Terv
Kuna paljudel kaaskannatajatel on mõnetine pelgus metallsöövituste jootmise ees (ja minu arvates üsna põhjendamatult), siis arvasin, et tutvustan seda töömeetodit ühe Tiigri varustuskasti peal pisut lähemalt ja üksikasjalisemalt. Eriti, et tegu ei ole tegelikult keeruliste operatsioonidega ja minu arvates on ka vaeva ja närvikulu võrreldes liimimisega palju vähem.
Jooteliite eelis on see, et kui Tsüaanakrülaatliimiga (superliim rahvakeeli) jääb metalldetail üsna rabe (eriti, kui tegu on suuremate juhtumitega), siis jootmisel on metalldetailid peaaegu, et tankikindlad. Neid saab üsna kartmatult viili ja liivapaberiga viimistleda, kartmata, et liitekohad lahti rebenevad.
Mingeid ulmetööriistu ei ole vaja - mina kasutan jootekolbi, mille hind jääb kindlasti alla saja krooni. Jootetina ning jootevedelik on ka esimesest suvalisest poest hangitud ning ei maksa palju. Tina ja kolbi vajadust mõistavad kõik, jootevedelik parandab tina nakkuvust joodetava pinnaga ning muudab tina voolavamaks. Kampoliga pole etse joota proovinud - ilmselt oleks see keerukam, kui vedelikku kasutades.
Alustuseks lõigakem detail raamist välja ja viimistlegem liivapaberiga servad:
Esimese asjana, niikaua kuni detail on veel tasapinnaline, eelistan mina ära painutada hinged. Hiljem on seda keerukas teha.
Kui hingedel olev luuk vm. detail on plaanis liikuvaks jätta, siis soovitan hingede otsad jootes fikseerida. (Kui hinge aas jookseb tina täis, siis selle saab hiljem seest tühjaks puurida. Kuna tina on messingist pehmem, siis hingeaasa inimlikult käitudes puurimisega kindlasti ära ei saa lõhkuda):
PS: viimistledes tasub traat hingeaasades hoida, vastasel korral võib kerge viili või sõrmevääratusega hinge ära lömastada. Samuti, kui hing ei ole päris õigele positsioonile jäänud ning seda tuleb siis kas üles, või alla painutada.
Seejärel võib asuda detaili enda kallale. Antud juhul kasutasin ma painutamiseks karbis leiduvat plastikdetaili:
Üldiselt soovitan detail liitekohale painutada nii, et ta vabalt end õiges asendis hoiab (st. ei ole pinge all) ning alles seejärel tinaga kallale minna. Pikemat liidet võib joota järk-järgult, või siis liite ots tinaga kinni fikseerida ja alles seejärel liidet keskelt kinnitama asuda.
PS: Soovitan, kui on võimalik, jootmisega toimetada sellelt poolelt, kust viimistleda kergem on - antud juhul jootsin ma kõik kasti servad väljast kokku:
Viimistlemata näeb tulemus päris äkane välja, kuid kuna tegu on võrdlemisi tugeva asjaga, saab selle kallal julgelt viili ja liivapaberiga toimetada. Hetk nühkimist ja tulemus on hoopis midagi muud:
Seejärel põhimõtteliselt sama asi kaanega:
Ning kui suuremad jubinad on koos, võib pisemate kallale asuda. Üldiselt soovitan ma alustada suurematest detailidest ja liikuda sealt väiksemate poole. Vastupidi toimetades võib väike detail hiljem kuumusega lahti sulada ja kurat teab kuhu plehku panna.
Kaanel olev kinnituskeel:
Seejärel kastil olev klamber, millest natuke pikemalt. Aber on klambri koostamise teinud lihtsaks: Läbi klambrialuse ja kastiseina on tehtud kaks auku, millesse kinnitub U-kujuline aas.
Kõigepealt panin selle kuivalt kokku - aasast läbistasin traadi, et aas õigele kaugusele ulatuks:
Seejärel surudes sõrme kogu sellele kupatusele painutasin U kujulise aasa otsad kastis sees vastu kasti seina maha. Seejärel eraldasin traadi ja ujutasin nii seest, kui väljast kogu kupatuse üle jootevedelikuga. Siis jootsin küllaltki rohke tinaga mahapööratud U otsad kasti seest kinni. Kuna jootevedelik vedeldab suurepäraselt tina, siis imbus see läbi aukude kasti seinas ka väljapoole klambrialuse alla ning kinnitas ühtlasi ka selle:
Siis asusin kinnituskronsteinide kallale:
PS: Kui tina liiga palju saab, siis üleliigse võib jootekolviga kuhugile esileulatuvama serva peale lükata, kust teda siis hea ära viilida on. Kui Tina ei taha hästi voolata ja vedelduda detaili peal, siis lisagem ohtralt jootevedelikku ja läheb jälle
PS-2: sellistel esileulatuvatel detailidel, kus murdekoht on soonega märgitud, võiks peale kinnitamist ja õige nurga alla painutamist murdekoha tinaga täis joota. See välistab selle, et see hiljem siia-sinna töllerdama hakkab ja lõpuks üldse ära murdub.
Kui kõik on toredasti, siis jällegi vidin pasast puhtaks:
Lõpuks kinnitan liimi abil väiksemad detailid, nagu poldipead ja klambri ülejäänud osad ja valmis ta ongi:
See oli nüüd konkreetse detaili näitel. Muidugi on iga söövituskomplekt erinev ja võimalused asjade koostamisel on erinevad. Üldiselt soovitan enne iga detaili koostamist korra hästi läbi mõelda ja instruktsioonilt targu veel järele vaadata, kuidas ta sinna külge ikka saab. Ise olen vahel kärsitult nii mõnegi rumala vea teinud, mida hiljem väga parandada enam ei anna.
Suuremad valmisdetailid peaks piiritusega, või Fairylahuses hiljem üle loputama - jootevedelik on pisut rasvane ja värv ei pruugi sinna külge muidu hästi kinni jääda.
PS: Täiendan natuke kogemuste varal teemat. Nimelt, sageli juhtub, et kokkujoodetud detaili superliimiga liimimine toob kaasa tervel hulgal vandesõnu - tundub nagu liimiks veega, sest liim lihtsalt ei kuiva. See nähtus võib esineda ka peale detaili piirituses pesemist. Probleemi lahendab, kui kastate joodetud detailid tavalisse söögiäädikasse - peale seda toimib liimimine jälle normaalselt. Igaks juhuks võiks vist metalljupid peale äädikasse kastmist veel ka piiritusest korra läbi solgutada, et happeline äädikas millegi neutraalsemaga maha pesta.
Loodan, et oli abiks.
Kristjan
Logi sisse
Registreeru
KKK
Otsi
Kasutajad
silikoon ei nakku algul nimelt super attakiga. Teist merealust tehes leidin lihtsama variandi: PVA liimiga asendades läks nagu ludinal, natuke vatitükkide sättimist ja Voila!
