www.militaar.net

Terv,

Kuna StuG on omadega ootel ja käed rüpes on raske istuda, olen endale lauale vedanud TKS'i - näib et karpide tagavaraks kogumisel on siiski ka omad plussid. TKS'i olen õige pisut alustanud ka kaks aastat tagasi, tollal Fossiili teed minnes ja RPM'i ning Mirage' komplekte kokku sobitades. Aga kuna siis tuli IBG oma kordades parema variandiga välja, jäi see üritus pooleli. Nüüd ongi laual IBG TKS millele lisanduvad PART'i etsikomplektid nii interjöörile, kui eksterjöörile ning Aber'i kuulipildujatoru.

IBG on päris hea, kuid päris praeguste tegijate tasemele ei küündi. Detailid on võrdlemisi jämedad ning ka plast on mõnevõrra rabedam kui teistel. Aga siiski on tegu päris viisaka komplektiga, millest isegi etsikomplektide abita saab täiesti korraliku mudeli. Tõsi täpsuse huvides ei pääse ümbertegemisest. Alusvanni esi- ja tagaplaadi needid on valed, ning tuleks asendada - mina kasutan Masterclub'i needi- ja poldipäid. Samuti on põhjaalune täiesti lage, ning sinna tuleks lisada needi- ja poldiread, ning ligipääsuluugid. Kuna ma soomuskarbi pealisosani pole jõudnud, siis selle täpsuse kohta hetkel veel kommentaare ei oska jagada. PART'i etsikomplektide kohta ütleks ka paar tutvustavat sõna. Kõigepealt et on tegu äärmiselt peente ja põhjalike söövitustega, aga sellele lisandub juhend, mis on ka kogenumale mudelistile väga raskesti loetav ja kohati päris arusaamatu. Seega tuleb abiks fotomaterjali jälgimine, kus võimalik, aga ka internetist leitud pildid samast PART'i komplektist, kus see on näitlikustamiseks mõnel fotol osaliselt kokku pandud ja on võimalik näha milleni jõudma peaks.

Mudeli puhul ongi hetkel korda tehtud alusvann ning ka mootori-käigukasti osa on kokku pandud. Mõistagi on mootor kinni kuivalt ning värvimiseks eemaldatav.













Kristjan

Tõks on vahepeal plekist väänatud suusad alla saanud. Samuti olen sobitanud külge Urmaselt saadud veorattad, mis võrreldes kõigi ülejäänuiga (IBG, Part, Mirage, RPM) on selgelt kõige paremad. Ka pedaalide hoovastikuga olen ühel pool - see pretendeerib küll kõige keerukamale osale kogu Part'i komplektist. Õudselt palju peamurdmist oli ja kuidagi ma ta kokku mõtlesin lõpuks - ideaalne just ei saanud, aga paremini ka ei osanud.

Veermiku osas on tugirullikud juba raamide vahel. Ülejäänud veermikuga läheb siiski veel aega, sest kõik tuleb asendada plekiga. Part'i komplekti puhul on küll see positiivne asi, et kogu veermiku osa ei ole mitte lihtsalt täpsustus mudelile, vaid on üles koostatud nii, nagu päris veermik, mistõttu saab kokku pannes üsna selgeks mismoodi see TKS'i vedrustus täpselt üles oli ehitatud ning toimis.












Kristjan

Täiendan TKS'i teemat vahepeal ratastega.

Peab tõdema et lepase reega pole veermiku puhul asjad just läinud. Esimene probleem IBG rataste puhul oli see, et rataste valuvormi pooled on olnud päris korralikus nihkes, mistõttu rataste pooled ja teljeavad ei olnud päris kohakuti. Mingi enamvähem rahuldava tulemuse ma sealt siiski välja raspeldasin. Kogu veermikuosa peale rataste tuleb PART'i etsilehest ja olgugi et tulemus jääb plastist oluliselt peenem, oli veermiku mudeli külge sobitamise ja rihtimisega hulk tegemist. Päris rahule lõpuks ei jäänudki aga paremini ka ei oska. Samuti on veermiku geomeetria siia-sinna pisut ebatäpne, lohutada võib end sellega, et viimast asjaolu annab roomikuga pisut peita ning ka sellega et karbist tulev plast ei jäänuks sugugi ka parem.

Oma võrdlemisi haprast olemusest tulenevalt on veermik ja rattad - välja arvatud tähikud ja ülemised tugirullikud - mudeli küljes kinni ja värvimiseks neid eemaldada ei saa. Eks tulevikus paistab kuidas see värv sinna varjatumatesse nurgatagustesse jõuab.










Kristjan

Nonii, asun aga jälgima kuidas kirbule rauad mitte ainult alla vaid ka sisse ja peale saavad!

_________________
Meie asutuses töötamiseks ei pea te olema hull, kuid see tuleb kasuks...

Eelsmises postituses sai vihjatud veidi ebatäpsele veermiku geomeetriale. Liiga kõrgel istuv pingutusratas jäi siiski kripeldama, nii et otsustasin selle raamide vahelt välja urgitseda ja uue pingutusmehhanismi ehitada. Kasutasin seekord IBG karbis leiduvaid plastdetaile. Pingutusplaadid kummalgi pool ratast on kloonitud sel põhjusel, et minu IBG karbist oli üks rest veermiku detailidega puudu ja seega neid hammastega plaate oli ainult ühe pingutusratta jagu.

Kuna IBG roomik on täienisti vale kujuga ja aftermarket-roomikut keegi ei tee, olin sunnitud paremuselt järgmise alternatiivi poole. Leidsin, et parim variant on kasutada RPM'i TKS'i karbis olevat roomikut. Üks RPM'i TKS oli mul olemas, teise tellisin roomiku pärast juurde - õnneks need RPM'i komplektid ei maksa suurt midagi. Seepärast on ka allolevatel fotodel ühe poole roomik heledamat, teise tumedamat tooni, et need on erinevatest karpidest pärit. Päris karbist see roomik siiski sinna peale ei lähe - RPM'i tugirullikud ja rattad on liiga peenikesed ja roomik on tehtud neid arvestades, mistõttu korrektse laiusega IBG rattad roomikuharjade vahele ei mahu. Sestap tuli kõik roomikuharjad ükshaaval õhemaks lõigata. Roomik on ka pisut jonnaka olemusega piltidel, aga lõpuks saab ta ratastele kinni liimitud ja siis jääb korrektne.

Seejärel liimisin külge porilauad, mis möödus suuremate ekstsessideta ja nüüd saab jätkata taas interjööri detailidega.
PS. Esimene plaat on fotodel mõistagi lahtiselt.

Peale roomikute saagat ja porilaudade liimimist on asjalood kulgenud veidi tempokamalt ja nüüd on põhimõtteliselt olemas kõik see, mis alusvanni interjööri juurde kuulub. Midagi märkimisväärset koostamisel nagu väga ei juhtunud ja Part'i etsisett läks kokku ludinal - ainus eredam hetk oli jahutusventilaatori kokkujootmine, aga seda ka pigem proovimaks kas õnnestub ilma liimitilgata, vaid jootekolbi abil sellega hakkama saada. Ning jahutusventilaatori rihmadetail oli Part'i etsilehel liiga pikk, mistõttu jootsin kokku vaid rihmarattad ja valmistan rihma sinna peale pärast värvimist.

Mootor vajas eelnevale lisaks täpselt välja taadeldud toru radikast mootorisse ning väljalasketoru ülemine ots tuli samuti messingist uuesti teha, sest habras plast murdus kohe algul lihtsalt ära. Väljalasketoru rohmakat üleminekut püüdsin varjata niidist keeratud asbestisolatsiooniga.

Kuivalt kokku ladudes läheb interjöör ikka päris tuugalt detaile täis. Hommikuvõimlemise tegemiseks meeskonnal selles tikutoosis just palju ruumi ei olnud.










Kui lahtised asjad välja võtta siis saab alusvanni päris lagedaks, ning on ruumi värviga askeldada.






Mootori osa käib värvimiseks lahti nii palju:




Ja kogu pull laual lahti laotatuna näeb välja niiviisi:




Järgmisel korral üritan seda asja juba värvituna näidata.

Kristjan

Tere,

Vaadates sellist filingraansust...on suisa häbi oma plastmassikolakaid militaar.net-is eksponeerida.

Jõudu,

VT

No ega mudelite ehitamine ole mingi võistlussport, kus peab tingimata kõigist parem olema.
Ehita nii nagu tuleb ja ära häbene siin ka näidata.

Alusvanni interjööri osa on nüüd värvitud ja kokku liimitud ning seega hulk eraldiseisvaid detaile laualt jälle ära saadud. Värvimine ei läinud päris nii libedalt nagu lootsin. Ostsin küll proovimiseks erinevaid AK ja Tamiya halle toone kokku, kuid ainus, mis minu silma järgi sinna siiski sobis oli tegelikult vanadest varudest aastatevanune Modelmasteri RLM63 purk. Et värv oli vana, kippus aerograaf veidi tatistama ja seda oli ka osadel sisepindadel hiljem aimata. Kulutamine ja muu detailirohkus aitab kesisevõitu värvitööd küll üsna hästi peita ent eksterjööri värvimiseks tuleb ilmsesti uus purk värvi või alternatiivtoon leida.


















Kristjan

Vauu... On ikka hunnik pisikesi asju ära värvitud. Tegelikult ma ei taha isegi mõelda, et KUIDAS sa seda tegid, aga tulemus on hullult realistlik. Kui akut nägin olin kindel, et sealt saab ikka särtsu küll. Ei kujuta ettegi, kuidas masin veel väljast saab olema, kui sisu täielikult üle võlli on.

Aga jõudu! Nii ilusat tööd on lust vaadata - ootan, mis edasi tuleb.

Eks sa tead ilmselt isegi, et päris hää sai. Sinu nikerdamistele annab alati see värvivärgi läbimõeldus ühe dimensiooni juurde. Et kust mingi Mart parasjagu võis käega kinni haarata igapäevaülesannete täitmisel ja millist nurka saapaninaga rohkem lihvis. Äkki mingi pool-lägane kalts või kasvõi paar käpikuid sinna õliplänni kärvale suruda, et ta õnnetu seal restis niimodi üksi ringi ei peaks kolisema?

_________________
Tehisintellekt ei suuda kunagi asendada inimidiootsust!

Tänud julgustavate sõnade eest.


Noh naljatamisi vastaks lihtsalt - aerograafiga tegin. Tegelikult on asja nipp värvida asju eraldi nii palju kui vajalik olles samas kokku pannud juba nii palju kui võimalik. Sellele järgneb juba tavapärane kulutamine õlivärvide ja asjadega. Tegelikult oli mul siin seekord paar Weathering Magazine ajakirja mõningate eeskuju andvate nippidega ka abiks veidi. Päris nii hästi, kui klantspaberi peal, ei tulnud, aga mõningad järeldused järgmisteks kordadeks on tehtud.



See kollane õliplännik sai sinna suht hetkeemotsioonist pandud - tundus hea mõte halli-mustasegusele pildile sellega veidi värvi juurde anda. Eks ta jääb sinna ilmselt ka lõplikus variandis, aga kuidas ma ta täpselt asetan on veel pisukene mõtlemise koht. Õline kalts kõrvale on aga hea mõte ja panen ta targu kõrva taha.


Et asjaga aga edasi minna, on järgmiseks etapiks esimene ja tagumine luukidega plaat. Alustasin harjutamise mõttes veidi lihtsama esiplaadiga, millega kulges üllatavalt edumeelselt. Needid vahetasin välja juba eelnevalt tuttavate Master Clubi omade vastu - on küll IBG'l samas suuruses aga kumerate peadega. Muidu poleks väga vaeva väärt, aga et mul osa neete on juba ära vahetatud, siis hakkasin pelgama, et jääb visuaalne olemasolevate ja vahetatud neetide vahel sisse.
Luugid on PART'i etsirestist ja on joodetud seesmisest ning välimisest küljest kokku.

Tagumine plaat tõi rohkem peamurdmist. Restiga luugipoole koosteloogika on PART'il millegi pärast telgedel liikuvate lamellidega lahendatud selmet olla vaheliti konstruktsioonis, mistõttu tuli jootes tähelepanelik olla, et lamellid kõik õigete vahedega ja õige nurga all fikseeritud saaksid. Ka IBG luuke ümbritsev plaat pakkus teravaid elamusi, sest peale neetide sisse puurimist lagunes see põhimõtteliselt koheselt laiali. Leidsin et säärase sirge asja tegemine omal jõul ei saa ka ülearu raske katsumus olla ja ehitasin ise uue messingust. Kaalusin ka stüreeni, aga messing tundus liikuvaid luuke ümbritsevana kuidagi toekam. Kuidagi nikerdasin ta valmis, seejärel augud sisse ja jällegi tavapärased Master Club'i needid. Luukide liikuma jätmine ei ole küll eesmärk omaette sest lõplikus variandis jäävad tagumised luugid avatud asendisse ja seega oleks tegelikult saanud ka olemasolevat plastist plaati päästa.








Kristjan

Kõik mis ma näen on viimase peal, eriti teostuse mõttes. Aga kanister ja veel õlised kaltsud, mis ähvardavad lisanduda - visuaalselt atraktiivne igatahes, aga kujuta ennast ette reaalselt sama masinaga lahinguväljal ringi ajamas - soomus õhuke, bensumootor õhkab külje all kuuma, õhk on ringilendavast tulikuumast rauast paks ja kas sa ikka tahaksid sealsamas enda kõrval õlimannergut hoida? Eriti koos õlise kaltsuga, mis kujutab endast sädememagnetit? Tegelikult oli lahingusektsioonis reeglina selliste asjade hoidmine keelatud, nii et tegu saab vist olema kunstilise liialdusega?

Lahendus - õline kalts anda ülema kätte, kes masina ees üles rivistatud meeskonnal sellega kordamööda üle lõustade tõmbab.

_________________
Miks Venemaa Ukrainas sõdib?
Kas Ukraina kaotab?
2015 jaanuari pealetung
Karmi käega valitsus Ukrainale?
Islamiterroristide hord tuleb?
Moskva jaoks ei võimutse separatistid mitte Donetskis ega Luganskis, vaid Kiievis.

Siit ähvardab areneda üldhariv diskussioon, et kuidas siis ikkagi TKS'i võidi ekspluateerida. Häda on nimelt selles, et TKS'il polnud ju eraldi lahingusektsiooni, kus asju hoida ei tohi, vaid see pisike õnnetu soomuskarp oligi üksainus sektsioon. Ja kuskil pidi ka esmaselt vajaminevat kraami hoidma. Samas sektsioonis oli ju lisaks bensiinimootorile niikuinii ka laskemoon, bensiinipaak koos oma voolikute ja kraanidega, õppuste ajal kindlasti ka läbiviidava harjutuse kaart paberil, sees istusid ka tankistid kel niikuinii tunked õlised - sisuliselt roomikutel ringikihutav tuleoht. Vaevalt et üks kalts ja plännik õliga kõike olemasolevat märkimisväärselt ohtlikumaks muutis.