Nüüd olen kahe mudeliga progressi mõttes enamvähem kõrvuti jõudnud.
Dragon on külge saanud porilauad ning et võrdlus oleks aus, lappisin talle kokku ka teise komplekti Masterclub'i roomikuid.
Porilaudadega oli üks igavene jant. Nagu teada, ei ole Panzer/StuG III porilauad juba oma konstruktsioonilt kõige lihtsamad asjad. Ning lisaks, kui juba metalli peale mindud on, on nende kõrgust mudelile kinnitades väga keeruline rihtida ning nõnda ma nad esialgu veidi liiga madalale kinnitasin. Esialgu mõtlesin, et see pool millimeetrit ei ole nagu põdemist väärt, aga siis võrdlesin teise StuG'iga, ja riiulis oleva Panzer III'ga ja lappasin pilte edasi ja tagasi ning ei andnud rahu see asi enne, kui lõikasin keskmised kandurid ettevaatlikult lahti ja tõstsin nad kõrgemale.
Seespool tegelesin kah isetegevusega ja ehitasin stüreenist keskmisele soomusplaadile kummalegi poole jätkud. Ega nad suurt näha ei jää, kui katus peale saab, kuid endal on veidi meeldivam kogu selle asjaga siin edaspidi tegeleda.
Sama soojaga liimisin külge ka Tamiya lahingusektsiooni sisemised küljed - operatsioon, mis nõudis kõva täitmist, pahteldamist ja lihvimist.
Tamiya tahtis väljaspoole küljeplekkidesse ka kruvipäid, sest karbist tulles on seal sile pind. Õnneks olid käibevaras parajad Aberi kruvipead LVT päevist olemas.
Kerge kurbus on nüüd küll hinges, sest need ise pandud Tamiya kruvipead tunduvad vähe paremad välja nägevat, kui Dragoni plastivalatud detailid - tuleb vist edaspidi veidi ettevaatlikumalt seda Tamiya tuunimist võtta.
Ning siin on nad kõrvuti.
Ja lõppu pilt küljelt ka, kus on hea nende profiili võrrelda. Nagu näha, siis kõige silmatorkavam erinevus selles võrdluses on Tamiya oluliselt väiksem pingutusratas. Dragoni veoratas tundub ka pisut allpool olevat, kui Tamiya oma, mis annab talle dünaamilise ja kühmus ettepoole suunatud ilme. Teine erinevus, mis küll siit pildilt ei paista (paistab aga teistelt) on porilauad, mille pealispind tulenevalt erinevatest tootjatest on erineva suurusega. Silmale, aga ka fotosid seirates tundub Dragonil olev Voyager'i jämedam tekstuur õigem. Aber'i oma on liiga väike ja meenutab tiheduselt pigem liivapaberit.
Mis veel on varem märkimata jäänud neist asjaoludest mis lõpuks suunasid mind mõlema mudeliga tegelema, on, et kui kunagi suvel sai StuG'ile see Aber'i basic etsileht tellitud, siis kätte saades selgus, õnnelik juhus, et Aber'i vea tõttu oli pakendisse üksteise alla sattunud seda etsilehte kaks tükki ja nüüd saangi ühe ära kasutada Tamiyal ja teise Dragonil.
Mis ma selle StuG'i paariga lõpuks teen - mõtteid on tekkinud mitu. Üks variant oli teha neist täpselt sama üksuse ja sama ajahetke masinad. Teine variant on teha erinevate üksuste masinad, kus saab markeeringute, peale asetatava kola ja lisaroomikutega pisut erinevust tekitada. Kolmas variant on minna maksimaalse erinevuse peale kuni selleni, et tellida Tamiyale uus roomik ja kasutada tal ära Dragoni karbis kaasas olnud kaheksa auguga kitsamad veorattad. Soovitused ja mõtted on siinkohal teretulnud.
Ja nüüd ma lähen õlut jooma,
Kristjan