katsetada isetehtud palgiga. Puitosa sai balsapuidust. Selle üla- ja alakülje katsin ise valmistatud messingplaadiga ning vitsad otstesse valmistasin samuti sobiva laiusega etsiraamist. Palgi külge kinnituv kett tuli samuti omadest varudest leida, sest Mengi karbiga kaasa tulnud kett oli selleks lootusetult väike.

Veidi dioraamialustest ka.

Tuletades meelde, et koostamisele läks nelja inimese poolt neli Mark V tanki, siis sellega seosnes idee teha alused võimalusega neid mistahes järjekorras kokku ühendada ja niiviisi kõik tankid rivvi saada. Seetõttu sai aluste põhimotiiviks kitsas tänav pikiasetusega üle dioraami. Tänava laius ja asetus on dioraami kummaski otsas sama, mis võimaldab neid muretult järjestikku asetada. Raami on puuritud augud, millesse asetub dioraame ühendav vahetükk. Materjalina on kasutusel peamiselt papp, vahtplaat ja kips. Nii sillutis, kui äärekivid on valatud kipsist. Hetkeseisuga on kaks alust neljast valminud, milledele lisandub lähitulevikus ülejäänud kaks alust ning vahetükid.

Siin on elementide asetuse katsetus Wahtula alusega:




Sillutamine on üks meditatiivne protsess:






Aluste raamidesse liimimine:




Pisut detaile. Kasutasin Miniart'i mingist tänavafurnituuri komplektist pärit laternaid. Laternad olid paraku liiga pikad, ilmselt mõeldud laiemale tänavale, nii, et 15mm tuli vahelt välja lõigata. Kaevuluugina kasutasin Dioramadebris'e silikoonvormi, milles ise epo'st luugi valasin (tänavakivide vormid on samuti Dioramadebris'elt). Luugikaane aga valmistasin ise.






Mingeid üldvaateid protsessi lõpupoolelt:

Ning pildid valminud mudelist.

Pisut detailsemad võtted:

Ja paar vallatumat võtet ka:

Vauuu!!

No super!! Äärmiselt põhjalik ja detailne töö, siin jätkub vaatamist veel tükiks ajaks. Ongi nüüd nagu spikker, mida loodan ehk millalgi isegi kasutada
Polegi vist veel niisuguseid ülivõrdeid välja mõeldud, mida antud juhul kasutada - vähemalt eesti keeles mitte...

Minu poolt kauakestev aplaus, püsti tõusin juba teema alguses...
Õnnitlen!
Urmas.