ADOLF HITLERI SALAJANE ELU
Rhonnan McAllister
“Chrislinile, kes aitas mind selle raamatu kirjutamisel rohkem, kui ta ise teabki.”
Vaevalt leidub maailmas isikut, kelle viimaseid elupäevi, surma ja matmist oleks rohkem uuritud kui Kolmanda Reichi füürer Adolf Hitler. Kurioossel kombel pole aga maailmas ka isikut, kelle surmaga oleks seotud rohkem legende, oletusi ja lausa pööraseid väljamõeldisi. Selle dokumentaaljutustuse autor ei pretendeeri kõiketeadja positsioonile, kuid hoolikas töö arhiivides, intervjuud väheste ellujäänud tunnistajatega ning seniste allikate võrdlus on siiski eelduseks Adolf Hitleri viimase kaheksa eluaasta üsna tõenäolisel taastamisel.
1. OSA. MAAILMAVALLUTAJAST SAAB ÜKSIK HUNT
1945. aasta aprill oli Berliinis palav. Lisaks saabuvale kevadele muutis suurlinna kliima põrguks nõukogude vägede visa, kuid pidev lähenemine natsliku impeeriumi viimasele tsitadellile. Sicherheitdiensti salajases peakorteris Kurfürstendammi eralennuvälja maandumisraja all tehti viimaseid ettevalmistust reichsführer`i enesetapu lavastamiseks.
Seni oli kõik kulgenud plaanipäraselt. Kõige olulisem punkt oli muidugi füürerile teisiku leidmine, kelle jäänused venelastele söödaks jätta. Sellega tegeles terve agentuurivõrk, kuid sobiv mees leiti üsna juhuslikult alles 1945. aasta alguses.
Hoolikalt salajas peetud Hitleri teisiku isikuandmed selgusid alles hiljuti täiesti juhuslikult, tänu ühele fotole, mis oli millegipärast sattunud Regensburgi linnaarhiivi Püha Franciscuse ordu fondi.
Selleks meheks oli endine Vilniuse geto kingsepp Abram Finkelstein. Muidugi tegi Hitlerile kohutavat meelehärmi, et temale kõige sarnasem isik oli põlatud rassist, ent Sicherheitdiensti standartenführer Baldur von Staffenberg, kes kogu missiooni isiklikult juhtis, selgitas diktaatorile, et käesoleval raskel hetkel ei sobi selleks otstarbeks kuidagi ühtegi aarialast ohverdada.
**
Hitleri punkri köögis munalõikajana teeninud von Staffenbergi armuke frau Milde Denkmal mäletab, et kõige suurem probleem enesetapu lavastamisel oli seotud Hitleri koertega. Neid oli kaks: saksa lambakoerad Naff-Naff ja Matti Järvinen, esimene saanud nime Hitleri lemmikfilmitegelase, teine lemmiksportlase järgi. (Asjaolu, et peremees Naff-Naffi vahel Blondiks kutsus, ei tähenda veel, et viimane tema õige nimi oli. Hitler tahtis sellega lihtsalt rõhutada, et blondiinid on tema arvates sama rumalad nagu põrsad.)
Oli täiesti selge, et loomad ei võta Finkelsteini omaks ega hakka teda peremeheks pidama. Tekkida võiv skandaal oleks aga äratanud punkri rohkearvulise teenindava personali tähelepanu ja tekitanud otseseid kahtlusi.
Füürer, kes oli oma lemmikutesse väga kiindunud, soovis loomad enne Finkelsteini kohaletoomist ära peita ja põgenedes kaasa võtta, kuid Eva Braun oli kategooriliselt vastu, sest loomad äratanuks kõige ebasoovitavamat tähelepanu. On andmeid, et proua (sel hetkel veel preili) Braun tundis koerte vastu teravat armukadedust.
Jäi ainult üks tee: tappa koerad vahetult enne teisiku kohaletoomist.
Eva Brauni asemel otsustati põletada kumminaine, mille Hitler alles äsja leiutanud oli. Talvel oli ta Göringiga õllelauas sõlminud kihlveo, et tema kumminaine saab enne valmis kui Luftwaffe imerelv. Hitler küll võitis kihlveo, kuid sõna otseses mõttes viimasel hetkel, nõnda et võitjale lubatud konjakipudel jäigi Göringi puhvetikappi.
**
Loomulikult oli von Staffenbergi meeskond kursis ka sellega, et kõige lihtsam on laipa identifitseerida hammaste järgi. Et jälgi segada, mõeldi välja üsna kuratlik, kuid igati loogiline plaan: Hitlerile siirdati Finkelsteini ning viimasele omakorda füüreri alalõualuu.
Operatsioon oli raske. Paljud tunnistajad kinnitavad, et Hitleril esines edaspidi tihti lõualuukrampe, eriti kui ta kiiresti rääkida püüdis. Vahel oli tal raskusi ka toidu mälumisega.
Üsna otse viitab sellele Friedrich Weissensteiner raamatus “Kuulsad enesetapjad”: “Hitleri näoilme sarnanes maskiga,…” (lk 120). “…ka tema hääl oli muutunud ebakindlaks ja ta oli kaotanud oma kunagise otsustavuse, hääle jõud oli asendunud kogeleva kõnega. Kui ta ärritus, mida tuli nagu raugal ette sageli, muutus ta hääl poolelt sõnalt falsetiks. (---) Tema nahk oli tuhkjas, nägu üles paistetanud, tema muidu laitmatult puhtana hoitud munder oli sellel elu lõpuperioodil tihti hoolitsemata ja määritud jäänustega väriseva käega manustatud söögist.”
Mundrit määris füürer süües eelkõige muidugi mitte käte, vaid lõua värisemise tõttu. Ärritumine oli aga tingitud operatsiooni komplikatsioonidest. Pealegi ei olnud Hitler viimase hetkeni kindel, kas Göringi imerelv siiski enne tema kumminaist valmis ei saa.
**
30. aprilli hommikul hukkasid SS-ohvitserid Brunner ja Sommerwill kuklalaskudega Naff-Nafi ja Matti Järvineni. Finkelstein, kes kinnises veoautos kohale toodi, uimastati kõigepealt veronaaliga ning vajutati seejärel tema suus puruks sinihappeampull. Igaks juhuks lasi Brunner talle veel revolvrist ühe lasu pähe. Laibad ja kumminaise ainus eksemplar valati bensiiniga üle ning süüdati põlema. Von Staffenberg kontrollis isiklikult, et vale-Hitleri nahapinnast ei jääks järgi ühtegi välist märki.
**
Kuigi Nõukogude armee eksperdid tegid punkri ette maetud laibajäänustele üksikasjaliku ekspertiisi, õnnestus von Staffenbergil neid ninapidi vedada ja uskuma panna, et leitud on tõesti Hitleri ja tema abikaasa säilmed. Peaosa etendas selles füüreri hambaarsti, professor Hugo Blaschke ekslik, ehkki aus tunnistus.
NKVD alampolkovnik Karmanov, kes ainsana ekspertiisiotsusele visalt vastu vaidles ja oma väidete kinnituseks osutas väidetava Eva Brauni jala küljes asuvale ning põlengus suhteliselt terveks jäänud täispuhumisaugule, saadeti viivitamatult Kolõma vangilaagrisse, kus ta kahe aasta pärast alatoitlusesse suri.
**
Mitte kergem kui teisikut, oli leida maailmast paika, kuhu igal pool kurikuulsuse omandanud meest peita. Oli ju Hitleri portree kõikjal tuttav igalt viimaselt kui Deutsches Posti margilt.
Lõuna-Ameerika, kuhu paljud juhtivad natsid pärast sõda põgenesid, oli kaugel. Iga lisakilomeeter tähendas ühtlasi lisariski. Hispaaniast lahutas kardetav ja kättemaksuhimuline Prantsusmaa ning vaevalt oleks Franco muutunud rahvusvahelises olukorras julgenud oma kunagist troonileaitajat vastu võtta. Aafrika ei sobinud kliima pärast.
Nii jõuti pärast pikka kaalumist otsusele peita Hitler Pärnusse.
Hitler oli eestlastesse alati hästi suhtunud, seda eeskätt tänu Tallinnast pärit rassiteoreetik Alfred Rosenbergile. Muidugi oli natside juhtkonnale teada ka eestlaste nõukogudevastane meelsus, mis lubas oletada, et lihtrahvas vaevalt füürerit üles andma hakkab. Eesti oli lähedal. Eestisse pääses merd mööda, mis oli kaugelt turvalisem kui läbi rinde liikuda, ehkki kaugeltki mitte ohutu. Ja Eesti oli juba Punaarmee ja riikliku julgeoleku ministeeriumi (MGB) kontrolli all, mis omakorda tähendas, et vaevalt hakkab Stalin oma surmavaenlast nii-öelda “külje alt” otsima.
Mis puutub linna valikusse, siis sai otsustavaks see, et Pärnu oli tuntud kuurort, kus kohtas igal suvel tuhandeid uusi nägusid. Paar tükki vähem või rohkem ei üllatanud siin kedagi.
Lisaks Eestile oli julgeolekuteenistuses kõne all ka võimalus varjata Hitlerit Jurmalas, veelgi rahvarikkamas suvekuurordis. See kandidatuur langes siiski ära, kuna von Staffenberg kartis, et Läti asub Saksamaale liiga lähedal, Hitlerit võib tabada ületamatu koduigatsus ning ta astub mõtlematuid samme, näiteks üritab omavoliliselt Saksamaale tagasi põgeneda.
Pealegi keeldus Hitler kategooriliselt õppimast läti keelt.
***
Järgmisel päeval, 1. mail, astusid Swinemünde lähedal kiirkaatrisse, mis kandis ilusat nime “Röslein”, viis meile juba mõnevõrra tuttavat isikut: Hitler, tema abikaasa Eva Braun, von Staffenberg ning viimase käsundusohvitserid Brunner ja Sommerwill. Tunnistajate jutu järgi meenutas Hitler hiljem sageli, et meri olnud kogu reisi ajal vaikne nagu oleks selle pinnale õli valatud. Hilisõhtul seisnud Hitler ja Eva Braun aga kaua käsikäes reelingu juures ning vaadanud läände loojuva päikese viimaseid kiiri…
2. mai südaööl, 36-tunnise merereisi järel jõuti kokkulepitud paika, et kärarikkalt kaatrilt vaiksesse sõudepaati ümber asuda. Esimesena pidi maale viidama füürer üksi, sest iga minut oli kallis. Nii “Röslein” kui sõudepaat võisid sattuda nõukogude lennukite või laevastiku küüsi. Hitler soovis küll paati asuda koos abikaasaga, kuid viimane keeldus ennastohverdavalt, et liigne koorem paadi kiirust ei vähendaks.
3. mai varahommikul kell 4. 43 kohaliku aja järgi jõudis kalapaat Hitleri ja Tõstamaa kalurite Hindrek Peetsu ja Aleksander Raikkülaga Pootsi lähedal Pärnumaa randa. Umbes samal ajal, enne veel, kui kalurid jõudsid paadinina taas mere poole pöörata, et ülejäänud seltskonnale järgi sõita, lõhestas vaikust kohutav plahvatus. Nõukogude hävituslennuk oli “Rösleini” avastanud ning uputas selle paari täpse tabamusega.
Ükski pardalolijatest ei pääsenud.
Alles mõne aasta eest peaaegu kogu Euroopat valitsenud füürer oli jäänud ihuüksi võõrale maale, võõrasse keskkonda, kaasas vaid kompsuke kahe paari ihupesu ning mõne päeva toiduvaruga.
2. OSA. SAAREMAA VALSS PÄRNU SUVEKOHVIKUS
Ah jaa, päris üksi Hitler ju ei jäänud. Tema kõrval vandusid kaks meest tulist kurja. Peets ja Raikküla olid merel ja sõja jooksul näinud nii mõndagi, kuid seni ikka terve nahaga pääsenud. Praegu aga tundus neile, nagu oleks keegi nende rahakotid tühjaks teinud. Ja see “keegi” seisis siinsamas nende kõrval!
Baldur von Staffenberg oli kaluritele operatsiooni õnnestumise korral lubanud priske pataka rublasid, mis siinmail ostmargad välja olid vahetanud. Nüüd oli seis aga selline, et töö oli igati laitmatult tehtud, palka polnud aga enam kelleltki küsida.
Pettunud kalamehed kostitasid vaest ja seekord mitte milleski süüdi olevat füürerit paari jalavõmmuga, millist käitumist nad, tõsi küll, veel samal päeval kahetsesid ja andeks palusid.
**
Adolfil oli tegelikult veel üks pidepunkt: aadress Karusselli tänaval, kuhu operatsiooni korraldajad ta esialgu korterisse kavatsesid panna ning selle omaniku nimi: Salme Aduküla.
Sellest polnud esialgu küll vähimatki abi, sest vaene mees ei teadnud sedagi, kuspool Pärnu asub.
Hiljem, Jämejala vaimuhaiglas, tunnistas Hitler Konstantin Pätsile, et sel hetkel oli tema suurim soov hakata mööda randa lõuna poole, Saksamaa suunas astuma. Ainult läbitehtud merereisi väsimus ja kartus selle ees, et kalamehed teda takistavad, sundinud meest paigale jääma.
Et maaletoojaid kuidagi lepitada, kinkis ta Peetsule oma kella ja Raikkülale kullast, haakristi ja kotkaga kaunistatud lipsunõela. Kell asub praegugi Peetsu pärijate valduses Tallinnas ja on täiesti töökorras, lipsunõela kohta puuduvad aga igasugused andmed. Tõenäoliselt see kas peideti läbiotsimiste kartuses nii hästi ära, et pärast enam leida ei õnnestunud või müüdi kitsikuses maha ning sattus ääretule ja sõjajärgselt segasele NSV Liidu mustale kullaturule.
Kingid leevendasid mõnevõrra Hitleri maaletoojate meeleolu ning kolmekesi hakati vigases eesti-saksa segakeeles nõu pidama, mida edasi teha. (Hitler kõneles eesti keelt elu lõpuni üpris tugeva aktsendiga, kuna enamus tema siinseid tuttavaid valdasid vabalt saksa keelt.)
Hitler arvas, et võiks lõkke üles teha ja kala praadida. Peets ja Raikküla vaidlesid vastu, pidades paremaks ruttu Pärnusse minna, sest inimtühjal rannal koos fašist number ühega vene sõdurite kätte jääda tähendas enam-vähem pea pakule panemist. Kuna polnud enam need ajad, kus terve Euroopa iga Hitleri käsu värisedes täitma pidi, jäigi peale enamuse tahe.
Pärast paaritunnilist jalutuskäiku, just hommikuse tööleruttamise ajal, ületasid kolm meest Rääma silla. Et Pärnu Suursild oli õhku lastud ja sõjaväe pontoonsilda ei riskitud kasutada, otsisid Peets ja Raikküla üles ühe oma tuttava paadiomaniku. Siis tehti õnneliku pääsemise puhul lähimas viinapoes tublid liigud ning pärastlõunal koputas endine poole maailma hirmuvalitseja üsna lõbusas tujus Salme Aduküla uksele.
Tema esimesed, üsna pehme keelega öeldud sõnad olid: “Hispaania kohal hakkab pilviseks minema.”
See oli parool.
**
Ennast hädapäraselt sisse seadnud, hakkas Hitler töökohta otsima. Polnud ju tema korteriperenaisel mingit soovi endale ülalpeetavat kaela peale võtta ja seda von Staffenberg ei nõudnudki. Kindlasti oli SDl mingisugune plaan, kuidas füürer ametisse sokutada, see kadus aga koos “Rösleiniga” Läänemere põhja.
Hitler oli viimasel ajal pidanud ameteid, millest Pärnus suuremat abi polnud. Igat sorti diktaatoritest ja parteijuhtidest polnud Eestimaal 1945. aastal vähimatki puudust.
Korteriperenaise sõnul kaalus ta esialgu tõsiselt, kas mitte alustada nii-öelda otsast peale, sildi- ja postkaardimaalijana, aga see oli väikelinna kohta liiga silmatorkav amet. Nii otsustati üheskoos suvel veel kuidagimoodi läbi ajada ja niisama ringi vaadata.
Nälga ei olnud karta, sest Aduküla kaks venda olid Pärnu lähedal talupidajad.
**
Oma äratundmise pärast Hitler ei muretsenud. Lisaks lõualuuoperatsioonile, mis ta välimust mõnevõrra muutis, oli ta juba punkris ära ajanud vuntsikesed ja juuksetuka ning kasvatas nüüd bakenbarde ja laskis särada paljal pealael. Et ta seetõttu rohkem babuiini kui inimesega sarnanes, oli väike mure.
Märksa raskem oli füüreril loobuda oma räuskavast kõnemaneerist, mis raadio kaudu kogu Euroopas kurikuulsaks oli saanud. Kui Hitleril Pärnu-perioodi ajal kahtlusi tekkis, et mõni kommunist või nende sabarakk ta ära tunda võib, pidas ta paremaks lihtsalt vait olla, läbi nina mõmiseda või “soo-soo” öelda. Rannakohviku seltskonnas hakatigi teda Soo-vanaks kutsuma.
Valepass Hitleri taskus oli muuseas välja antud Aadu Meinkampfi nimele. Von Staffenbergi agentuur oli selle välja valinud sadade variantide hulgast, kuna see oli ühest küljest võõrale kõrvale täiesti süütu ja mittemidagiütlev, vanadele natsidele ja Hitleri sõpradele aga vägagi paljutähendav.
Üldiselt polnud Hitleril põhjust oma inkognito pärast muretseda. Tundus äärmiselt vähetõenäoline, et mõni tema vaenlane võib minna MGB Pärnu osakonda ja teatada, et füürer varjab ennast Pärnus. Seda oleks peetud vaimuhaige sonimiseks.
Rohkem tuli karta väljapressimist isikute poolt, kes tema saladust teadsid – esmajoones muidugi Hindrek Peets ja Aleksander Raikküla. Juba esimeste Pärnus veedetud nädalatega veendus Hitler, et kõige hirmsamad jutud eestlaste ahnusest, mida ta seni kuulnud oli, peavad täielikult paika. Aduküla sõnul oli eksfüürer pärast seda, kui talumees turul tema käest võikilo eest 70 rubla nööris, niivõrd šokeeritud, et värises mitu tundi üle keha ja suutis öelda ainult: “Röövlikari! Röövlikari!”
Adukülale tegi see muidugi tublisti nalja, sest Hitleri enda veelgi suuremad röövliteod olid selleks ajaks kõigile teada.
**
Kui kätte jõudis suvi, veetis Hitler päevad läbi plaažil või suvekohvikutes – ühesõnaga paikades, kus oli rohkem rahvast. Samas tuli mõelda ka talve peale ja endale kahtlusi mitte äratav amet leida. Maale sulaseks minna ta ei tahtnud, meenutas Salme Aduküla hiljem. Pidanud ennast ikkagi antvärgiks ja ega ta kontki raskele talutööle kuigi kaua vastu oleks pidanud.
Ühel suveõhtul astus Adolf jälle sisse uhke funktsionalistliku rannahoone restorani, kus parajasti mängis orkester.
“Ei seda teadnud ma iial, et õitseb roos rannaliival…”, kuulis ta sulnist meloodiat. Heldinud füürer poetas paar pisarat, sest laul tõi talle meelde koos Eva Brauniga veedetud suved idüllilises Obersalzbergis.
Sama palju kui meloodia ise, paelus teda pikka kasvu kõhn heleda peaga mees, kes laulis ja klaverit mängis.
Kui lugu lõppes, astus Hitler mehe juurde ja küsis, kes on selle imeilusa meloodia autor.
“Mina ise!” vastas mees lihtsalt ja tutvustas ennast: “Valgre. Raimond Valgre.”
Varsti oli tutvus sõlmitud ja paari pitsiga kinnitatud. Hitler ja Valgre istusid kaelakuti laua ümber ja viimane ärgitas teda “Pärnu ballaadi” kaasa laulma. Hitler ei tahtnud sellest kuuldagi.
“Noo! Meil Eestimaal laulavad kõik. Me oleme ju laulurahvas!” jätkas helilooja visalt.
**
Laulumeest Hitlerist ei saanud. Seda juba kasvõi kartusest ennast hääle abil reeta. Küll aga kutsus Raimond Valgre ta suvekohviku ansamblisse viiulit mängima. Hitlergi oli noorpõlves musitseerinud, sest eks ole austerlased samasugune laulurahvas nagu eestlasedki. Pealegi oli koosmusitseerimine Hickelgruberite suguvõsas vanaks traditsiooniks.
“Igalühel oma pill!” ütles Valgre õpetlikult Hitlerile. “Ja sinu pill on viiul, mitte sõjasarv.”
Oma rahvussotsialistlikust usutunnistusest Hitler siiski päriselt ei loobunud. Viiuli põhjale kraapis ta sulenoaga väikese haakristi. Pill on praegu vaatamiseks välja pandud Pärnu Muusikamuuseumis ja haakrist on märgatav ainult päikesepaistelise ilmaga õige nurga all vaadates.
**
Valgre orkestris tõusis Hitler varsti tähtsuselt teiseks meheks orkestrijuhi järel. Ega selles midagi imelikku olegi, arvestades tema varasemat kiiret karjääri Saksamaal. Pole küll võimalik tõestada, kuid tõenäoliselt on ta mitmete üldtuntud Valgre laulude kaasautor. “Saaremaa valss” on aga kindlasti Hitleri kirjutatud. Üks tolleaegne algaja orkestrant mäletab, et Valgre ja Hitleri vahel tõusis koguni tüli, sest viimane soovis laulu sõnadesse kirjutada: “Oh keeruta, kudruta kavalat juttu, haakristiga nooruke sõjamees sa…”. Valgre kui Eesti Korpuse mees oli aga kindlalt kuldtärni poolt. Muidugi jäi tema sõna peale, sest vastasel korral oleks Hitler pidanud endale uue töökoha otsima.
Hitleril õnnestus saavutada üksnes seda, et laulu peategelaseks jäi aaria rassi üleolekut sümboliseeriv linalakk-neid. Sellele polnud Valgrel põhjust vastu vaielda.
Üldiselt on laul siiski hästi õnnestunud, eriti arvestades seda, et Hitler polnud kunagi elus Saaremaal käinudki.
Hitler tuli sel õhtul oma korterisse väga pahas tujus ning kogeles rohkem kui tavaliselt.
“Kü-kü-küll tuleb ka se-se-selle täispuhutud ahvi tund!” needis ta Valgret, ahnelt perenaise poolt valmistatud praeliha kugistades.
Keegi ei aimanud, et see hirmus ennustus täitub vähem kui viie aasta pärast…
==============
J... P... tahtis eile vist Hitlerist üht-teist rohkem teada saada. Võib-olla tahab keegi teine ka. Saadan siis raamatu kaks esimest peatükki. Rohkem polegi mõtet saata, sest McAllister on ju erialalt maleajakirjanik ja enamuse ülejäänud raamatust täidavad Hitleri ja Paul Kerese Pärnus mängitud partiide analüüsid.
Veiko [Märka]
==============
Kopipeist listist "Kirjandus"