Neubaufahrzeug
Postitatud: 07 Mär, 2020 20:32
Tervitus.
Teen siis uue teemaga algust, sest eelmisega jätkamiseks tuleb päris palju asju aretada ja mõne jupi osas pole mul veel aimugi, kuskohast seda saada võiks.
Aga vahelduse mõttes tõstsin lauale Amusing Hobby Neubaufahrzeug-i karbi. Olen selle kohta päris palju ülivõrdeid ja kiitvaid kommentaare lugenud ja nüüd on paras võimalus kõike seda kenadust ise tundma õppida. Lubadust et "otse karbist" ma parem välja ei käi - tean juba ette, et mõnda kohta tuleb siiski kohendada. Ilmselt vähesel määral, aga siiski.
Seekord tegelesin üsna kaua tausta uurimisega, sest antud masin ei ole eriti tuntud riistapuu. Tuustisin läbi kõik, mis otsingutel ette sattus ja seejärel kirjutasin need üheks looks kokku. Loodan, et järgnev saaga liiga igav ei tundu, nii et alustame:
Neubaufahrzeug
Saksa tankiehituse esimene etapp on üldjuhul päris hästi tuntud – see hõlmab Esimese maailmasõja perioodi ja lõpeb 1918 aastaga. Järgmisi etappe kirjeldades hüpatakse tavaliselt kohe 1933 aastasse – natsi-Saksamaa perioodi. Sel kombel võib jääda mulje, et sakslased 1918 kuni 1933 aastani tankidega ei tegelenudki. Reaalsuses hoidsid nad seda, Versailles’ rahulepinguga keelatud tgevust, võimalikult suure ja tiheda saladuskatte all. Aga just sel ajal loodi ühed omapärasemad masinad – Leichttraktor ja Groβtraktor. Ja viimast tüüpi masinate katsetamise tulemuste põhjal alustati projektiga Neubaufahrzeug.
Kõik muutub
Groβtraktoritel tuli Kaasanis TEKO polügoonil läbi teha päris mahukas katsetuste tsükkel. 1933 aastaks kodumaale jõudes said neist paari aasta jooksul monumendid tankistide kasarmute ja õppeasutuste juures. Sest Groβtraktor, kui selline, ei vastanud enam saksa sõjaväe juhtkonna nõudmistele. Saksa esimese keskmise tanki projekteerimisel olid mõned ettekirjutused olnud parasjagu sürrealistlikud - nõuda keskmiselt tankilt ujumisvõimet, oli ikka üsna märg idee. See lõppes Kaasanis esimese testimise ajal fataalsete tagajärgedega - masin uppus praktiliselt kohe, viies endaga kaasa ka juhi elu. Rohkem ulmelisi katsetusi ette ei võetud.
foto1 Rheinmetall-i masinad olid teenistuses teistest märgatavalt kauem. kuid lõpuks sai ka nende aeg läbi.
foto2 Rheinmetall-i Groβtraktor oma viimases peatuspaigas postamendil, mille ees poseerimine oli tol ajal iga endast lugupidava saksa tankisti aukohuseks
Wa. Prüf. 6, kus tegeleti tankide ja armee motoriseerimisega, töötas juba 1932 aasta oktoobris välja tehnilised tingimused uue tanki jaoks, mis pidi kuuluma 15-tonnisesse klassi, tinglikult nimetati seda „mittlere Traktor“. Projektiga tegelemiseks valiti välja Rheinmetall, kus pidi valmistatama nii kere kui ka torn. Krupp-iga sõlmiti leping ainult torni kujunduse osas. Kontseptsiooni edenedes jäi Groβtraktori jooni järjest vähemaks, samas taktis muutusid ka tähised: „Gr.Tr.Nachbau“, „M.Tr.Neubau“ ja Gr.Tr.Neubau“. 1933 aasta 3 oktoobril kinnitas Wa.Prüf.6 tähiseks Nb.Fz., ehk siis Neubaufahrzeug, mis on kasutusel tänaseni.
Tol ajal üritati tanki tegevusvaldkonda mahutada võimalikult palju funktsioone, sellise masina ehedaks näiteks on nõukogude T-35. Vasakul ja paremal pardal paiknevad kuulipildujatornid seisid head „kaevikute puhastamise“ eest, kaks 45-mm kahurit keskmistes tornides tegelesid vastase tankide hävitamisega ja peamises tornis paiknev 76-mm kahur – välikindlustuste mahasurumisega. Sakslased üritasid omaenda mitmetornilist tanki luues vältida T-35 kõige suuremat puudust – liiga suurt tornide hulka. Enda tankis mahutati ühte suurde torni kaks kahurit: 37- ja 75-millimeetrised. Komandör sai valida kõige kiireloomulisema sihtmärgi ja vastavalt selle iseloomule anda tuld kas ühest, või teisest kahurist. Väikestes tornides paiknevad kuulipildujad võisid tulistada üheaegselt ja teineteisest sõltumatult. Need tornid olid välja töötatud Magdeburg-Buckau-s asuva firma F.Krupp Grusonwerk AG poolt. Kogu tankiteemaline suhtlus firmaga toimus Essenis asuva Krupp-i emafirma kaudu.
Teen siis uue teemaga algust, sest eelmisega jätkamiseks tuleb päris palju asju aretada ja mõne jupi osas pole mul veel aimugi, kuskohast seda saada võiks.
Aga vahelduse mõttes tõstsin lauale Amusing Hobby Neubaufahrzeug-i karbi. Olen selle kohta päris palju ülivõrdeid ja kiitvaid kommentaare lugenud ja nüüd on paras võimalus kõike seda kenadust ise tundma õppida. Lubadust et "otse karbist" ma parem välja ei käi - tean juba ette, et mõnda kohta tuleb siiski kohendada. Ilmselt vähesel määral, aga siiski.
Seekord tegelesin üsna kaua tausta uurimisega, sest antud masin ei ole eriti tuntud riistapuu. Tuustisin läbi kõik, mis otsingutel ette sattus ja seejärel kirjutasin need üheks looks kokku. Loodan, et järgnev saaga liiga igav ei tundu, nii et alustame:
Neubaufahrzeug
Saksa tankiehituse esimene etapp on üldjuhul päris hästi tuntud – see hõlmab Esimese maailmasõja perioodi ja lõpeb 1918 aastaga. Järgmisi etappe kirjeldades hüpatakse tavaliselt kohe 1933 aastasse – natsi-Saksamaa perioodi. Sel kombel võib jääda mulje, et sakslased 1918 kuni 1933 aastani tankidega ei tegelenudki. Reaalsuses hoidsid nad seda, Versailles’ rahulepinguga keelatud tgevust, võimalikult suure ja tiheda saladuskatte all. Aga just sel ajal loodi ühed omapärasemad masinad – Leichttraktor ja Groβtraktor. Ja viimast tüüpi masinate katsetamise tulemuste põhjal alustati projektiga Neubaufahrzeug.
Kõik muutub
Groβtraktoritel tuli Kaasanis TEKO polügoonil läbi teha päris mahukas katsetuste tsükkel. 1933 aastaks kodumaale jõudes said neist paari aasta jooksul monumendid tankistide kasarmute ja õppeasutuste juures. Sest Groβtraktor, kui selline, ei vastanud enam saksa sõjaväe juhtkonna nõudmistele. Saksa esimese keskmise tanki projekteerimisel olid mõned ettekirjutused olnud parasjagu sürrealistlikud - nõuda keskmiselt tankilt ujumisvõimet, oli ikka üsna märg idee. See lõppes Kaasanis esimese testimise ajal fataalsete tagajärgedega - masin uppus praktiliselt kohe, viies endaga kaasa ka juhi elu. Rohkem ulmelisi katsetusi ette ei võetud.
foto1 Rheinmetall-i masinad olid teenistuses teistest märgatavalt kauem. kuid lõpuks sai ka nende aeg läbi.
foto2 Rheinmetall-i Groβtraktor oma viimases peatuspaigas postamendil, mille ees poseerimine oli tol ajal iga endast lugupidava saksa tankisti aukohuseks
Wa. Prüf. 6, kus tegeleti tankide ja armee motoriseerimisega, töötas juba 1932 aasta oktoobris välja tehnilised tingimused uue tanki jaoks, mis pidi kuuluma 15-tonnisesse klassi, tinglikult nimetati seda „mittlere Traktor“. Projektiga tegelemiseks valiti välja Rheinmetall, kus pidi valmistatama nii kere kui ka torn. Krupp-iga sõlmiti leping ainult torni kujunduse osas. Kontseptsiooni edenedes jäi Groβtraktori jooni järjest vähemaks, samas taktis muutusid ka tähised: „Gr.Tr.Nachbau“, „M.Tr.Neubau“ ja Gr.Tr.Neubau“. 1933 aasta 3 oktoobril kinnitas Wa.Prüf.6 tähiseks Nb.Fz., ehk siis Neubaufahrzeug, mis on kasutusel tänaseni.
Tol ajal üritati tanki tegevusvaldkonda mahutada võimalikult palju funktsioone, sellise masina ehedaks näiteks on nõukogude T-35. Vasakul ja paremal pardal paiknevad kuulipildujatornid seisid head „kaevikute puhastamise“ eest, kaks 45-mm kahurit keskmistes tornides tegelesid vastase tankide hävitamisega ja peamises tornis paiknev 76-mm kahur – välikindlustuste mahasurumisega. Sakslased üritasid omaenda mitmetornilist tanki luues vältida T-35 kõige suuremat puudust – liiga suurt tornide hulka. Enda tankis mahutati ühte suurde torni kaks kahurit: 37- ja 75-millimeetrised. Komandör sai valida kõige kiireloomulisema sihtmärgi ja vastavalt selle iseloomule anda tuld kas ühest, või teisest kahurist. Väikestes tornides paiknevad kuulipildujad võisid tulistada üheaegselt ja teineteisest sõltumatult. Need tornid olid välja töötatud Magdeburg-Buckau-s asuva firma F.Krupp Grusonwerk AG poolt. Kogu tankiteemaline suhtlus firmaga toimus Essenis asuva Krupp-i emafirma kaudu.