www.militaar.net

Kuna olen algaja mudelist ja teen esimesi katsetusi tankide värvimisel, siis olen külastanud sageli tankide- ja muude militaarimudelite lehekülgi facebookis, kuhu tuleb iga päev fotosid just valminud mudelist. Huvitav on see, et paljud teevad oma tanki roosteseks. Mõni rohkem, mõni vähem. Mõni teeb ka tanki ka hästi määrdunuks.

Mul tekkis iseenesest küsimus, et huvitav, kas Teise maailmasõja ajal võisid tankid olla üldse roostes või tugevalt määrdunud. Mul tekkis ühe tuttava tankimudelistiga sel teemal diskussioon. Tema värvitud tankimudelid on alati perfektselt puhtad, ilma roosteta ja määrdunud ei ole ka. Ja tema siis rääkis, et oli 1980ndate keskel sõjaväes ja puutus palju Vene tankidega kokku. Ta rääkis, et need olid ilusad. Mitte ühtegi määrdunud kohta või roostet polnud kusagil, ehkki käisid manöövritel. See mudelist ütles, et ta ei usu, et näiteks sakslaste tankid võisid tegelikkuses sellised roostes ja määrdunud "käkid" välja näha, nagu neid tihti kujutatakse mudelistide poolt. Vene sõjaväes võis karmilt aresti saada see tankimeeskond, kes oli määratud tanki hooldama ja lasi mõnel poripritsmel tanki peal vegeteerida. Ükski Vene tank ei olnud ka roostes.

Ega me väga ei tea ju ka, millises seisukorras tankid sõja ajal olid. Fotod ka kõik mustvalged sellest ajast. Ja ega neid, kes sõjas osalesid, eriti elus pole ka enam. Nii et küsida ka enam ei saa. Samas, vaatasin just täna üht facebooki tankimudelite lehel olnud fotosid tiigrist ja see oli ikka päruis korralikult tooste pandud. Tiiger oli ju kasutuses 1942-1945. Kas see on võimalk, et selle lühikese aja jooksul võib tank rooste minna.

No aga alustuseks tasub lehitseda neidsamu mustvalgeid fotosid - need on tegelikult päris detaili- ja nüansirikkad.
Paar suvalist näidet mõlemalt poolelt et tasakaalustada pilti:





On vist kaunis porised, või mis? Erinevus on paljuski selles, et kui rahuajal on aega ja võimalust õppuste vahel tehnika puhastamisega peensusteni tegeleda, siis sõja ajal peamiselt ikkagi sõditakse ja kuigi tuli ka ette, et vahel pesti oma masinad taas puhtaks, juhtus seda pigemini harva. Samuti hoiustati oma kola korrapäratult masinatel, lisati lisakaitseks masinale jumal teab mida, parandati kahjustusi käepäraste vahenditega ja värviti masinate liikumisel ühe üksuse käest teise kätte markeeringuid üle käepäraste värvidega.
Kui vaadata fotosid ka kaasaegsetest konfliktidest, siis olenemata osapoolest, puhast tehnikat me samuti kusagil ei kohta. Ja kuigi soomusteras eriti roostetama ei kipu, siis pehmest metallist detailid selle küljes roostetavad ometi, seega ka roostet kohtab tihtipeale, kui pori seda just ei kata. Seega on üsna selge, et tankid ei näinud maailmasõja ajal välja nagu paraadil, ega näe sedasi välja ka praegu.

Lisaks tuleb arvestada ka mudeli enda vaadeldavuse aspekti. Perfektselt puhtad mudelid võivad olla head tehnikanäited, aga jäävad tihtipeale kaunis igavaks ja tasapinnaliseks.
Muidugi on ka tõsi, et liialdades näeb iga efekt karikatuurne ja ebaloomulik välja, aga väide, et sõjatehnika on/oli konfliktide ajal alati või enamasti paraadipuhas, on laskumine teise äärmusesse, millel reaalsusega on vähe pistmist.


Kristjan

Väga õiged tähelepanekud.

Mudeliehituse juures on ajapikku kujunenud nii, et osad tegijad panevad rõhku autentsusele - mudel peab olema prototüübi võimalikult täpne vähendatud koopia. Sama koolkonna esindajad üritavad ka värvimise juures mudelile seda "õiget" väljanägemist anda. Eks välja kukub nii, nagu kellegi võimed ja oskused seda lubavad.
Teine osa tegijatest seab maksimaalse rõhuasetuse võimalikult efektsele välimusele - kokku läheb kõik tavaliselt otse karbist ja hästi kiiresti ja siis värv selga. Ja seejärel terve hulk kõiksuguseid eriefekte ja pori, tavaliselt ikka südamest. No ja roostet muidugi ka. Kui tulemus on visuaalselt tasakaalus, on kõik OK.

Samas on mõned tõsiasjad, mida paljud kas ei tea, või pole lihtsalt nende peale mõelnud. Nagu näiteks seesama rooste. Tankid on ju valmistatud terasest, ja mitte niisama tavalisest, vaid soomusterasest, mis kujutab endast suht kõrgelt legeeritud materjali. Soomusterasele lisatud komponendid muudavad selle rooste jaoks üsna raskesti puretavaks materjaliks. Jah, ajapikku tõmbab ka soomusteras roostese oksiidi peale, eriti kui tegu on agressiivse keskkonnaga, aga see toimub ikka väga pika aja jooksul või siis tule abil. Nii et roostetava soomuskerega mudel saab endast kujutada heal juhul kas ammuilma mahajäetud või põlenud masinat.
Tanki küljes võivad roostetada ainult tavalisest terasest detailid - porilauad, riistakastid ja muu selline. Ahjaa, keevisõmblused on isegi soost väljatõmmatud roostes rontidel täiesti haljad.
Nüüd pori - eks sõda on iseasi ja fotodel on ikka parajaid porikärakaid näha küll ja küll, nii et selles mõttes võib oma fantaasia lendu lasta, kuigi tuleks otsida siiski mudeli prototüüb foto, mille järgi joonduda.
Ise teenisin 80-nendate aastate alguses roomikmasinate peal, tanki baasil tehtud masinaid oli selles väeosas samuti. Seni kuni toimus tavateenistus, lakuti ja poleeriti kõiki masinaid idiootsuseni välja, aga kui läks õppusteks, siis pilt enam nii ilus ei olnud, kuigi koledal kombel möirgavad zampotehhid olid igapäevane nähtus.
86-ndal aastal saadeti mind Tšernobõli, seal olin samuti spets. roomikmasina peal (partisan) ja seal sai masinat puhastatud küll ainult ühel korral - neli kuud hiljem, vahetult enne tsoonis treileri peale ajamist. Vaevalt et sõja ajalgi kõiksugust tehnikat niiväga korralikult nühiti või kasiti.
Nii et valik on sinu - kui tahad riiulisse panna põhimõtteliselt nagu tehnika näidised, siis värvid korralikult ära, toonimise ja pesudega tõstad detailsust tugevamalt esile ja polegi rohkem vaja.
Kui leiad et seda on vähe, siis lisad juba ekspluatasioonijälgi, lased värvkattel loogilistest kohtadest "ära pleekida", imiteerid külgekleepunud pori, rataste veeremisjälgi roomiku siseküljel ja mida kõike veel.
Järgmine etapp on juba dioraam - sellele asetatav mudel võib olla juba suht korralik mudakärakas, seal määrab kõik ära see, mida mudeliehitaja tahab esile tõsta.
Aga tegelikult on neid kategooriaid kindlasti rohkem, usun et mina ei jää siin ainsaks arvajaks

Edu!
Urmas

Aitäh heade vastuste eest! Tean nüüd rohkem sellest asjast. Ma olen mõelnud teha dioraamasid. Siis on lisaks tankile ka mingi situatsioon või sündmus. Kuigi tank üksinda on ka minu jaoks huvitav ja tankis on oma ilu. Eriti on mulle hakanud meeldima Tiger I oma kuju poolest ja huvitav on ta ka sellepoolest, et ta on olnud vägagi erinevat värvi. Ja mõnel tiigril on nii keeruline muster, et ma ei ole kindel, kas ma olen suuteline seda tankile peale kandma. Aga peab harjutama.

Meenus ühe Nõukogude tankivägedes teeninu meenutus ning justnimelt seoses teema alguses mainitud manöövritega.
Nimelt et kui tankid jõudsid polügoonilt tagasi, pesi isikkoosseis need platsil puhtaks.
Siis saabus ülemus. Inspekteerima. Vaatas siit, vaatas sealt, alt, vahelt ja nii edasi. Tõmbas välja taskurätiku ning viipas sellega üle porilaua.
Rätik määrdus silmnähtavalt pruuniks ja tank tuli uuesti otsast peale pesta.
Ülemus saabus tagasi ja kordas protseduuri. Taskurätt jäi puhtaks, aga kuskilt ratta tagaküljelt õnnestus sõrmeots mudaseks saada.
Tank tuli uuesti pesta.
Järgmisel kontrollil jäid nii sõrm kui taskurätt puhtaks, ent seltsimees ülemus tõmbas kavala naeratusega välja vatitiku, millega sai kätte tükikese mustust ainult temale teadaolnud/kättesaadavast õnarusest kuskil paneelide vahel.
Mõistagi tuli kogu tank uuesti ära pesta. Iga kord seni, kuni mustust enam leida ei õnnestunud (või tüdines ülemus).
Pealtnäha mõistusevastase pedantsuse põhjus: sõdur ei tohi hetkegi niisama, midagi tegemata, passida.
Ja kokkuvõte: ilmselt sellepärast oli ka akf toomasherpi tuttaval jäänud mulje, et tankid ongi kogu aeg piinlikult puhtad. Kuigi käisid manöövritel ja puha.