Inimesed - kindralid

[nublu]

Kindralmajor Juhan Tõrvand sündis 1883. aastal Pärnumaal Laatres. Õppis Penuja kihelkonnakoolis ning Pärnu linnakoolis. Lõpetas Vilno junkrukooli 1906. aastal, mille järel teenis Viiburis. Võttis koos teiste ohvitseridega osa põrandaalusest revolutsioonilisest tegevusest ning oli sellega seoses sunnitud vahetama teenistuspaika. Kuni õppima asumiseni Kindralstaabi akadeemias (1910) teenis Tõrvand 36. Siberi kütipolgus Vladivostokis.

1914. aastal läks värskelt akadeemia lõpetanud Tõrvand koos oma polguga rindele. Hiljem teenis Tõrvand 9. Siberi kütidiviisi ja IV Siberi korpuse staapides. 14. 07. 1916 viidi Tõrvand üle kindralstaabi kutseliiki ning määrati 12. Siberi kütidiviisi vanemaks adjutandiks. Ühel luurekäigul 1916. aasta suvel sai Tõrvand raskesti haavata. Pärast paranemist teenis Tõrvand Edelarinde staabis operatiivosakonna ülema abina. 1917. aasta augustis määrati ta Vilno sõjakooli taktika ja topograafia lektoriks, millisel kohal tegutses kuni kooli sulgemiseni 1918. aasta jaanuaris. 1917. aasta sügisel ülendati kindralstaabi alampolkovnikuks.

Kindralstaabi kapten Juhan Tõrvandit autasustati Georgi ordeni 4. järguga. VP 03.11.1916: Täites ajutiselt 9. Siberi kütidiviisi staabiülema kohuseid lahingus 29.07.1915 Zambrowi küla juures, andis 12. Siberi kütidiviisi vanemadjutant staabikapten Tõrvand kriitilisel momendil diviisi reservile käsu rünnata peale tungiva vastase tiiba ja tagalat. Selle tagajärjel olid sakslased sunnitud tagasi tõmbuma.

Vene kodusõjast võttis Tõrvand osa algul kindral Kornilovi, hiljem kindral Denikini armee koosseisus. Kornilovi staabis oli ta algul side- ja hiljem operatiivosakonna ülem. Denikini staabis vanem käsundusohvitser.

Eestisse opteerumise järel teenis Tõrvand kaitseväes. 1925. aastal ülendati kindralmajoriks. 1925 kuni 1929 oli Kindralstaabi, alates 1929. a. kuni 1934 oli Kaitsevägede Staabi ülem.

1935. aastal saadeti Tõrvand erru. Arreteeriti seoses vapside protsessiga ning oli Patarei vanglas kuni 1937. a. jõuludeni, mil sai amnestia (koos kindral Larkaga).


14. juunil 1941. aastal juuniküüditamise käigus arreteeriti ta uuesti juba kommunistide poolt. Mõisteti süüdi tribunali poolt §58-13 alusel. Tõrvand suri Vjatka laagris Kirovi oblastis 12. mail 1942.

[nublu]

Kindralmajor Aleksander-Heinrich-Johann Silberg sündis 30. aprillil 1869. aastal Narvas põlise aukodaniku perekonnas. Lõpetanud Peterburi kommertskooli, astus Silberg vabatahtlikuna sõjaväeteenistusse Semjonovi kaardiväepolku. Sooritas Paažide korpuse juures ohvitseri eksami ning ülendati alamleitnandiks. Aastatel 1896 ja 1897 tegi Silberg kaks ebaõnnestunud katset astuda Kindralstaabi akadeemiasse. 1910. aastal viidi kaardiväe kapten Silberg üle 1. Soome kütipolku ning ülendati alampolkovnikuks.

Võttis osa maailmasõjast Soome kütivägede koosseisus olles muuhulgas 1., 2. ja 4. Soome kütipolgu komandöriks. 1917. aasta aprillis nimetati polkovnik Silberg 1. Soome kütidiviisi brigaadi ülemaks ning sama aasta oktoobris diviisi ajutiseks ülemaks. 1917. aasta suvel ülendati Silberg kindralmajoriks.

Polkovnik Aleksander Silbergi autasustati Georgi ordeni 4. järguga. VP 14.06.1915: Lahingus 27.—30.03.1915 Koziovka küla juures, lõi Silberg oma polguga tagasi mitu vaenlase rünnakut, aidates sel kombel kaasa kõrgustiku nr 1026 tagasivallutamisele.

Samuti on polkovnik Aleksander Silbergi autasustatud Georgi mõõgaga. VP 13.11.1916: Lahingus 10.—14.06.1915 Bukatševtsõ asula lähistel lõi polkovnik Silbergi juhitud 4. Soome kütipolk tagasi kõik vastase ülekaalukate jõudude rünnakud. Polkovnik Silberg asus ise kogu lahingu kestel eesliinil.

Pärast diviisi demobiliseerumist töötas Silberg mõnda aega lihtsa kontoriametnikuna Peterburis. 1919. aasta kevadel siirdus ta Jamburgi kreisi Gatšina külla. Pärast Jamburgi langemist valgete vägede kätte sõitis Silberg Narva ning astus kindral Judenitši Loodearmeesse, kus teenis armee etapi- ja majandusülemana.

1920. aasta algul tuli Eestisse ja asus 2. märtsist Sõjaväe Tehniliste Kursuste ülema kohale. Kursused tuli sisuliselt alles käivitada ning Silbergil see õnnestus. Sama aasta 9. juulist nimetati kursused ümber Sõjaväe Tehnika Kooliks. 27. juulil 1923 lõpetas kooli esimene kursus tehnilise kõrgharidusega eesti ohvitsere.

Hiljem nimetati Silberg Arsenali ülemaks, millisel kohal teenis kuni oma lahkumiseni tegevteenistusest 15. juunil 1925. aastal. Põhjuseks halvenev tervis. Kindralmajor Silberg suri Tallinnas 24. jaanuaril 1926. aastal. Ta maeti Tallinnas Kopli kalmistule. Tema haud on koos kalmistuga hävitatud.

[nublu]

Kindralmajor Hans Leesment sündis 13. (1.) veebruaril 1873 Abja vallas Halliste kihelkonnas Pärnu maakonnas põllumehe pojana. Keskkoolis käis Pärnus ja 1899. a. lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna. Oli tudengina Eesti üliõpilaste seltsi kirjatoimetaja ja esimees. Asus samal aastal arstina tegutsema. 1900. a. sügisel omandas Moskvas kreisiarsti kutse. Paar aastat hiljem täiendas end erialaliselt Berliinis. Töötas hiljem arstina Pärnus ja 1903. aastast Peterburgis.

1904 ja 1905 aastal võttis sõjaväearstina osa Vene-Jaapani sõjast Selle järel töötas arstina Tartu Ülikooli naistekliinikus, 1907 aasta mais lahkus Pensa kubermangu kus töötas haigla naiste- ja sünnitusosakonna ülemana ning 1908. a. saadik asus Tallinna, kus oli mitmete asutuste arstiks ning jätkas ka erapraksist.

Maailmasõja puhkedes mobiliseeriti uuesti sõjaväkke. Oli 4. haavatute transpordi arstiks. Võttis 18. inseneripolgu vanemarstina osa sõjategevusest Poolas, Galiitsias ja Bukoviinas. 1916. a. sai haavata ja põrutada. Oli lühemat aega 250. kirurgilise välihospitali vanemordinaatoriks ja lõpuks ülemarstiks.

26. juunil 1917 tuli kodumaale ning sai 1. Eesti polgu vanemaks arstiks. Sama aasta 19. detsembril 1917 määrati 1. Eesti diviisi arstiks. Töötas sel kohal kuni 21. märtsini 1918.

Vabadussõja algul usaldati Leesmentile arstiabi korraldamine rindeväeosades. 11. novembrist 1918 määrati ta Sõjaväe Tervishoiuvalitsuse ülema kohusetäitjaks, kuid selles ametis sai ta olla vaid 22. novembrini 28. novembril 1918 määrati 1. diviisi arstiks. ning 12. detsembrist sai lisaks ülesande korraldada arstiabi rindel.

24.veebruaril 1919. a. asutati Eesti Punane Rist ning 29. märtsil 1919 valiti Leesment selle esimeheks. Seepeale vabastati ta sõjaväeteenistusest ning tema ülesandeks sai sõjaväe tarbeks haiglate ning muude sanitaarasutiste rajamine tagalas. Autasustatud Vabadusristi III liigi 2. järguga.

4. mail 1922 astus Leesment uuesti tegevteenistusse, Sõjaväe Keskhaigla konsultandiks naistehaiguste alal. 24. veebruaril 1923 sai ta sanitaarkolonelleitnandi auastme.

Oli pidevalt aktiivne ka ühiskondlikus elus. Juba 1900-03 oli Pärnus "Endla" seltsi juhatuse liige ja Tallinnas 1910-22 "Estonia" seltsi eestseisuse liige, sh 3a "Estonia" teatri direktor. Eesti Asutavas Kogus ning II ja III Riigikogus osales Kristliku Rahvaerakonna esindajana. Kõiki seltse ja ühinguid ei hakka siinkohale ette lugemagi. 1938. a. alates oli ta Riiginõukogus.

24. veebruarist 1933. aastast sanitaar-kindralmajor.

Hans Leesment oli Eesti Punase Risti asutaja ja president aastail 1919-1940. 1940. aastal tõmbus ta avalikust elust kõrvale ning tal õnnestus arreteerimisest pääseda.

1941. a. sügisel moodustati Eesti Rahva Ühisabi ning Leesment sai selle asepresidendiks. 1942. a. suvel Ühisabi reorganiseeriti ning sellest alates oli ta Eesti Rahva ühisabi sanitaarala juht.

Suri 26. augustil 1944. a Tallinnas maoverejooksu tagajärjel. Maeti Siselinna kalmistu Kaarli vanale kalmistule.

Hans Leesment abiellus 1902. a. Ella Marie Julie Pritsoniga. Neil oli kolm poega - Hans-Erik (1904), Leonhard-Georg (1907) ja Ilmar-Karl (1908).

Leesmenti autasustati kokku 31 au- ja mälestusmärgiga, neist 18 välisriikidelt.

Autasusid:
VR III/2
Stanislavi ordeni 2. ja 3. järk
Anna ordeni 2. ja 3. järk
Vladimiri ordeni 4. järk
Ühistöö kuldmälestusmärk

[hillart]

Eks neid kindraleid ole ikka rohkem küll, ja võib-olla võtan ise kah kirjutamise kõsile. Aga mitte praegu - käsi ei jookse.

[ivalo]

Kindral Voldemar Kappel - Vene Valgevägede Ülemjuhataja.

Päritoluga meie tuntud muusikamehe Kappeli sugukonnast, oli kindral Voldemar Kappel küll puhastverd eestlane, ei salanud kunagi oma pisikest isamaad vene suuruste keskel elades ja teotsedes, kuid ei tundnud siiski kuigi suurt soojust Eesti iseseisvuse mõtte vastu, lugedes seda enneaegseks, niikaua kui kogu Venemaa pole puhastatud punastest.
Kappeli elulooliste andmete kohaselt ta on peale Jelizavetgradi ratsakooli õppekursust kuni 1910. a. teeninud leitnantina ratsaväes, astunud siis keiserlikku Nikolai sõjaväeakadeemiasse ning selle lõpetanud 1913. aastal. Kaasa tehes Maailmasõja kindralstaabi ohvitserina, on ta 1917.a. lõpuks jõudnud tõusta juba polkovniku aukraadini ja punaste aegade segadik kannab teda 1918.a. Volgamaile, kus revolutsioonist nakatamatuks jäänud tshehhi diviisid ja Uurali kasakad on alustanud võitlust punastega.
Valgete jõudude kõvenedes Kappel on varsti omanimelise väekorpuse ülemaks (,,Privolzski korpus Kappelja"), kihutab punaväed välja Stavropoli linnast, vallutab seal kogu Volga jõelaevastiku, veab sellega üle oma väeüksused Volga paremale kaldale, kollitab enamlasi Novo-Sõzrani juures ning lööb hiilgava lahingu Hvalõnski all, mis samuti langeb tema valdusse.
Juuli algul 1918. a. Kappeli korpus koos tshehhidega surub enamlased lõplikult välja Sõzranist ja 21. juulil tungivad Kappeli partisanid sisse Simbirskisse, saavutades selle Volga -äärse suurlinna ägedate uulitsavõitluste järel koos määratu sõjasaagiga, mis koosneb Maailmasõjast järelejäänud sõjavarustisest ja toidumoona hiigelladudest.
Edust tiivustatuna valgete ülemjuhatus kavatseb purustatud punavägedele mitte mahti anda end koguda, vaid rutusti teha järgmine ja veelgi rabavam löök Volgamaa pealinnale Kaasanile, kus varjul hoitakse Maailmasõja ajal Petrogradist äratoodud Vene riigi kullatagavarad.
7. august metsikus käsitsivõitluses Kappeli partisanid peksavad punased eeskätt välja riigipanga osakonna hoonest ja järelejõudnud tshehhi polkude abiga on linn peagi nende võimuses, samuti ka vene riigikuld.
Mitu rongitäit õilismetalli kangides ja kuldrahades saadetakse tshehhide ja Kappeli - meeste ühisel valvel tagalasse -Novo-Nikolaevskisse, ja sealt edasi Siberi valitseja admiral Koltshaki hooldusse Irkutskisse. Kokku oli seda vara 650 miljonit kuldrubla, mis loob valgetele küllaldase tagatise oma võitluse adukaks jatkamiseks.
Kappeli nimi kõlab üle Venemaa: punaste olümp Moskvas ja Petrogradis on ahastuses suurte Volga - linnade ja riigikulla kaotusest, nende hulgas eestlase- kangelase nime nimetatakse hirmuvärina ja hammastekiristamisega, kuna valgete juures temale vaadatakse kui taevast langenud päästjale, kelle vägitegudest kõik valgeväe sõdurid ja ohvitserid põimivad legendaarseid lugusid.

Järgneb...

[štabskapitan]

Võimalus, et V. Kappel oli eestlane, on kaduvväike. Kahtlejatel soovitan lugeda Tõnu Tannbergi artiklit "Lisandusi kindral V. Kappeli väejuhitee tundmiseks" (Ajalooline Ajakiri 1998, nr. 2). Olen ise Moskvas V. Kappeli teenistuslehte vaadanud. Samuti vaadanud aastate jooksul läbi hulga XIX sajandi Vene armee ohvitseride nimekirju. Võin kinnitada, et Kappeli esivanemad on Vene riiki teeninud juba 1830. aastatel
Kahju, et Reigo lahkus foorumist. Koos temaga läks kaduma jupp professionaalset suhtumist. Viimast ei ole kunagi ega kusagil liiga palju.
Kasutan juhust ja ütlen oma arvamuse - Reigo ainus viga oli sellest, et ta vastas Wiking etc. Selliste patriootidega on igasugune dialoog võimatu (loe: mõttetu).

[Rebane1]

Brede haruldane nimi. Ühte tean - erusõjaväelane....

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Jah, olin ka noorukina vasikavaimustuses, et nii kõva valgete väejuht ja puhastverd eestimaa mees ja muusikute Kappelite suguvõsast jne...

Aint vähe tõsinedes ja asisemat ajalookirjandust uurides tuli ikka välja jah, et kindralltn Kappeli Eestimaa päritolu on puhas mull ja muud ei midagi... kahjuks. Ja naljakal moel on ikka nii mõnigi kodumaine ajaloolane üritanud seda mulli varem puhuda - sarnaseid asju loetud küll (ehkki nimed enam ei meenu).

But anyway - selle mulliga peaks nüüd ka foorumis lõpuks klaar olema - kindral Voldemar Kappelit ei seo Eestimaaga mitte miski. Kahjuks. Ta hoopis muust kandist pärit mees ja muud päritolu.

[vibu11]

http://www.eha.ee/georgi/html/georgi_or ... alugu.html

Eestlastest Georgi kavaleride nimistust on välja jäetud kahe ohvitseri nimed, keda enamasti on eestlaseks peetud: Voldemar Kappel ja Dimitri Lebedev. Kindralstaabi alampolkovniku Voldemar Kappeli näol on tegemist ilmselt enim levinud müüdiga Eesti sõjaajaloos.34 Dokumentaalne tõestus selle kohta, et Kappel oli eestlane, puudub. 1903. aastast pärinevas teenistuslehest võib lugeda, et Kappel pärines Kovno kubermangu põlisaadlist.35 Kappel ei olnud lõpetanud Jelizavetgradi ratsaväekooli, nagu väidab Grossschmidt, vaid elitaarse Nikolai ratsaväekooli, kuhu sissepääs mitteaadlikele oli praktiliselt suletud.36 Midagi ei teata Eestis ka Voldemar Kappeli vennast Boris Kappelist, kes teenis enne maailmasõda Poolas Wloclawekis paiknevas 17. ulaanipolgus.37 Samas ei ole võimatu, et Kappeli nimeline eesti rahvusest ohvitser oli siiski olemas. Venemaa Riiklikus Sõjaajaloo Arhiivi fondis 409 on vähemalt viie Kappeli nime kandva ohvitseri teenistuslehed. Nende hulgas on nii staabiohvitsere kui ka nooremaid ohvitsere. Vene kodusõjas endale nime teinud Voldemar Kappelil ei olnud tõenäoliselt Eestiga mingit pistmist.

[Shiim]

Võimalus, et V. Kappel oli eestlane, on kaduvväike.

http://www.disneylandparis.com//index.php?aid=7914
http://www.disneylandparis.com//index.php?aid=8573
http://www.rusk.ru/vst.php?idar=321721

[Abramis]

Rakke valla kindral – Richard Tomberg


Saatuse irooniana aastal 1940 Eesti Vabariigi viimasel sünnipäeval koos Aleksander Jaaksoni ja August Kasekampiga kindralmajoriks ülendatud Richard Tomberg oli a i n u s Eesti sõjaväe kõrgemast juhtkonnast, kes punapõrgus ellu jäi. Ta arreteeriti Venemaal, 1944. aasta veebruari viimasel päeval, süüdistatuna Eesti ettevalmistamises inglastele kallaletungiks Venemaale. Peale 8 aastat kestnud eeluurimisvangistust üksikkongis mõisteti talle karistuseks traditsiooniline 25+5, kuid ta vabanes laagrist lausamnestia korras aastal 1956 kui “alusetult süüdimõistetu”. Ta tuli tagasi vaimselt muserdatuna, 40 kilo kergemana, piinamisjäljed ihul.
Koos Tombergiga vabanes laagrist ka major Döring, kes oli aastal 1940 Tartu lennuväe divisjoni ülem. Döringu abikaasa elas Rootsis. Ühel korral õnnestus Tombergil pääseda reisile Rootsi ja ta lubas kaasa aidata Döringi ümberasumiseks, mis hiljem ka korda läks. Mõned pagulasajalehed seostasid Tombergi külaskäiku “hingede püüdmisega”, milles oli tõtt vaid niipalju, et see “püüdmine” toimus teises suunas, kui nemad oletasid. Muide, laagris veedetud esimesel päeval kohtas Tomberg saunas ei kedagi muud kui Ülemnõukogu Presiidiumi esimeest Nigol Andresenit, kelle ta siiski vaatamata küürus kehale ja lahjale näole ära tundis. Siberis omandas Tomberg ka oma hilisema elukutse – ehitaja.
Võib-olla tänu pikale eeluurimisvangistusele kindralmajor Tomberg ellu jäigi, oletab pojapoeg Herki Tomberg, kellele on mitmepalgelise elukäiguga Richard Tomberg meelde jäänud ennekõike vanaisana, väga lahke ja hella südamega inimesena. Talle meenub, kui vanaisa kirjutuslaua taga istudes mõnd prantsuskeelset ajalehte luges, igal laupäeval koos vanaemaga mitut sorti pirukaid küpsetas, aga ka see, kuidas ta lapselapsega pildidoominot ladus ning kunagi ei keelanud ordenite ega aumärkidega mängida ning raamaturiiulis leiduvaid eestiaegseid raamatuid lugeda. Tol ajal oli see teatavasti rangelt keelatud kirjandus, mille olemasolustki ei tohtinud iitsatada, lugemisest rääkimata. Vanaisa unistus näha enne surma veel kord oma Austraalias elavat tütart ja tütrelapsi, ei täitunud, sest nõukogude võim ei andnud talle väljasõiduluba.
Nüüd leiab Herki Tomberg, et ta ei kujutaks ettegi, et pärast taolisi läbielamisi ning põhjustatud kannatusi pistetakse pihku mingi paber kirjaga “osvobit kak neobosnovanno osuzdjonnovo”. Ja kõik!

Vt. Kultuur ja Elu 2002

[Daaklane]

Kas keegi kirjutaks Kindralist baltisakslasest, tänu kellele on Tartus väga hea kliinikum ja ülikoolis arstiteaduskond. Inimene, kes oli keiser nikolai auihuarst, kuna keeldus ihuarstiks saamaks ja kes tegi Tartus esimese südame operatsiooni. ?

[Sporrenberg]

Zoege von Manteuffel, Werner Maximilian Friedrich, 1857-1926
http://64.233.183.104/search?q=cache:sU ... cd=5&gl=ee

Lisaks vaid niipalju, et selle Eestimaa auväärse poja kätetööd, elik Eesti Sõjameditsiini peeti nii ülesehituselt, (väli-, tagalalaatsaretid, sanatooriumid, taastus-puhkekodud) kui organiseerituselt ja operatiivselt tõhususelt üheks parimaks selleaegses maailmas...

[Marissa]

Kas kusagil leidub andmeid Venemaal maha lastud kindralite rehabiliteerimise kohta (nt. Brede, Kauler jt.)?

[harri13]

Kindralleitnant Nikolai Reek sündis 1. veebruaril 1890. a., oli rahvuselt venelane, kes kasvas kasulapsena eesti peres.

Nikolai Reek lõpetas 1916. aastal lendurvaatlejate kooli. Pärast seda jätkas õpinguid Kindralstaabi Akadeemias.

1918. aastal kui kuulutati välja Eesti Vabariik, nimetati senine Eesti Diviisi staap ümber Eesti Sõjavägede staabiks ning Nikolai Reek nimetati esimeseks Eesti sõjaväe staabiülemaks. Peale eesti sõjaväe likvideerimist sakslaste poolt oli tegev illegaalse Kaitseliidu organiseerimisega. Oli 1918. a. novembris esimeseks Virumaa kaitseliidu ülemaks.

Vabadussõjas osales paljudes lahingutes nii punavägede kui landesveeri vastu. Septembris 1919 ülendati koloneliks. Nikolai Reek oli kolme Vabadusristi kavaler (VR I/2., II/2., II/3.
).

Sõjaväe õppeasutuste tegevuse koordineerimiseks loodi 1921. a. sõjaväe õppeasutuste inspektori ametikoht, kuhu määrati kolonel Nikolai Reek. Ta oli ka väljaõppe teoreetilisi aluseid kujundava Sõjaväe Õpetuskomitee liige. Komitee toimis aastail 1920-1924 Sõjavägede Staabi ülema juhtimisel. 1924.a. Komitee likvideeriti ja tema ülesanded anti osaliselt Sõjavägede Staabi VI osakonnale, osalt aga 1923.a. loodud Sõjaväe Ühendatud Õppeasutustele. Uue keskorgani formeerijaks ja esimeseks ülemaks oli kolonel Reek kuni siirdumiseni Prantsuse kõrgemasse sõjakooli 1923, mille ta lõpetas esimese Eesti ohvitserina 1925. Hiljem, 2.diviisi ülemana ja sõjaministrina viis kindral Reek väljaõppereformi lõpuni, luues kompleksse õppeasutuste ja õppelaagrite süsteemi.

Tema initsiatiivil alustati 1926. a. Värska Põhjalaagri ehitust. Laager rajati suuresti vaid sõjaväe oma jõududega. Selle projekti maksumuseks loeti 45 miljonit senti, kuid riigieelarvest saadi vaid 5 miljonit senti. Puit võeti maha oma metsast ning saeti laudadeks oma saeveskis. Kõik tööd tehti ära sõdurite poolt inseneriväe ohvitseride valve all. Laager valmis 1930. a.

4. aprillist 1927 kuni 13. novembrini 1928 oli Eesti Vabariigi sõjaminister.

1937 kuni 1939 oli Eesti Sõjavägede staabi ülem. 12. oktoobrist 1939 kuni juunipöördeni 1940 oli viimane Eesti Vabariigi sõjaminister

Viibis 1935. aastal Poolas marssal Pilsudski matustel, oli lähetatud 1939. aastal Saksamaale Hitleri sünnipäevale, kus teda esitleti Hitlerile ja kutsuti ka teelauda.

Kindral Reek arreteeriti 12. märtsil 1941, toimetati pärast sõja puhkemist vangilaevaga Tallinnast Leningradi ja sealt Ussollagi, kus ta suri Solikamskis 8. mail 1942.
Teistel andmetel viidi kindralleitnant Nikolai Reek detsembris 1941 laagrist Solikamski vanglasse kus ta 18. mail 1942 hukati.

14. juuni 1941 ööl võeti Meriväljal kinni kindral Nikolai Reegi naine Klaara ja tütar Tiiu. Perekond viidi Raasiku jaama ja küüditati Tomski oblastisse Tšainski rajooni Andrejevka külla, kus nad surid nälga ja kurnatusse.

Kindralleitnant Reek oli Eesti Sõjavägede staabi ülem 7. märtsist 1934